Lumehelbeke tasa, tasa
Hommikuks ei olnud lund juurde sadanud — ainult imeõhuke kirme suuri valgeid sädelevaid helbeid.
Ma mõtlesin rongis lumehelbekestest ega suutnudki asja selgeks mõelda. Kas praeguste kahekümneste põlvkond on tõesti kuidagi eriliselt õrnake, arvestades põlvkondade tavalisi ealisi iseärasusi? Kas sellel on tõesti midagi pistmist progressiivse kasvatusfilosoofiaga, mille kohaselt tuleb toetada iga sirguva olendi unikaalsust ning ambitsioone? Või progressiivsete inspiraatoritega, kes on viimased viisteist aastat noori veennud, et nende töökohad saavad olema mitte klienditeenindaja ja ametnik, vaid kosmoseflorist, robotipsühholoog ja digimatusetalitaja?
Ma nõustun ometi, et tuleb väärtustada iga sirguva olendi unikaalsust, aga mul on kahtlus, et pealisehitus põrutab siin baasil eest ära. Kui unikaalne lumehelbeke patusesse maailma heidetakse — heitub –, selgub, et kosmosefloriste hetkel ei värvata ja pirukamüüja ametisse kandideerimiseks tuleb tätoveeringud kinni katta, näoneedid ära korjata ja sinised juuksed sinetustada. Ja see tundub nii vale. Sest see on mingi McJob ja see nõuab, et sa loobuksid osast oma kehalisest identiteedist — et sa põhimõtteliselt müüksid oma ihu 470 euro eest kuus. Ja kui sa seda tõepoolest teeksid, siis kas see oleks esimene samm libedal kallakul ja mis oleks selle kallaku lõpus?
Lõunaks tundub mulle, et õigus on Morgiel ja väljend “lumehelbekeste põlvkond” on lihtsalt kiusamise õigustamise tööriist. McJob ütleb noortele: “Te nõuate liiga palju ja annate liiga vähe.” Nagu ta veidi vanemaid püüab uskuma panna, et rikkus (“finantsvabadus”) on puhtalt kättevõtmise või mõtlemislaadi küsimus.
tavainimene 
Pealisehitus põrutab eest ära niikuinii, me ei suuda tõenäoliselt ette kujutada, mismoodi näeb maailm välja 20 aasta pärast ja mis oskusi siis tarvis läheb. Ilmselt on parim ettevalmistumine paindlikkuse ja hingerahu suunas. et vähemalt enesevihkamine jms pommina jala küljes ei ripuks, kui tuleb muutuva maailmaga kohaneda.
sest ma mõtlesin, mis oleks lumehelbekeste ühiskonnale vastandlik – ilmselt see, kus karjäär on ette ära määratud, kõigepealt ollakse õpipoiss, siis sell ja lõpuks saadakse meistriks. ma arvan ausalt öeldes, et sellise elu vastu poleks paljudel midagi, aga sellist pole ju tänapäeval kuskilt võtta.
Mul on just tunne, et selline ettemääratusest tulenev kindlustunne toodaks lumehelbesust – sulle on su töö ja sissetulek garanteeritud igal juhul, ei mingit võistlusmomenti.
Või olen ma millestki valesti aru saanud.
„See polnud kahte väärt töö, “ mangus isa, „peate kolme ära panema!“ – mmm… kus on siin tegelik edu ja kus on siin lihtsalt alusetu ringkaitse? Kusagil on siin punkt, kus vastandid kohtuvad… ja ettemääratuse ühiskonnas ei saaks ka sugugi iga sell meistriks, ainult parimad või need, kelle issil on raha jootude jaoks.
nii, teise nurga alt – sattusin just lehesabas selle peale, kus lumehelbekesteks sõimati neid, kes pahandasid, et Karula rahvuspargi sihtkaitsevööndis lageraiet tehti. suurem osa selle sõna kasutamisjuhte, mis ma näinud olen, on olnud just sellises võtmes. Ma kahtlustan, et Morgie pidas pigem silmas seda stiili, mitte tingimata tööturule positsioneerimist. vt ka “liberast” või “tolerast”.
Tööturule positsioneerimiseni ma oma mõtetes ei jõudnudki ja ausaltöelda – tööturule positsioneerivad ennast teinekord ebaadekvaatselt ka hoopis teist tüüpi inimeselapsukesed, traktoritüüpi koolikiusajad näiteks. Nende veenmisjõud on lihtsalt nii suur, et nende jaoks luuaksegi kõik uued juhi- ja arvamusliidrikohad, mille olemasolu saab seletada ainult emakese looduse kalduvusega kõiki nähtusi igaks juhuks liiaga toota.
Noored on läbi aegade olnud mässumeelsed ja üritanud maailma parandada. Lõpuks muudavad nad oma ilusaid unistusi ja hoiakuid ning muutuvad tavalisteks täiskasvanuteks, kelle elu on töö-söömine-magamine-selle kordamine. Mulle just tundub, et tänapäeva kahekümnesed on palju asjalikumad, kui minu põlvkonna aegsed, kel polnud nii head ligipääsu infole ja selle läbi avanevatele võimalustele.
tänapäeva noored pidavat olema ka korralikumad: joovad-suitsetavad vähem, kaklevad vähem jne.
Eks iga põlvkond ole vähe isemoodi. Vanemad õpivad midagi enda kodusest kasvatusest ning üritavad ise teistmoodi teha. Või siis mõjutab ühiskond ja ajastu. Ja eks oma osa olegi sellel, et lapsi innustatakse saama börsimaakleriteks või tuumafüüsikuteks ja julgustatakse, et nad saavad hakkama kõigega, mis ette võtavad, kuid kibe tõde on see, et keegi peab ju ka tootmisliinil või poekassas töötama.
Olen täheldanud, et see isemoodi olek ei sõltu isegi mitte põlvkonnast vaid võib olla ka kitsam. Ülikoolis oli enamik meie kursust sama sünniaastaga kuid mõned ka nooremad ning mõned vanemad. Ja oligi ühe aasta rahva maailmanägemus ja arusaamad asjadest ühte moodi ning teistel hoopis teisiti. Kuigi ka sama aasta seltskond tuli väga erinevatest kodudest, kohtadest ning eri tasemega gümnaasiumitest.
lisan siia oma teooria, et helbeke hõljub ma kardan osaliselt ka seetõttu, et vanem (nagu mina praegu) ei tea enam, milliseid õpetussõnu lapsele kaasa anda. Ennustamatuse horisont on päris ukse alla roomanud. “õpi hoolega” ja sedasorti targutusi ma mõtlen, mis vanaisa poolt kaasa pandud pakikesena isale toimis ju suurepäraselt
Tõttöelda on Tiina Jõgeda, kes kirjutab muidu väga häid ja selgeid asju, tootnud praegu kaunikesti mitmeti tõlgendatava kirjatüki koos lööva sildiga, mida annab väga hästi külge kleepida absoluutselt kõigile, kes avaldavad arvamust, mis kleepija arvamusega ei ühti. Selle sildi kuritarvitamine ei muuda maailma paremaks.
Praeguste noorte põlvkonnal on üks häda küll, häda mis tulenebki liigsest hellitatusest (aga mitte ainult), aga see ei ole seotud nende kalduvusega solvuda või muu sellisega. See on palju konkreetsem häda. http://uudised.err.ee/v/eesti/286f5d1d-33b5-4b21-a1a1-35525f2f3e57/eestis-on-kumned-tuhanded-noored-kes-ei-kai-koolis-ega-tool
ee, Äripäevas on nüüd sellele vastulause: et 30 000 sellisest noorest on 12 000 tegelikult lapsega kodus, teist sama palju tegeleb töö otsimisega, 3000-4000 on tööturult eemal tervise tõttu, nii et kokkuvõttes on ainult 1000 sellist, kes on tõesti käega löönud.
http://www.aripaev.ee/arvamused/2017/02/16/kaspar-oja-kadunud-polvkond-on-leitud
Ma lugesin ka seda ümberarvutust. Ja täna just töö juures üks nukker kolleeg pihtis, kuidas tema poiss on kodus ega tee midagi (sest õppimiseks sobivat ja huvipakkuvat eriala pole ta leidnud, aga lihttöö eest makstakse mõttetult väikest palka) ja muutub järjest depressiivsemaks ja kuidagi temani jõuda ei oska ja oma last ju kodust välja ka ei viska.