tavainimene

Puhkus, igatahes

Posted in * by tavainimene on 04/08/2014

Я сижу на берегу,
не могу поднять ногý.
– Не ногý, а нóгу.
– Все равно не мóгу.

Kui ma emale põgusalt mainisin, et plaanin ilusat ilma ära kasutada ja Narva-Jõesuusse rannamõnusid nautima sõita, läks ta nii ärevile, nagu oleks ma rääkinud missioonist Donetski rahvavabariigis. “Raha ja dokumendid hoia enda ligi,” õpetas ta.

Ei saa salata, et mulle tegi see nalja. Juunikuus olin paar päeva Narvas veetnud ning õhtuti juhtunud külastama ka mõningaid keldribaare, mida ei reklaamita üheski turismibrošüüris. Minu mulje kohaselt võib Valgas näha päise päeva ajal palju hirmutavamaid tüüpe kui Narvas südaöösel. Nii et mina võtsin rahulikult ja soovitasin sama ka emale.

Logistika osutus keerukaks. Kuna mul oli esmalt Rakveresse asja, pidin reisi alustama sealt. Aga ükski rong ega buss ei võimaldanud sihtkohta saabumist enne kui südapäeval. Nii et reis kippus venima kahepäevaseks, mis tõi kohe kaasa majutusprobleemi.

Spaahotellid (kahene tuba kuni 154 eurot öö, ühene tuba mitte alla 65 euro) on kindlalt väljaspool minu eelarvet. Alustasin hinnaskaala teisest otsast — kodumajutused. Kõikjal kinnitati, et toad on kuni septembrikuuni broneeritud. Viimaks jäi sõelale üks hostel, mille administraator kõhklemisi möönis, et üks tuba oleks võimalik leida, “aga see on esimesel korrusel”. Tema hääletooni järgi võinuks arvata, et jutt on välivoodikohast akendeta keldris, kus peetakse kodulinde.

Esimesel korrusel? Mis selles nii halba võib olla? Tõrjusin peast välkmõtte maskis murdvargast, kes pahaaimamatult norisevate puhkajate kohvreid väärtasjadest tühjendab. “А вы там […] не будете?” täpsustas administraator igaks juhuks omalt poolt. Kahjuks lipsas mul kõrvust lause keskmine sõna, aga jällegi implitseeris kõneleja hääletoon, et tegu oli verbiga, mis tähistab ebaväärikat ja/või destruktiivset käitumist. Itsitasin situatsiooni absurdsuse peale närviliselt ja tõotasin, et ma ei hakka tegema seda, milles mind kahtlustatakse, mis iganes see siis ka poleks.

Sebe uus kaubamärk Simple Express ei tähendanud sugugi lihtsat bussi. Oli teine üpris mugav, ruumikas, konditsioneeritud, WiFi ja elektrikontaktidega varustatud. Päralejõudmine hilines küll veerand tundi (Sämi silla remont ja ümbersõit), kuid selle kohta oli sõiduplaanis hoiatus.

Niisiis, buss peatus Narva-Jõesuus. Hakkasin pooleldi kaardi ja pooleldi sisetunde järgi astuma. Esimene meeldiv üllatus oli, et hostelini oli vaevalt viie minuti tee. Ilmselgelt olin ma kaardi mõõtkava valesti hinnanud. Teine ja veel meeldivam üllatus oli, et öömaja asus sisuliselt rannas. Astud uksest otse plaažile. Nagu eestlase unelmate kinnisvara — südalinnas, metsa sees ja mere kaldal. Sellest olin ma nii elevil, et majutusasutuse väsinud ilme ja toa spartalik sisustus ei läinud mulle enam üldse korda.

Sest tuba, jah, see kurikuulus esimese korruse tuba, oli kahtlemata näinud paremaid päevi. Uks käis raskelt, parkett oli mustunud, kušetid kitsad ja muhklikud, kardin varjas napilt akent ning õhus hõljus kerget märja krohvi ja kopituse lõhna. Aga ma ei kavatsenud siia ju elama jääda. Padi, tekk ja puhtad linad olid olemas ning kraanist tuli sooja ja külma vett — mida on õigupoolest rändajale veel vaja?

Tegelikult peaksin olema tänulik, et selline asutus on globaalse kapitali haardest seni välja libisenud ja ka minusugune säästupuhkaja leiab ligilähedaseltki taskukohast öömaja. Aga ma kardan, et see on ainult aja küsimus, mil ka Tisleritalust tehakse “üks vahva bangalo”. Oleks vähemasti kena, kui merele ja päikseloojangule avanevate akendega söögisaali tuleks vaikne ja õhuline džässirestoran, mitte tümpsuv diskoteek, aga senise elukogemuse baasil ei julgeks ma väga suuri lootusi hellitada.

Plaaž, nagu mainitud, asus otse võõrastemaja taga. Õhk 25 kraadi, vesi 25 kraadi. Puhus kerge meretuul, mis tõstis üksikuid vahuseid laineharju. Nii liiv kui vesi tundusid puhtad, publik oli vaikne ja viisakas. Ei mingeid napsutavaid kampasid, ei mingeid lärmavaid transistoreid. Erinevalt Pärnust jäi päikesenautlejate vahele ikka üle kümne meetri maad. Riietuskabiinid, prügikastid ja kempsud olid olemas ning aeg-ajalt sõitis kella tilistades mööda jäätisekäru, aga üldiselt oli rannas küllalt looduslähedane atmosfäär.

Õhtul lugesin rõdul kiiktoolis raamatut, kuni pimedaks läks. Öö möödus rahulikult, vaid paaril korral kostis väljast tüüpilisi ööelu hääli. Rõduust ma siiski lahti ei jätnud. Hommikuks oli tuul suunda muutnud ja siis vaibunud. Vesi oli veidi jahedam (kui 21 kraadi ikka tohib nii nimetada) ja õhk soojem kui eelmisel päeval. Veepiiril harjutas akrobaatikat grupp noorukesi iluvõimlejaid. Mööda jalutas daam valgest pitsist päevavarjuga. Grupp tumedaverelisi pöetud peaga mehi tagus võrkpalli ja hõikles prantsuse keeles. Mändide vahel jalutasid sihvakad tuhkblondid meikimata neiud khakivärvi šortsides ja sandaalides ning vestlesid vene keeles.

Üks kolmest põlvkonnast koosnev seltskond asutas rannaäärsete mändide all lõket tegema — ragistasid puuoksi murda ja peagi kandus suitsuvine üle plaaži. Mõtlesin mõrult, et Pärnus või Pirital oleks nende tulekummardajate peole õige lühike lõpp tehtud, “aga siin, näe …”. Oma tunnike läks tõesti ära, aga vabariigi seadused pandi viimaks siiski maksma kahe päästetöötaja poolt, kes lasid lõkke ära kustutada ja pidasid, nagu kaugelt vaadates aimata võis, maha ka väikse kasvatusliku vestluse tuleohust. Päästjad lahkusid mõõdetud sammul, olles end meres karastanud, aga suitsuvinet immitses mändide vahelt veel mitmel pool sellel pikal rannaribal. Täiesti arusaamatu. Kas kellelgi hakkas jahe?

Suitsuving ja palavus ei kutsunud ka kohalike toitlustusasutuste pakutavat nautima. Asutused ise kipuvad kandma nimesid nagu Barracuda ja Famagusta ning nende kujunduses domineerib klombitud kivi, tumedaks peitsitud puit ja peegelklaas. Menüüs — šašlõkk, eskalopp, “bifšteks” ja friikad. Hinnad kuurordipärased nagunii. Aga ma ju ei taha sellise palavusega ei liha ega kartuleid. Ega rasvas küpsetatud pirukaid. Ega midagi kiirestiriknevat. Palun, kus on külmsupp, aedviljad dipikastmega ja arbuusisalat? Kus on kohalike babuškate hapendatud kurgid? Kus on kodujuust küpsete tomatite ja tilgakese pestokastmega? Või siis äärmisel juhul Hungerburger — täistera-sepikukukkel aedviljakotleti ja tillimajoneesiga? Ähh … See-eest võis kauplusest (mille peamine spetsialiteet oli kõikvõimalik Poola kaup singist viltpliiatsiteni) osta lahtist Moldaavia vaadiveini, 1.45 pooleliitrine tops. Ja kohalikus Maximas oli müügil ülimaitsev salat (suitsukana, punased oad, keedetud porgand, värske kurk, marineeritud kurk, majonees, maitseroheline).

Hostelist väljaregistreerimise kellaaeg oli 12.00, aga mina oleks tahtnud oma nädalalõpust ikka viimast välja võtta — buss Narvast Tartusse pidi ju väljuma alles päris õhtul. Nii et läksin letist uurima, kas pikendada saab. Administraatori kohuseid täitis seekord mitte nipsakas neiu, vaid melanhoolse ilmega vanem mees. “Возможно,” teatas ta. “За большие деньги. За бешеные деньги.” Pidas siis pausi, nautis saavutatud efekti ning lisas: “Но для красивых женщин бесплатно.” No mis sa ütled sellise asja peale.

Narva sõitmise kohta uurisin selleltsamalt melanhoolselt majaperemehelt. Tema kommentaar oli, et bussid käivad tihti, aga sõiduplaani ei tea keegi. Ja et bussipeatuses peatuvad ka taksod, mis võtavad rahva peale ja viivad linna bussipileti hinna eest. Ma igaks juhuks nii uljast varianti katsetama ei kippunud.

Olukorra muutis keerukamaks asjaolu, et bussijaama kui sellist Narva-Jõesuus pole. Kaugliinid peatuvad ühe umbtänava lõpus, kuhu kohalikud liinid üldse ei sõida; maakonnaliini peatused on iga paarisaja meetri järel, aga neil puuduvad nimesildid, nii et ka ühistranspordi infosüsteemist on vähe kasu. Eriti kuna peatused “Narva” ja “Narva-Jõesuu” puuduvad Narva-Narva-Jõesuu bussiliini sõiduplaanis sootuks. Noh, umbes nagu Tallinn-Tartu liinil oleks ainult peatused Lastekodu, Ülemiste, Mäo, Ravila, Pauluse ja Kaluri. (Jõesuu peatus on, aga see asub hoopis Narva linnas. No ilmselgelt on ka mõistlik panna trammipeatuse nimeks Hobujaama, eks ole, või Siinasusseitsmeteistkümnendalsajandillaadaplats, aga mitte Bussiterminal või Viru keskus.)

Uurisin ühes suvituslinna suuremas nimeta peatuses seisva rahva käest, kus me asume, ja pärast mõningast üldrahvalikku arutelu jõuti konsensusele, et peatus võiks olla Apteka. Nojah. Turist peab lihtsalt teadma, et ta peab guugeldama marsruuti Apteegi (s.o Narva-Jõesuu) – Jaam (s.o Narva). Elementaarne. Bussis jätkus reisijate seas elav arutelu teemal “mis kaudu me sõidame”, nii et infopuudus võib esiteks inimesi sõbralikult kollektiiviks liita ning teiseks väärtustada elukogenud pensionäre, kes saavad end tunda pädevate ja asendamatutena.

Narva bussijaam on muidugi nähtus omaette. See tähendab — teda pole. On umbes üks ruutmeeter ja kaks istepinki Cargobusi leti ja pirukaleti vahel. Ja veidi eemal seisab vernandalikult tontlik tühi raudteejaam, milles ainsaid elutegevuse märke reedab mitmes keeles kirjadega passikontrolli klaasuks. Selle ootesaali nurka ronisingi ma lõõskava päikese eest varjule raamatut lugema. Ja mõtlesin, et tegelikult päris nutikas oleks puhkama tulla rongi ja jalgrattaga. Kui ainult see sõiduplaan vähegi sobivam oleks.

Ilmselt rongituriste mõnevõrra liigub, isegi rahvusvahelisi. Üks seltskond piiterlasi kiikas jaamahoonesse sisse, tõmbus hämmeldunult tagasi, ilmus mõne aja pärast uuesti ning tuli minu käest uurima, kas tõesti sealt pääseb rongile. “Где справочное бюро,” nõudis üks kõhukas isand pahuralt, nagu oleksin mina isiklikult vastutav kogu raudteetaristu eest. Mnjaa. Kui Narva ja Peterburi vahel sõeluksid suviti nobedad Porgandid, oleks Hungerburgis ilmselt hoopis teine elu ja teised hinnad. Praegugi juba annavad võimalikest arengutest aimu üksikud kinnisvaraarendused. Nii et kasutage juhust. Rannailm kestab veel paar nädalat.

Pildid on kehvakesed, telefoniga tehtud.

 

6 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. Mõtsik Kaaren said, on 07/08/2014 at 00:07

    Ilus ja luksuslik reis. Ma ise põlgan reisimist, kuigi armastan sõitmist, aga Su kirjeldus kõlas nii isuäratavalt. See koht kogu oma ajalooga on jälle korralik tellis Vabariigi valitsuse regionaalpoliitika roosi- ja kapsaaeda.

  2. tavainimene said, on 07/08/2014 at 13:43

    Ma täitsa mõtlen praegu, mida valitsus oleks pidanud seal teisiti tegema või saanud teisiti teha. Võib-olla protsessidel ongi mingi oma loomulik inerts. Ah, siin on nii palju küsimusi. Mis šansid on üldse ühel merekuurordil meie kliimavöötmes? Kas inimesed soovivad tulla spaahotellidesse novembris ja märtsis? Kust nad tuleksid? Venemaalt? Skandinaaviast? Tallinnast? Mida neile pakkuma peaks ja mis hinnaga? Kas me oleksime valmis ka selleks, et Narva-Jõesuu muutuks õitsvaks ja jõukaks Peterburi oligarhide poolkinniseks eliitpuhkerajooniks, kus pudel vett maksab 20 eurot? Kuidas Venemaa ja EL suhted kohalikke arenguid tegelikult mõjutavad?

    • nodsu said, on 11/08/2014 at 12:18

      Pärnu ja Haapsalu suuresti elavadki kuurordituristidest – Põhjamaade ja Peterburi omadest peamiselt. Need viimased ei ole mitte Vene uusrikkad, vaid sama seltskond, kes seal vanastigi suvitas, üheksakümnendatel vahepeal ära vajus ja nüüd tagasi on.

    • tavainimene said, on 13/08/2014 at 08:05

      Elavad küll. Kuidagi. Aga esiteks on see väga hooajaline äri. Ja teiseks ega see voodilinade vahetamine ja veinipokaalide loputamine ei ole ka teab mis tulusad tööd. Nii et ühest küljest tuleks muidugi looduslikku ressurssi (mererand) ära kasutada, aga kogu elu selle peale nagu ka üles ehitada ei saa.

  3. tavainimene said, on 07/08/2014 at 13:46

    Kui üht vana mõtet edasi arendada, siis NJ unikaalne nišš puhkemajanduses oleks talvekuudeks siseranna rajamine Narva elektrijaama turbiinide jahutusvee energia arvel :))

  4. Mõtsik Kaaren said, on 09/08/2014 at 10:17

    Keegi idioodikepike ytles, et Eesti ei vaja suuri narratiive. Eesti keeles peaks see tähendama, et Eesti ei vaja suurelt mõtlejaid, huvitavaid, et mitte öelda edasiviivaid hulle ideid, ega vaja inimesi, kes rakendaksid oma yleäärepulbitseva energia massiläbude korraldamise asemel mõne koha taaselustamisse. Selles valguses on nt Anu Raud, Ando Kesküla jt mõttetud segased, kes oleksid rahumeelega võinud pyhenduda rahulikule palgatööle päälinnas, selle asemel, et hakata jamama mingi muuseumiga kuskil Karup—s või mingi kanneldajate peoga mingis unises ja vaeses provintsilinnas. Narva-Jõesuu, nagu ka nt Valga, Misso, Vana-Roosa või Kanakyla, vajavad selliseid inimesi ja justnimelt suuri narratiive, sest pealinna palgatööliste hordist kuitahes kõva palganumbriga vaesunud ja praktiliselt välja surnud muu Eesti taustal ei ole vaesunud ja väljasurnud muul eestimaal mitte muhvigi kasu, otse vastupidi!


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: