Traditsionaal

Oletame, et teil on vaja vihmaveetoru või eterniitkatust parandada või majale uus välisuks ette panna või lukk vahetada või õueprožektori juhtmed paika vedada ja ära ühendada. Oletame, et teie enda majapidamises pole selleks aega, oskusi, materjale või tööriistu. Juhul, kui te elate linnas, siis te lihtsalt guugeldate välja lähima odavaima firma, helistate sinna, tellite töömehe, lepite kokku kuupäevas ja tasus ning eksisteerib teatav nullist suurem tõenäosus, et tegu saab kokkulepitud aja ja rahaga tehtud.

Juhul, kui te elate maal, on asjad veidi teistmoodi. Sest kui te hakatuseks helistate mõnda firmasse, kelle loetletud tegevusaladest võiks justkui järeldada, et nad võiks olla teie tööpakkumisest huvitatud, siis on nende esimene küsimus: “Kas teil seal siis mõnda meest ei ole?” (Ma ei ole suutnud sellele küsimusele rahuldavat vastust välja mõelda. Kõrvalepõikena tsiteeriks üht minust veel staažikamat maanaist: “Meest leida pole üldse mingi probleem. Leida mees, kellel on hambad ja töökoht — vaat see on probleem.”)

Ühesõnaga firmavariant jääb ära. Maal see ei toimi. Siin toimivad võrgustikud. Niisiis: lased silme eest läbi kõik tuttavad, kellele sa oled mingi pisiteene teinud. Näiteks ületee-mammi, kellele sai kevadel ülejäänud kapsataimi jagatud. Satud siis ühel päeval täiesti juhuslikult temaga väraval kokku ja viid nagu muuseas jutu kapsastele. Ja siis poetad, et ega ta viimati ei tea kedagi, kes võiks — no ütleme, et paar rida müüri laduda.

Mõnda aega ei juhtu mitte midagi. Aga protsess on käivitatud. Kapsamammi lükkab probleemi paariks nädalaks alateadvusesse, kuni talle turgatab meelde onupoja naabri vend, kellele tema poiss eelmisel aastal jalgratta õhukummi andis. Või midagi sinnapoole. Toimuvad mingid läbirääkimised, õhku visatakse vihjeid ja aimdusi. Asjast endast, eesmärgist, väljunditest, kvaliteedist, kuupäevadest ja rahast ei räägita.

Tõenäoliselt oled sa selle kõik juba unustanud. Aga siis saabub päev, mil tollel eelmainitud vennal langevad kokku seatapu ja puuveo vaheline paus, sobilik kuuseis ja meeleolu ning akuutne rahapuudus. Ja siis helistatakse sulle töö juurde / juuksurisse / haiglasse / Tenerifele, et mehed on tellisekoormaga õues ja ootavad instruktsioone.

Need paar rida müüri saavad ilmselt ilma sinuta ära laotud. Maksmisel pead arvestama sellega, et konkreetset summat sulle keegi ei nimeta. Mehed sügavad kukalt, nihelevad ja ütlevad “no anna midagi.” Pead siis lihtsalt andma täpselt parasjagu ja see parajusetunne on nagu setu mitmehäälsus, mida pole võimalik raamatust ära õppida.

Kokkuvõttes, kui teil on suhteliselt madal määramatusetaluvus, siis pole maaelu teie jaoks. Kui te aga naudite hetkes elamist ja kulgemisega kaasa kulgemist, siis võite proovida. Eriti, kui teil on anda õige vastus küsimusele “kas teil seal siis mõnda meest ei ole”.