tavainimene

Aga elu küsib natukene muud?

Posted in * by tavainimene on 23/08/2013

http://arvamus.postimees.ee/1358438/jaak-aaviksoo-kas-eesti-kool-on-huvitav

Haridusminister: “Tänapäeva tõde on, et uue info hulk maailmas kahekordistub iga kahe aastaga. Seda ei ole juba ammu võimalik «ära õppida». Ja pole ka vaja, sest oluline osa sellest on meist vaid hiirekliki kaugusel.”

Tavainimene: “99,9% lisanduvast infost on müra. Eriti sellest, mis on hiirekliki kaugusel. Kool on infospämmifilter.”

Minister: “Kui teil on vaja küpsetada prantsuse sibulakook, leiab teie 12-aastane laps või lapselaps YouTube’ist lahenduse kiiremini kui teie oma kogemuses või retseptiraamatus sobrades.”

Tavainimene: “Võimalik, aga minu kook saab kiiremini valmis, sest retsepti lugemine võtab minul vähem aega kui tulevikuinimesel video läbi vaatamine.”

Ähh, mis ma ikka jonnin. Ju ikka minister teab paremini. Nii saamegi me eliitkoolid, kes võtavad läbi kogu õppekava, ja tavakoolid, kus tehakse ainult pool rehkendust, aga see-eest rõõmu ja lustiga. Tasapisi tekib turg era-eliitkoolidele, kus tuubitakse lõikuvate kõõlude teoreemi nendele lastele, kes ava-eliitkoolist pingereas välja jäid aga keda murelikud vanemad sooviksid siiski tulevikuks eliidi ree peale upitada. Majanduskasvu seisukohast on tasuline eraharidus kindlasti positiivne nähtus.

maslow

Võib olla tulevikumaailma kümme ja enam miljardit asukat ei mahukski planeedile teisiti ära kui abitult Google’i, YouTube’i jts elutagamissüsteemide külge aheldatuna. Loodame, et elekter ära ei lähe.

44 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. nodsu said, on 23/08/2013 at 16:42

    Aaviksoo avaldustesse suhtun ma teatava skepsisega, sest mulle tundub alati, et taustal luurab tagamõte “hoiame raha kokku”, muud üllad eesmärgid on ainult kattevari. no ja siis on pärast ka tulemused vastavad, et raha on kokku hoitud, aga muuga on, nagu on.

    Aga õppekavade maht… jälle kord meenutan seda, et Soomes on PISA põhjal paremad tulemused kui meil (kusjuures ühtlaselt head tulemused, sest nad ei selekteeri õpilasi eliit- ja tavakoolidesse, kooli mines ei pea isegi lugeda oskama), aga õpilaste ajaline koormus on väiksem.

    Meil tehti koolis (eliitkoolis, muide) formaalselt läbi kogu ettenähtud õppekava ja rohkemgi, sest eliitkool ju – aga päriselt käis õppimine ikkagi olenevalt õpetaja tasemest või tema otsustes: kui ta ikka otsustas klassi alumise poole järgi nüri tuupimise peale minna, siis sai terasem pool päriselt õppida ainult siis, kui leidis kuskilt muu mentori – või piisava ande korral ise raamatuid lugedes. Näide – matemaatika, kus peamiselt õpiti ülesandeid lahendama. Treeniti pikalt sama tüüpi ülesannete lahendamist, et “lahendusvalemid” hästi pähe jääks, samas kui tegelikult piisaks nende lahendamiseks sisuliselt arusaamisest ja poleks vajagi mingeid “valemeid” pähe õppida. Aga sisulist õpet saime ainult see üürike aeg, kui klass jagati ajutiselt kahte gruppi, “valemiõppijate” ja õppijate gruppi.

    • nodsu said, on 23/08/2013 at 16:43

      *tema otsustest*

    • nodsu said, on 23/08/2013 at 16:48

      ning jah, ma arvan, et õpilasel, kes suudab teha ainult pool rehkendust, on kasulikum teha pool rehkendust nii, et ta oskab seda ka edaspidi teha – st parem sisuline arusaamine vähemast materjalist kui nullarusaamisega ülelibisemine rohkemast. Õppekavast ülelendamine jätab õpilaste tulevased oskused-teadmised sõltuvusse ainult sellest, kui andekad nad ise on, kui targad on nende vanemad ja kui palju vanemad viitsivad nende õpetamisega tegeleda.

  2. tavainimene said, on 23/08/2013 at 18:59

    Võib-olla on nii, et kui nõutakse poole vähem, siis saadakse kõik nõutav hästi selgeks. Aga võib-olla on õppijates hoopis programm “umbes pool nõutavast kuidagiviisi selgeks saada”.

    Eks iga vanem tunne oma last kõige paremini; ses mõttes oleks hea, kui saaks, nagu ma ennegi olen targutanud, valida klassikalise ja reformeeritud kooli vahel. Ajapikku näitavad testitulemused ära, mis ennast õigustab.

    • nodsu said, on 24/08/2013 at 16:13

      Oma kogemuse pealt ja selle põhjal, mis kirjutatakse, kardan ma, et Eesti testitulemused näitavad juba praegu peamiselt lapse andekust ja sisimat motiveeritust pluss vanemate võimekust-haritust. Vahet pole, mis programm on. Kui eri koolides on eri programmid, võib tekkida mingi korrelatsioon programmi ja tulemuste vahel, kui võimekamad-haritumad vanemad eelistavad pigem üht tüüpi programmi. Just nagu praegu tulevad eliitkoolide head tulemused peamiselt sellest, et neil on parema taustaga õpilased (Õpetajate Lehes kirjutati mõni kuu tagasi, kuidas suurte uhkete ja väikekoolide erinevused tasandusid, kui tulemusi korrigeeriti õpilaste sotsiaalset tausta arvestades).

      Kui me tahame testitulemuste pealt vaadata, mis ennast õigustab, siis meil juba on otse kõrvalt võtta Soome. Eesti ja Soome haridusüsteem ongi justkui kena katselabor: suhteliselt sarnase kultuuriga riigid, suhteliselt sarnane geneetiline materjal, nii et kui tulemustes on vahe sees, on põhjust järeldada, et see tuleb haridussüsteemi erinevustest. Tõsi, meil on arvatavasti õpilaste vahel suuremad sotsiaalmajanduslikud erinevused, aga paradoksaalselt tegeleb nende tasandamisega rohkem just Soome, mitte Eesti. Saades ühtlasi paremad tipptulemused.

    • nodsu said, on 24/08/2013 at 16:56

      iseasi muidugi, et ma kardan, et Aaviksoo ettekujutus on midagi sellist, et programm õhemaks, aga kõik muu jääb endiseks. Ma kahtlustan, et see uus idee on tihedalt seotud õpetajate tööaja uue arvestamisega (kus arvesse tuleb võtta kogu tööd, mitte ainult seda, kui palju nad klassi ees on).

    • nodsu said, on 24/08/2013 at 17:47

      …ja sellega, et õpetajaid jääb üha vähemaks. vt näiteks seda.

  3. tavainimene said, on 24/08/2013 at 18:23

    Kas kõik koolid lähevad üle lahjendatud õppekavale? Või jätkavad parimad koolid, olles ise selle üle uhked, ikka senise programmi järgi? Kas poole koormusega põhikoolist gümnaasiumisse pääseb? Kas poole koormusega gümnaasiumist pääseb kõrgkooli? Mina kardan seda, et kogu inimese haridustee pannakse järjest suuremal määral paika, kui ta on kuueaastane ning tema tublidus peegeldab rohkem vanemate innukust kui tema enda andekust. Liiga vara otsustame ära, kelle peale pole mõtet lõikuvate kõõlude teoreemi raisata. Kes “pole gümnaasiumi materjal” jms.

    Minus püsib jonnakalt idealistlik usk, et iga terve inimene on võimeline selle pagana õppekava vähemalt rahuldava peale omandama ja kui see tõesti paljudele üle jõu käivaks osutub, siis tuleb kas klassid väiksemaks teha või abiõpetajad palgata või rohkem sotsiaalabisse investeerida või õpetajaid paremini koolitada (paremini tasustada nagunii) või metoodikaid tõhustada vms, aga mitte õppekava lihtsamaks muuta. Se viimane variant on muidugi kõige odavam.

    • nodsu said, on 24/08/2013 at 19:13

      Üldiselt olen nõus kõigega – klassid väiksemaks, abiõpetajad, rohkem sotsiaalabi, parem õpetajakoolitus, parem tasustamine (ilma milleta ei ole loota õpetajatöö peale suuremat konkurentsi).

      Aga fakt on ka see, et praeguse õppekavaga on õpilaste päevad jõle pikad; psühholoogid ja metoodikud räägivad, et ei ole erilist lootust, et õpilane oleks võimeline veel kaheksandal-üheksandal-kümnendal tunnil midagi õppima, sest sellel, kui kaua inimene jaksab järjest vaimset tööd teha, on piirid – eriti, kui tal on ka väljaspool kooli kõva koormus. Fakt ka see, et Soomes on õpilaste koormus väiksem ja rõhutakse pigem õppekava korralikule omandamisele kui selle mahu paisutamisele (eri õppesuundadel on mitu eri programmi: kohustuslik ja süvendatud õppekava). Ning nad saavad selle juures ikkagi paremaid PISA-tulemusi kui Eesti oma mahuka õppekavaga.

      Iseasi, et väiksemate klasside ja/või abiõpetajatega saaks võib-olla õppetöö ajaliselt koomale tõmmata ka ilma, et maht peaks väga palju vähenema. Ja ma arvan, et palju kasu oleks ka selle Soome mudeli ülevõtmisest, et gümnaasiumi ei pea läbima kolme aastaga. See aitaks aeglasema arenguga õpilastel ree peale saada.

      *

      Muide, “traditsioonilisest haridusest” – mina ei õppinud koolis lõikuvate kõõlude teoreemi (1994. aasta lend). Me ei pidanud kogu stuudiumi vältel ühtegi teoreemi tõestama – suurem osa ajast käis ainult üks mehaaniline ülesannete lahendamine, teoreetiline osa oli üldine tutvustus, et saaks ülesannete lahendamise “nõksu” või “valemi” kätte. Ja minu teada suuremas osas koolides käib samamoodi. Sul, tundub, on praegusest/varasemast õppekavast ülearu ülev ettekujutus. Ei õpitud neid teoreeme paarkümmend aastat tagasigi.

    • nodsu said, on 24/08/2013 at 19:20

      tublidus peegeldab rohkem vanemate innukust kui tema enda andekust – mu arust nii juba ongi. Ja juba tükk aega. Kui lapsel ei ole just suurt vedamist mõne vägeva õpetajaga.

  4. tavainimene said, on 25/08/2013 at 08:19

    See “lõikuvate kõõlude teoreem” on tegelikult Aaviksoo meem. Mina nimetatud teoreemiga isiklikult tuttav ei ole, aga minu mäletamist mööda oli lausa 8. klassi matemaatika lõpueksami pileti esimene punkt mingi teoreemi tõestamine.

    Mis õppekoormusesse puutub, siis tundub, et Eesti põhikooli kogumaht on tõesti veidi suurem kui Soomes: Eurypedia andmetel Eestis 6432 tundi, Soomes 6327. Kahe riigi õppekavasid kõrvutades peaks vahe suurem tulema; ei oska kahjuks neid andmeid tõlgendada.

  5. nodsu said, on 25/08/2013 at 14:56

    Nojah. Meil ei olnud teoreemide tõestamist isegi mitte 12. klassi lõpueksamil. Ainult ülesanded. Eriti keskkoolis tundusid matemaatikatunnid enam-vähem mõttetud, sest jeerum küll, ülesannete lahendamist ei ole vaja harjutada. Ülesannete lahendamise loogikast on vaja aru saada ja siis saab lahenduse juba koha peal välja mõelda. Tagumikutundide tegemine ühesõnaga.

    Kuidas teil seda õpetati? st kas te saite teemast aru (mis sõltub sellest, kas õpetaja ise sai sellest aru)? Kas see ununes kohe pärast kontrolltööd/eksamit (mis puhul on tegemist pigem lühimälu treeninguga) või jäi pikemaks ajaks külge?

  6. tavainimene said, on 25/08/2013 at 18:53

    Hmm, äkki oli see ikka keskkooli lõpueksam? Vaat ei mäleta. Igatahes on mul nagu meeles, et pidi tahvli ees teoreemi tõestama. Aru saamisega oli vast umbes nii, et 10% said aru, 20% tuupisid kõik pähe ja ülejäänud võnkusid mingis limbos, kus ajuti, kui õpetaja seletas, tekkis nagu tunne, et peaaegu saad aru, aga hetk hiljem oli jälle ainult kaos. Ülesannete lahendamisest tundsin mina pigem puudust, sest mis eriline rõõm on seda integraali või maatriksvõrrandeid õppida, kui sul pole õrna aimugi, milleks neid pärismaailmas kasutada saab.

    • nodsu said, on 25/08/2013 at 19:47

      ega kooli matemaatikaülesanded seda aimu rohkem ei anna. See oli lihtsalt drill “mis tehted tuleb mis järjekorras teha”. Kusjuures need vahetehted pidi enamasti veel kõik ilusti välja kirjutama – mis oli eriline tüütus, sest milleks kätt väsitada ja paberit raisata, kui ma suudan neid peast teha. Seda, mida integraaliga pärismaailmas tehakse, tean ma sama vähe.

  7. tavainimene said, on 26/08/2013 at 08:35

    Juba viidatud Õpetajate Lehe artiklist:
    “Mida kõrgemad olid õpetajate ootused, seda paremad olid õpitulemused. Sama seaduspärasust on täheldanud ka teised uurijad paljude maade kohta. Rahvusvahelistes testides on head tulemused maades, kus on nõudlik õppekava. Me ei tohiks ühegi õpilase kohta mõelda, et ta pole võimekas ja ega temalt midagi eriti nõuda saagi. Peaksime taotlema iga õpilase maksimaalset võimetekohast tulemust.”

  8. nodsu said, on 26/08/2013 at 15:06

    Nii, ja mis on nõudlik õppekava? Ma oletan, et Soome oma väiksema mahuga on järelikult piisavalt nõudlik. Tulemuste põhjal otsustades nõudlikum kui Eesti.
    Ka mina olen nõus, et seal on suurem nõudlikkus, mis kajastub kas või selles, et gümnaasiumi peale võib kuluda rohkem kui kolm aastat – ei ole niisama läbilohistamist. Teiseks selles, et lapsi ei sorteerita kooli võtmisel võimekateks ja vähevõimekateks.

    • nodsu said, on 26/08/2013 at 15:14

      tglt on see, mis Soomes paremaid tulemusi annab, sealsamas artiklis olemas: õpetajaameti kõrge prestiiž, tohutu konkurents õpetajatöö peale, mis on osalt seotud hea palgaga; aga üks põhjus võib olla ka sealsamas ära märgitud autonoomia: õpetajatel lastakse õppetöö korraldamisel rohkem otsuseid teha. Koolidel samuti. st kõike ei otsustata ministeeriumis.

  9. nodsu said, on 29/08/2013 at 23:33

    Ka Aidi Vallik, õpetajatöö kogemusega inimene leiab, et õppekavad on praegu mõttetult punnis – peaaegu sinu sõnastuses, muide, et “põhikooli materjal peaks olema kõigile kooli pääsenud lastele omandatav”, ainult et ta ei arva, et praegusaja õppekava omandataks – või varasemate aastate õppekava omandatud oleks.

    Ja muretseb sama asja pärast, mis mina: kas vähendatakse sisulistel kaalutlustel või suvaliselt.

    Üks mu tuttav õpetaja märkis samuti, et iseenesest on mahu vähendamine hea mõte; tema peamine pahameel tuli sellest, et miks oli siis just äsja vaja lasta koolidel ette valmistada uued õppesuunad. Sinna pandi hulk aega ja inimeste tööd magama.

    Ta mainis, et omal ajal tõmmati õppekava koomale ka Singapuris (mis on praegu Soome kõrval maailmas teine lipulaev); ja et sellest võiks palju kasu olla, kui asja läbimõeldult teha – ainult sama kahtlus, et äkki kärbitakse suvaliselt. Kuna ta on veendunud, et kõige rohkem oleneb hariduse kvaliteet nagunii õpetajate kvaliteedist, siis juhul, kui kärpimise abil saadakse palgaraha juurde, on sellel mõte olemas.

    Tsiteerin:

    “Mingit imet sellest loota ei tasu, siin käib ju kõik selle nimel, et raha kokku hoida ja võimalik, et tulemuseks on õppekavad, mida on väga suvaliselt kärbitud ning mis kuidagi ei edenda sisulist arusaamist materjalist. Aga sama rahamassi juures on meil õppemahu vähendamine siiski kõige mõistlikum viis palkade tõusuks lisavahendeid leida.
    Palju parem tunnikoormuse tõstmisest.”

    (Tal oli endal oma koolis varem selline kogemus, et juhtkond tahtis õpetajatele täiskoha eest palka maksta ainult siis, kui nad töötasid täis normkoormuse ülempiiri jagu tunde (mida seadus iseenesest ei nõudnud). mis tähendas, et tunde venitati kunstlikult juurde, õpetajad väsinud, lapsed väsinud, tolku vähe. tal õnnestus tookord direktorile auk pähe rääkida, et täiskoha palga võib maksta ka normkoormuse miinimumi eest – tunde vähem, aga lähevad asja ette. Praegu õnneks selliseid piirnorme enam ei ole.)

    • nodsu said, on 29/08/2013 at 23:35

      tema arvamus lühidalt oli, et “Kui hakatakse tõesti õppekavade mahtu vähendama samas stiilis nagu seda omal ajal Singapuris tehti, siis on see kindlasti samm õiges suunas, aga arumaeisaa, miks tuleb aastaid enne seda loomkatseid teha.”

  10. tavainimene said, on 30/08/2013 at 12:54

    Ma arvan, et head õpetajad on ka seni õpetanud nii, et võimekad saaksid selgeks maksimumi ja vähemvõimekad, kui vähegi võimalik, miinimumi. St iga õpetaja peas on ju olemas mingi ettekujutus, mis on hädavajalik ja mis on n-ö toreduslik.

    Kui maksimumi latti allapoole tõmmata, kas siis miinimumini küündijate arv kasvab? Mida teevad need, kelle võimed ületavad vähendatud norme?

    • nodsu said, on 30/08/2013 at 20:36

      õpetajatel oli ettekujutus, aga arvesta, et isegi headele õpetajatele istuti õppekavaga selga – muist teemasid ei tohi välja jätta, kui nõutakse. Ja nii, nagu meie hariduses praegu on, ei ole koolidel nagunii valida, kas nad võtavad tööle häid õpetajaid või mitte – kui ühele kohale kandideerib keskmiselt 0,7 inimest, tuleb tööle võtta igaüks, keda paberitegi poolest kõlbab.

      See minu tuttav, keda ma tsiteerin, on ise väga võimekas õpetaja. Ma arvan, et ka Aidi Vallik ei olnud kehvemate killast, tema kool kindlasti kaotas sellest, et ta läbi põles. Ja ometi leiavad nad, et mahu vähendamine iseenesest võib olla mõistlik.

      Sa võrdsustad mahu vähendamist ka kindlalt lati allapoole tõmbamisega, aga see ei pea ju nii olema. Võiks võtta hoopis nii, et latt on madalal praegu, kus õppekava koostades arvestatakse vaikimis sellega, et sisuliselt õpetada pole aega (ja milleks see aegki, kui neid, kes sisuliselt õpetada suudaks, on piiratud koguses), hea, kui läbi jõuab ratsutada, andekamad loevad ise juurde.

      Või noh – kas sa arvad, et Singapuri ja Soome latt on allpool? miks nad siis paremaid tulemusi saavad? Sa ei arva ju tõsiselt, et Eesti kool on parem kui nende oma.

  11. nodsu said, on 30/08/2013 at 20:39

    st hädavajaliku ja toredusliku vahel saab vahet teha, kui õpetajal on mõistlikul määral manööverdamisruumi. Kui tal on kava teemasid tihkelt täis, saab igaühe peale neist aega pühendada ainult niipalju, et isegi hädavajaliku saavad kätte ainult andekamad, ja needki mitte kõik.

    ma oletan, et sa ise olid koolis andekamate killast – kas sa saad ausalt öelda, et omandasid sisuliselt kõik õpetatavad teemad? Mina olin andekam – ja ei omandanud. Pool koolisveedetud aega võib rahulikult mahavisatud ajaks lugeda.

    • nodsu said, on 30/08/2013 at 21:11

      vaatasin, et olen mitmetimõistetava sõnastuse tekitanud, niisiis täpsustus: “mina olin andekam” ei tähenda, et ma mõõdaks, kumb siin meist kahest andkam oleks, lause mõte oli “keskmisest andekam”.

      Vahepeal mõtlesin edasi: heale õpetajale jääb ka väiksema mahuga kohustusliku kava puhul võimalus omal algatusel andekamatele lisastuffi õpetada. Need meie kooli õpetajad, kes olid head, tegidki nii (kusjuures nemad said tõesti selle trikiga hakkama, et rumalamad said miinimumi kätte, andekamad rohkem kui tollane kava nõudis – aga huvitaval kombel oli tegemist humanitaarainete õpetajatega, kellel – ma spekuleerin praegu – arvatavasti oligi vähem detailselt ette kirjutatud ainekava; ajaloo õpetajatel tollal nagunii korralikku ainekava ei olnudki, aeg oli selline segane; ja prantsuse keele õpetajatele ei olnud ühtlustatud ainekava veel tehtud, igaüks õpetas, nagu nokk loodud, ja oli vedamise küsimus, kelle juurde õppima pääses).

      Siit jõuame selle juurde, et õpetajatele oleks oma töö korraldamiseks suuremat autonoomsust vaja – mis muidugi eeldab, et tööle võetaks ainult inimesi, kes sellise otsustusvabadusega midagi pihta mõistavad hakata – mis omakorda eeldab, et selle töö peale oleks kandideerimas rohkem kui 0,7 kuni 1 inimest kohale… aga õnneks on seos ka vastupidine: suurem autonoomsus on võimeka inimese jaoks kindlasti ahvatlev. Igatahes olen ma kõigi heade õpetajate käest, keda ma tean, kuulnud nurinat, et nende tööd kiputakse liiga palju mikrotasandil juhtima; ja teisest küljest nõutakse neilt liiga palju asju, millel ei ole õpetamisega suuremat pistmist, nt suure paberimajandusega aruandlust (mis on muidugi osa sellest kirutud micromanagementist).

  12. tavainimene said, on 31/08/2013 at 01:33

    Aga võib-olla Eesti kool ongi parem kui Soome oma? Kui ta mitu korda väiksemate ressurssidega saavutab ainult natuke kehvema tulemuse? (Eesmärk võiks muidugi olla saavutada natuke parem tulemus — kui me tahame kunagi majanduslikus ja sotsiaalses plaanis Soomele järele jõuda või vähemasti vahet vähendada.)

    Mina keskkoolis loomulikult kõiki teemasid sisuliselt ei omandanud. Tõtt-öelda ei osanud siis nagu sellist eesmärkigi võtta :) Aga ma ei usu, et kui õppekavas oleks olnud vähem asju, oleks nad sügavamalt mällu sööbinud.

    Mhh.

    Võtsin praegu riiulist oma keskkooli matemaatika lõpueksami kaustiku. 13. pileti 1. punktist loen, et “silindri ruumalaks nimetatakse tema sisse kujundatud korrapäraste püstprismade ruumalade jada piirväärtust, kui tippude arv tõkestamatult kasvab”. Esindatud on veel sellised teemad nagu vektorite kollineaarsus ja komplanaarsus, kõvertrapetsi pindala, kolme ristsirge teoreem ja logaritmfunktsiooni omadused.Ma poleks praegu ka relva ähvardusel võimeline rääkima midagi arukat vektorite komplanaarsusest või ruumalade jada piirväärtusest. Samas, võib-olla isegi üürike kokkupuude nendega — selmet lihvida täiuseni protsentarvutuse oskused — siiski mõjutas mu aru mingil viisil, millel pole üldse otsest seost silindrite ega vektoritega.

    • nodsu said, on 31/08/2013 at 03:55

      Too mu tuttav õpetaja on huvitatud haridusest üldse, on statistikat kõvasti läbi kamminud, nii et mul on nüüd selle võrra lihtsam refereerida: esiteks ei ole protsent SKP-st, mis Eestis hariduse peale läheb, väga palju väiksem kui Soomes. Ainult et suurem osa läheb miskipärast majade, mitte inimeste peale. Tsiteerin jälle oma õpetajast sõpra: ” otse Aaviksoo enda haldusalas toimub hariduskulude jaotamine arenenud riikide jaotustest hoopis erineva plaani järgi. /../ Suurusjärgud on sellised, et meie kooli renoveerimiseks kulunud summa eest oleks kõigile selle kooli õpetajatele võinud maksta 10 aastat palka. Ja neid koole on Eesti täis. Kusjuures kool oli ka enne suhteliselt heas korras.”

      Nähtavasti kehtib ka hariduses see, et “kui Eesti ametnik kuuleb sõna “kultuur”, haarab ta käsi kellu järele”.

      SKP per kärss on meil ise muidugi väiksem, aga esiteks mitte “kordades” väiksem, vaid Soome oma ei ületa meie oma kahtegi korda; teiseks alustas Soome haridusse ressursi pumpamist juba siis, kui ta oli sõjajärgne vaene kaotajariik, trahvid kukil. Sest neil oli ettekujutus, et haridusele panustamine on osa ühiskondlikust kokkuleppest, mis aitab riigil jalule saada. Samamoodi teise maailma haridustipu puhul: kui Singapur hakkas oma haridust heaks ajama – st hakkas tegelema sellega, et kõige võimekamad inimesed tuleks puha kooli tööle, mitte ei läheks mujale – siis nad ei olnud veel nii rikkad kui praegu. Olid üks paljudest postkoloniaalsetest maailmanurkadest. Neil oligi selline kalkulatsioon, et kui nad panustavad haridusse, küll siis muud asjad lähevad ise paika.

      Üldse paistab, et rahanumbrid siin teab kui palju ei määra: on riike, kes on palju rikkamad kui Soome ja pumpavad haridusse peaaegu sama suure (nt USA või UK) või isegi suurema protsendi (Taani, Norra, Rootsi) oma SKPst, aga tulemused on Soomes ikkagi palju paremad. Kuigi nad kulutavad hariduse peale vähem kui rikkamad riigid, oskavad nad järelikult oma raha hirmus hästi kulutada. (vt näiteks selle artikli tabelit selle kohta, kui palju raha iga riik kulutab ühe õpilase kohta – muide, eriti põnev on sama artikli tabel “doing better than their parents” – siin on Eesti ja Soome erinevus väga suur, kõvasti Eesti kahjuks (uuemas põlvkonnas on meil neid, kelle haridustase on vanemate omast madalam, rohkem kui neid, kellel on kõrgem)). Hinna ja kvaliteedi suhte koha pealt on paremaid süsteeme vähe leida – mis teeb neist väga hea eeskuju just meile, kellel pole raha loopida.

      Pealegi, ära unusta, et ega Eestis pole Soomega võrreldes väiksem ainult SKP, ka “suur palk” on suhteline ja tähendab Eesti kontekstis kaks korda väiksemat summat kui Soomes (keskmist palka silmas pidades) – tähendab, kui õpetajale makstaks siin keskmisega võrreldes sama suurt palka kui Soomes, kuluks selleks kaks korda vähem raha. Praegune seis on selline, et nende keskmine palk on umbes kaks meie keskmist palka; SKP per Nase vahe on väiksem kui kaks korda; aga Eesti ja Soome õpetajate palga erinevus on umbes kolmekordne (vt nt seda tabelit.)

      Ning õpetajate ja koolide suurem või väiksem autonoomia ei sõltu sellest, kui palju riigil on raha kulutada.

      *

      Lisame meie haridussüsteemi kohta selle ebameeldiva fakti, et väikeste (alla 11 aastaste) laste hulgas esineb Eesti koolides rohkem koolikiusamist kui mujal Euroopas; ja ka suuremate hulgas pole just roosiline seis. Ma kardan, et see on seotud õpetajate ja õpilaste suhtarvuga, aga vbla ka õpetajate isiksusega. Õpetaja autoriteediga kindlasti.

    • nodsu said, on 31/08/2013 at 04:06

      (eelmine komm jäi lingirohkuse tõttu spämmifiltrisse.)

      Lühemalt – ma arvan, et selles asjas võikski rohkem usaldada seda, mida siinsed õpetajad või õpetajakogemusega inimesed ise arvavad – kui juba õpetajad ise räägivad, et kooliprogramm on paras Potjomkini küla, mitte asi, mida saaks tõsiseltvõetavalt täita. Ja et parem väiksem programm kõrgemapalgaliste õpetajatega kui suurem programm kehvasti tasustatud ületöötanud õpetajatega. Põhiline kriitika, mis ma olen seoses uue plaaniga kuulnud, käib rohkem selle pihta, miks pagana pärast see muudatus tuleb nüüd, kui on kõvasti jännatud Aaviksoo eelmise plaaniga. Kriitika kiiga-kaaga sündroomi, mitte vähendamise enda pihta.

      *

      Teine asi on selle plaani puhul tavaline mure Aaviksoo plaanidega: et äkki on eesmärk AINULT raha kokkuhoid. Mitte kärpimine selle eesmärgiga, et õpetajal, kellel tuleks tänu kärpimisele vähem tunde anda, tõuseks tunnitasu või et vabanenud töötunnid kasutataks ära nii, et ühes klassis ühes tunnis saaks tegutseda korraga kaks või kolm õpetajat (nagu Soomes on), või et vähenenenud ekspluatatsioonikulude (nt elekter ja küte) arvelt saaks tõsta mitte ainult tunnitasu, vaid ka kuupalka ennast – vaid paljalt ideega “kärbime õppekava, võtame tunde vähemaks, siis peab sunnikutele vähem maksma”.

    • nodsu said, on 31/08/2013 at 04:22

      mis su matemaatikaeksami materjali puutub, siis nagu öeldud, suure osaga sellest mina kokku ei puutunudki. Sellest hoolimata arvan ma, et suudaks selle praegu veidi pingutades õigest raamatust üles leida ja endale selgeks teha (ja vajaduse korral mõnele põhikooliõpilasele järeleaitamistunde anda). Puhtalt tänu sellele, et mul on olemas funktsionaalne lugemisoskus.

      Kui nii vaadata, siis poleks nagu muud üldse vajagi õppida (ja mul pole ausalt öeldes erilist aimu, kui suure osa eri sorti tekstide lugemise oskust ma sain koolist, kui suure osa mujalt – ma kahtlustan näiteks, et “Hajameelse magistri” sarjast sain ma rohkem matemaatikasse süvenemise treeningut kui koolimaterjalist – ja mul pole aimugi, kui palju oleks mulle koolimatemaatikast üldse külge jäänud, kui mul ei oleks matemaatikaharidusega isa ja armastust sedasorti raamatute vastu). V.a ehk võõrkeeled, nende kohta leiti just, et nende lapsena õppimine pidi muutma otsmikusagara ehitust.

      Kooli ajalootunnid kuni põhikooli lõpuklassideni oleks võinud täiesti olemata olla – kõik, mis ma koolist nt keskaja ajaloo kohta kaasa sain, pärines prantsuse keele tundidest ja puudutas seega loomulikult ainult Prantsusmaad või varasemas otsas ka Frangi riiki. Antiiki prantsuse keele tunnist ei antud, sellega tuli ülikoolini oodata.

    • notsu said, on 31/08/2013 at 04:59

      Kui ta mitu korda väiksemate ressurssidega saavutab ainult natuke kehvema tulemuse?

      Jäin nüüd veel korra mõtlema ja tuleb välja, et ma ei saa täpselt aru, mida sa sellega silmas pead. Kas seda, et kui mitte midagi muud ei muutuks (õppekavad jääks samaks, õpetajate arv oleks endiselt väiksem kui vaja, õpetajate tase endiselt selline, nagu juhtub, raha kulutataks endiselt peamiselt remondile, ministeerium vahiks koolidel üle õla, kooli juhtkond õpetajatel ja segaks töötegemist), aga SKP suureneks, oleks kohe parem haridus kui Soomes, st maailma parim?

      Või et kui soomlased oma õppekavade mahtu suurendaks ja teeks üldse kõik nagu meie, siis oleks nende hariduse tase juba kosmoses väljas, mitte lihtsalt maailma parim nagu praegu?

      Ainult et miks neil siis on ikkagi seis parem kui mitmel riigil, kes kulutab rohkem ja kelle hariduspoliitika on meie omaga sarnasem?

  13. nodsu said, on 31/08/2013 at 04:24

    a muidu – andekad saavad nagunii oma teadmised kusagilt kätte. tegelik mure on keskmiste ja alla keskmist õpilastega. Nemad kannatavad suvalise üleratsutamise käes kõige rohkem.

  14. tavainimene said, on 31/08/2013 at 09:37

    Ma tunnustan sinu argumentide jõudu, aga jään sellegipoolest arvamusele, et õppekavade mahu vähendamine pole ei parim ega tähtsaim, mida hariduse heaks teha saaks või tegema peaks. (Kuigi “peaks” ja “saaks” on siin ka muidugi две большие разницы.)

    Tegelikult tulekski täpsustada, mis probleemi siis ikkagi täpsemalt lahendada või mis eesmärki saavutada püütakse. Mul on oletus, et eesmärk on “aastaks 2015 vähendada põhikoolist väljalangevust 11%ni”. Ja et lahendus on suures osas formaalne trikk (vrd, kui me paneme riigieksamil läbisaamise lävendiks 1 punkti, siis hüppab läbisaanute protsent ilma mingi vaevata saja ligi). Aga haridusministeeriumi ametnikud ise tunnistavad häbelikult, et ega nad täpselt ei tea, miks õpilased koolist välja langevad: “Põhjused, mis antud olukorra tingivad, on aga märksa laiemad. Siin võib otseseks põhjuseks olla nii majanduslik olukord kui ka õpiraskused, tõrjutus, konfliktid õpetajate ja kaasõpilastega, terviseprobleemid, vanemate järelvalve puudumine, õpetaja ei valda ainet/metoodikat, õpetaja ei suuda klassis õppimistingimusi luua jms. Tihti on õpingute katkestamise põhjuseid mitu ja küsimusele ei saa üheselt vastata. Põhjused on omavahel niivõrd seotud.”

    • nodsu said, on 31/08/2013 at 13:30

      või üritatakse niiviisi hoopis mööda hiilida probleemist, et õpetajaid on juba praegu liiga vähe ja kui õpetajatöö staatuses midagi ei muutu, jääb veel vähemaks. Mis oleks vastupidine lähenemine õigele kärpimiseajendile “vabastame õpetajad liigsest koormusest ja anname neile rohkem vabadust, et nende tunnitasu kasvaks, staatus tõuseks, õpetamise kvaliteet suureneks ja õpilaste-õpetajate suhtarv paraneks”.

      Motiivid on kahtlased. Aga mõeldes selle mu tuttava õpetaja (väga kõrgel tasemel, väga intelligentse õpetaja, kes tegeleb õpetamisprobleemidega ka teoreetiliselt) öeldut, et olemasoleva rahahunniku juures on kava maht üks mõistlikumaid kohti, kust raha õpetajate palkadeks liigutada, siis võib sellest tulla ka midagi head – KUI vabanev raha liigutatakse palgafondi. Halvimal juhul ei muutu palkades midagi ja isegi mitte tunniplaanis – venitatakse vähendatud kava rohkemate tundide peale, nii et inimeste ajaline koormus (järelikult ka õpetaja tunnitasu) jääb ikka samaks.

      See, millega ma praegu polemiseerin, on ikkagi seisukoht, et vanad kavad on ideaalsed ja üldse kärpimist ei vaja. Aaviksoo plaanide suhtes olen ma umbusklik ka ise, tema senine tegevus ei anna põhjust just optimismiks.

    • nodsu said, on 02/09/2013 at 17:17

      Muide, meenus ühe emakeeleõpetajast blogija irooniline postitus 1-punktise lävendi paanika teemal.

    • tavainimene said, on 02/09/2013 at 18:26

      Noh, ma paanikas just ei ole, aga selline kalibreerimine tundub kummaline küll:

      100% – maksimaalne võimalik tulemus,
      20% – minimaalne rahuldav tulemus,
      1…19% – eksam loetakse sooritatuks, kuigi mitterahuldava tulemusega,
      0% – läbi kukkunud.

      Nojah, kunagi tehti riigieksamid kohustuslikuks 20punktise läbisaamislävendiga, et hirmutada gümnasiste õppima. Siis tõsteti lävend 50 punktile, et hirmutada “kutsekooli materjal” gümnaasiumist eemale. Siis selgus, et nad, sindrid, pressisid siiski gümnaasiumisse ja jäid oma 30 eksamipunktiga lihtsalt ripakile — kolm aastat nende peale raha raisatud, aga statistikasse läheb ikka kirja “põhiharidus” … Kohustuslik mataeksam võinuks suisa katastroofi kaasa tuua.

      Ma ei saa aga aru, milles seisneb praktikas erinevus 19 punkti saanu ja 20 punkti saanu privileegide ja perspektiivide vahel. Ja kuivõrd eksamil läbi saamiseks ja kooli lõpetamiseks piisab sisuliselt kohale ilmumisest, siis milleks — ministeeriumiloogika järgi — nende ühe-punkti-meeste peale üldse kallist riigieksamiressurssi kulutada?

    • nodsu said, on 03/09/2013 at 03:46

      See viimane on tõesti hea küsimus.

      Või õigemini tundub tobe,et kooli lõpetamiseks PEAB riigieksami tegema. Kui on tingimata vaja, et ülikooli astujatel oleks ühe standardi järgi eksam, olgu peale. Aga ma ei saa aru, miks ei võikski siis riigieksamid olla ülikoolide sisseastumiseksamid (või osa nendest, sest paljud erialad ei lase ikkagi ilma lisaeksamiteta kedagi sisse) ja teised ei võiks koolieksamitega suvel lõpetada.

      See trall pidi õpilastel koolitööd – tähendab, õppimist – päris palju häirima.

    • tavainimene said, on 03/09/2013 at 05:16

      Ma arvan, et kohustuslikud riigieksamid, kui nende edukaks sooritamiseks peaks tegelikult ka õppima ja pingutama, annaksid üpris head tagasisidet koolides toimuvast, eriti kui pikemat aegrida vaadata. (Kui ülemine ots pingutab maksimaalselt, aga alumisele otsale piisab kohale tulemisest ja ühe mõiste või tehte ära tundmisest, siis tulemused moonutuvad.) Koolieksami hinne ei näita õigupoolest suurt midagi, natuke näitab vaid koolieksamite ja riigieksamite tulemuste võrdlus.

    • nodsu said, on 04/09/2013 at 02:05

      Koolide võrdlemine riigieksami tulemuste järgi ei ütle koolis toimuva kohta väga palju – seni, kuni me ei korrigeeri neid tulemusi selle järgi, mis kontingent konkreetses koolis käib.

      Vt sedasama PISA-artiklit, kus mainiti, et suurte linnakoolide paremus kadus pildilt, kui arvesse võeti ka laste sotsiaalmajanduslikku tausta.

      Ja kui muist koole saab endale õpilasi valida, siis stimuleerib riigieksamite järgi võrdlemine just seda malli, et “valime õpilased, kes tooks meie koolile hea edetabelikoha” – samas kui kool peaks tegelikult arendama mis tahes tausta ja eeldustega õpilasi.

      Mu siseinformaatorid väidavad ka, et õpetajate tööle tuleb kahjuks, kui kooli juhtkond keskendub riigieksamitele, mitte sisulisele tööle (sisuline töö on õpetada õpilasi materjalist aru saama; riigieksamikesksus tähendab seda, et õppetöö keskendub läbi rõnga hüppamise harjutustele).

      Soomes on koolidel võimalik riiklikke tasemetöid tellida. Aga sellest ei sõltu koolile midagi ja ka õpilastele mitte – info on koolile endale. Mis tähendab, et mure taseme pärast ja kontrollimise töö on jäetud koolidele. Eestis ministeerium justkui ei usaldaks koole. Võib-olla põhjusega, aga sel juhul võikski tegeleda selle põhjusega: kuidas saada koole juhatama inimesed, keda võiks usaldada.

      Selge ka see, et rumalavõitu õpetajal on kergem drillida riigieksamiks kui sisulist tööd teha – aga sel juhul teeb riigieksamikesksus asja hoopis hullemaks. Võimekatele õpetajatele käib see närvidele ja segab nende tööd – ja me ei taha ju, et võimekad õpetajad üksteise järel alla annaks ja lahkuks ja et noored võimekad inimesed koolist kui karjäärist pigem hoiduksid (mis praegu on kurb tõde: mu insaider meenutas üht Õpetajate Lehes tutvustatud esindusliku valimiga (vist oli 1800 õpilast, vanusegrupis tervikuna on vist 15000) uurimust (ma ei leia kahjuks praegu linki), kus küsiti abiturientide elukutsevaliku kohta: õpetajakutset soovis omandada nii väike hulk, et ei saa teha statistilisi üldistusigi, aga nende väheste ühised omadused olid madal enesehinnang, ebakindlus, tagasihoidlikud võimed – “sellised, keda me õpetajateks kindlasti ei tahaks”, nentis mu tuttav süngelt).

      Mh süvendab riigieksamikesksus ainekesksust. Tglt oleks vaja sellist konkurentsi, et koolid ei peaks tööle võtma inimesi, kes jagavad ainult oma ainet – sest see tähendab tegelikult, et nad ei jaga ka oma ainet korralikult. Kujutagem ette keemiaõpetajat, kelle jaoks füüsika on tume maa.

    • nodsu said, on 04/09/2013 at 02:19

      tsiteerin seda tuttavat õpetajat (kes on kooliaasta alguses liiga hõivatud, et saaks ise netis vaielda, muidu on ta asjaga teoreetiliselt paremini kursis – no ja muidugi tegeleb ta päevast päeva laste õpetamisega ja vahel ka direktoriga krillimisega):

      “Eestis tundub, et õpetajad võimlevad selleks, et ära arvata, mida riigieksamitel küsitakse.
      Suuremad eesmärgid hakkavad tahaplaanile jääma, ainus eesmärk on võimalikult hästi riigieksamiteks ette valmistada.
      /…/
      See ainekeskus ja killustatus, programmide ülekoormatus ja tundide rohkus on viinud
      selleni, et õpetajad ei tee omavahel koostööd, neil pole reeglina aimugi, mida teine õpetaja tema õpilastega teeb või kui palju õpilasele teised õpetajad koduseid töid annavad jne. Valdav osa paneb silmaklappidega oma aines edasi ja igasugune suur pilt läheb kaduma. Ka oma aine suur pilt läheb kaduma.”

      Ja miks selline ainekesksus nii paha on ja miks võiks meil olla üldisemat pilti valdavad reaalia- ja humanitaariaõpetajad:

      “…kui eesmärgiks võtta see, et valmistada õpilane kõikvõimalikeks valikuteks, siis kas on mõistlik üldse need valikud eeldefineerida ja õppeainete vormis välja joonistada. Lõpuks on tulemus see, et õpilane ei saa arugi, et vektorid füüsikas ja matemaatikas on samad asjad ja et keemias tehtavad arvutused on juba vähemalt 7. klassist (kõigil) selged. Lisaks sellele teeb ta siis mitu korda sama (tihti tühja) tööd.

      /../ Mitmetes riikides on ju õppeaine nimega science, kus on koos tehnoloogia, füüsika, keemia,
      bioloogia ja loodusgeograafia.”

      *

      Ma jäin ise mõtlema, et sisulise arusaamise kontrollimiseks ei ole midagi paremat kui eksamid/kontrolltööd, kus materjale saab kasutada. Aga see eeldab õpetajaid, kes suudavad esitada küsimusi, mille vastuseid ei saa mehaaniliselt maha kirjutada.

      Ainus koht, kus ma päheõppimisel mingit väärtust näen, on võõrkeelte õpe (muidugi ei tohiks ka seal õpe sellega piirduda).

    • tavainimene said, on 04/09/2013 at 06:40

      Muidugi pole mõtet võrrelda Tabivere keskkooli Treffneri gümnaasiumiga. Aga Tabivere ja Alatskivi keskkool võivad juba tulemusi omavahel võrrelda. Või Võru ja Haapsalu gümnaasium.

      Kui ma riigieksamite varasemate aastate küsimusi vaatan, ei saa ma küll aru, kuidas oleks võimalik spetsiaalselt nendeks “drillida” mingil viisil, mis vastanduks asjadest sisuliselt arusaamisele.

      Hmm. Hakkasin mõtlema, et põhikoolide lõpueksamite keskmistest tulemustest ei kuule me miskipärast üldse.

    • nodsu said, on 04/09/2013 at 20:20

      Ma arvan samuti, et ei ole võimalik drillida – ja seda hullem, kui sellest hoolimata on õpetajaid, kes seda üritavad – ära mõistatada, mida tänavu küsitakse ja selleks treenida. Täiesti mõttetu tegevus.

    • nodsu said, on 04/09/2013 at 20:21

      (sellega võrreldes on sorteerimine, keda mis riigieksamile lasta, isegi mõttekam – juhul kui kooli eesmärk on saada võimalikult head riigieksamitulemused. mis ei ole hea eesmärk.)

  15. tavainimene said, on 31/08/2013 at 12:40

    Ma tahtsin veel kirjutada, et tegelikult võiks ju meie väidetavalt väikeste ja inimlähedaste kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajad teada peresid, kus vanem(ad) on toimetulekuraskustes ja/või ise vähese haridusega ja ebakindlad ja/või haridus- ja sotsiaalsüsteemi suhtes umbusklikud ja tõrksad ja/või suhte- või sõltuvusprobleemidega või ei suuda ega oska muul põhjusel oma laste mõtlemis-, lugemis- ja suhtlemisoskust arendada. Ja et neid vanemaid ja lapsi tuleks tegelikult aidata koos. Kuidagi. Mingid ema/isa ja lapse mängu- ja õpiringid, mentorlus vms. Aga siis mul kangastus silme ees Anonüümne Netikommentaator, kes teatas, et “päris lolliks läinud ikka selle laste arendamisega. sellest krdi arendamisest need rikutud närivdega hullud ja lollid tekivadki. meie omal ajal kadusime hommikul metsa, möllasime seal ringi nagu tarzanid ja ilmusime alles magamamineku ajaks koju. keegi meid ei arendanud ega ninnunännutanud ega lugenud kasvatuslikke jutte ette. ei olnud meil allergiaid ega neuroose ja koolid saime ka lõpetatud. kes kahe sai, jäi peale tunde, kes klassi ei lõpetanud, jäi istuma, ja kes poppi tegi, sai vanamehelt rihma. nii lihtne see oligi.”

    • nodsu said, on 31/08/2013 at 13:36

      Mul ei tule praegu meelde, kust, aga hiljuti lugesin artiklit, mille autor tahtis, et Eesti lapsepoliitika oleks terviklik – et praegu on lastega tegelemine kolme-nelja-viie ministeeriumi vahel laiali. See ehk väljendubki selles, et laste koolist väljalangemine libiseb kõigil haldusalast välja.

      Ringide ja mentorluse poolt oleks ma ka ise, ainult et ka see on valdkond, kuhu raha väga palju ei pudene. Sotsiaaltöötajad on enamasti üle koormatud, omadega läbi ja halvemal juhul kalestuvad. Meil on ju väidetavalt nn õhuke riik, hoolimata sellest, et üksikisiku maksukoormus on Euroopa suuremaid ja avaliku sektori kulutused moodustavad SKPst üha suurema osa.

      muide, kas keegi väidab, et meil on inimlähedased omavalitsused?

  16. nodsu said, on 04/09/2013 at 02:51

    whoah.

    Sirvisin õpetajate blogides ringi ja leidsin tritoomi juurest ühe sellise kommentaari:

    “Riigieksamite valikute eel tuli matemaatikaõpetajast õppealajuhataja klassijuhatajatundi ning ütles: “Kui keegi selline, kellel on matemaatikas poolaasta hinne “kolm” valib matemaatika riigieksami, siis meie hoolitseme, et ta saab lõputunnistusele “kahe” ja eksamitele ei pääse!”

    Mis tähendab, et osas koolides peegeldavad riigieksamitulemused ka seda, keda mis eksamile üldse lastakse – mitte seda, kui hästi kool midagi õpetab.

    Lisaks see <a href="http://opleht.ee/7016-riigieksamid-oleksid-nagu-saatanast/"Leesi artikkel – tõsi, üsna emotsionaalne – Õpetajate Lehes, kus kommenteerivad õpetajad märkisid ka seda, et hindamisjuhend on iga aasta erinev – mis seab kahtluse alla riigieksamite võrreldavuse pikema aja vältel.

    Siin veel huvitav ülevaade riigieksamite ajaloost (alates 1996) ja motiividest; mu tähelepanu püüdis eriti see (minu paksendused): “Kuni aastani 2001 oligi eksamil konkreetne info kogumise ehk „hetkeolukorra pildistamise” funktsioon. Aluseeldus oli, et eksam pole haridus, vaid kõik selleni jõudnud õpilased on saanud hariduse ning nüüd vajame objektiivsemat pilti. Põhimõtteline muudatus toimus 2001. aastal, viis aastat pärast riigieksamite rakendamist. Osa õpetajaid muretses, et ühepunktise soorituslävendi tõttu läheb osa õpilasi eksamile n-ö mütsiga lööma, mis näitab neid halvas valguses. Tagasivaates näitab statistika üsna selgelt, et kartus oli pigem alusetu – ühe või lausa mitte ühegi punkti saajate hulk jäi alla ühe protsendi. Ja ka mütsiga löömine näitas midagi – kui mitte konkreetse kooli antava hariduse, siis kasvatuse, kultuuri ja mentaliteedi kohta” ja see: ” Algne riigieksam kehtiski ainult koos lõputunnistusega (mitte ei olnud lõputunnistuse saamise eeldus) ning eksami peamine eesmärk oli analüütiline. Lisaboonus oli, et punkte sai kasutada kõrgkooli sisseastumisel. Nüüd aga on mõõdik muutunud karistusmehhanismiks. Küsimus on, keda siis karistatakse. Kui noor on oma nn valge tunnistuse kätte saanud, siis on ta kooli ja õpetajate hinnangul keskhariduse omandanud ning valmis ellu astuma. Miks peab riiklik standardiseeritud test seda takistama? Kui ühes gümnaasiumis on eksamitulemused süstemaatiliselt poole võrra madalamad kui teises, peaks endale otsa vaatama hoopis kool, mitte ei tule karistada õpilast.”

    ÕL artikleid sirvides jäi mulle silma ka see, et eksamikünnise tõstmisega näikse iga kord kaasas käivat eksamipunktide “odavnemine”. Et kui künnis tõstetakse 50% peale, tuleb ülesandeid lihtsustada. Vt nii matemaatika kui ka emakeele eksami kohta; või seda küsitlust.

    Matemaatikaeksami künnise kohta veel see artikkel.

    St tundub, et õpetajad ise kalduvad arvama, et kui juba üldse riigieksamid on, siis ühepunktine künnis pole üldse halb mõte.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: