tavainimene

Polaarseiklus

Posted in * by tavainimene on 11/01/2016

Kui temperatuur tõusis miinus kaheteistkümnele, tundus, nagu oleks saabunud suur sula. Õhk on nõnda mahe, et puukuuri võib lipata toariietega, ja toariieteks on ainult üks paar kassikarvaseid fliisdresse. Eksterjööri täiendavad alailma tahmased korbatanud käed murdunud küüntega. Sõrmeotstelt hakkab ilmselt varsti nahk maha kooruma — selgus, et ei ole hea mõte käsitseda paljaste kätega raudkangi kolmekümne miinuskraadi juures.

Oleksin siinkohal peaaegu hakanud vaimutsema teemal “mis on “glamuuri” vastandsõna?” ja pakkunud välja midagi absoluutselt musta kehaga seonduvat, aga sisetunne käskis guugeldada ja vaat mis välja tuli: glamour ei tähenda üldsegi sära ja hiilgust, vaid hoopis nõiduslikku kütkestavust. Noh, esialgset mõtet see ei muuda.

Tunnen, kuidas tsivilisatsioon väljub minust vaikse visinaga. Eile penoplastist välja saetud ajutist pööninguluuki paika pusides vandusin omaette päris ehtsa maainimese moodi. Blogisissekanded muutuvad järjest harvemaks, lühemaks ja sisutumaks, lõpuks jääb järgi ainult külma öhe tarduv artikuleerimata urin ja mõmin.

11 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. nojah said, on 11/01/2016 at 16:28

    Just sellest kõigest kirjutabki nii ilusti Valdur Mikita – hajaasustus muu maailma serval, introvertsus, rikas siseilm, onomapoeetilised väljendid, kõlamaalingud, iseloodud individuaalkeel, tähendusrikkad turtatused, reklaamist ja meediast pärinevate valstiimulite elimineerimine, füüsilsisest tööst (korilusest) ja mõõdukast näljast ergastatud meeled ning mõistus.

  2. tavainimene said, on 11/01/2016 at 20:00

    Kh-kh-kh, tõesti, kui keegi oskab vildakaid välipeldikuid nõiduslikult kütkestavaks ehk glamuurseks kirjutada, siis on see Mikita. Tulebki mõtestada oma potentsiaalsed puudused ümber ainulaadseteks eksootilisteks trumpässadeks (“charging for the lice, extra for the mice…”).

  3. nodsu said, on 11/01/2016 at 23:06

    täpselt samad temperatuuritunded. ja kui toas on pluss seitseteist, on juba igavesti soe tuba, mis ei stimuleeri pärast ärkamist kuigi ruttu hommikumantli asemel riideid selga panema.

    muide, soovitus külmailmatoariietuseks: ilma sõrmeotsteta sõrmikud. Nendega saab peaaegu kõike teha, mida ilma kinnastetagi, aga on märksa soojem (neist sai mu hädavajalik klaviatuurikasutamise abivahend, mu töölaud on akna all ja niisama oleks sõrmed õige ruttu töntsiks jäänud). ja neid on väga lihtne teha tavalistest sõrmikutest, mis on sõrmeotstest nii kulunud, et ei viitsi enam nõeluda.

  4. nodsu said, on 11/01/2016 at 23:08

    ja korbatanud käte vastu aitab mingil määral, kui käsi tühjaks saanud võipaberiga määrida (võiks ka niisama võiga, aga seda tahaks pigem ära süüa). mul sai sellest vahepeal regulaarne harjumus, iga kord, kui ma oma võipaberite hoidmise nõust mööda läksin, tõmbasin käed üle.

    • tavainimene said, on 15/01/2016 at 08:23

      Võipaberite hoidmise nõu tundub majapidamiskunsti kõrgpilotaažina.

    • nodsu said, on 15/01/2016 at 19:10

      tal on teine nimi ka, “kauss”. lihtsalt kuhugi tuleb need tühjad võipaberid, mis on ikkagi veel rasvased ja järelikult võib kuskil vaja minna, senikauaks panna, kuni ma nad koogivormi või käte määrimiseks ära kasutan või kuni ma otsustan, et seda rasva ei taha ma enam kuhugi määrida, ja ära viskan.

    • nodsu said, on 15/01/2016 at 19:11

      …ja siis meil ongi külmkapi otsas üks selline kauss, kuhu ma neid korjan, kokkuvolditult, et neid võttes ennast üleni rasvaseks ei määriks. Sealsamas nende otsas hoiame poolikuid juustupakke (sest toasoe juust on maitsvam kui külmkapine juust).

  5. Morgie said, on 14/01/2016 at 15:10

    Glamuuri vastand on mugavus.

    • tavainimene said, on 15/01/2016 at 08:21

      Välipeldikule mõeldes — mitte tingimata :)

  6. Maia said, on 25/01/2016 at 23:23

    Mul tekkis küsimus, et kui palju teie peres võid süüakse? Pakk päevas?
    Ja miks käsi ei võiks kreemitada?

    • nodsu said, on 31/01/2016 at 00:26

      kui see oli mulle adresseeritud, siis nädalas kaks pakki vist umbes. kahe peale.

      mis kreemi puutub, siis 1) milleks seda kreemi osta, kui me võid ostame niikuinii; 2) ma tegelikult vahel ostan isegi mõne kreemi, aga ma ei ole veel näinud sellist, mis võiga võrreldavalt hästi naha sisse imbuks ja sealjuures sama rasvane ja väikese veesisaldusega oleks. pakasega ei tahtnud endale ühtegi asja peale määrida, mille koostisosade loetelus oli esimesel kohal (tähendab, suurima osakaaluga koostisosa) “aqua”; ja rasvased kreemid jälle jäid nagu naha pinnale kleepima.

      võile oli ainus tõsiseltvõetav alternatiiv üks seebi maitsega hügieeniline huulepulk, mille ma kogemata ostsin, uskudes, et kui peale on kirjutatud “oliiviõli ja mesilasvaha”, siis maitseb huule peal enam-vähem talutavalt. Eksitus; kui seda suu peale panna, oli kõik seebi maitsega. Aga käeseljale oli seda väga mugav määrida – sai käeseljad sisse mökerdada, ilma sõrmi ja peopesi rasvaseks tegemata. Eks siis huultele tuli jälle võid määrida (mida jäi käeselgade arvelt rohkem üle).


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: