Tööõpetusest, vastuvoolu

Põhikooli tehnoloogiaõpetuse eesmärgid (“Põhikooli lõpuks õpilane tuleb toime tehnoloogilises maailmas ning kasutab tehnoloogiavõimalusi arukalt ja loovalt; näeb teadussaavutuste ja tehnoloogia arengu seoseid ning arutleb töö muutumise üle ajaloos; näeb käelises tegevuses ja mõttetöös võimalust igapäevaelu mitmekesistada ning praktilisi probleeme lahendada; analüüsib ja valib tehnilisi lahendusi ning on suuteline oma arvamust esitlema ja põhjendama; märkab ning arvestab toodete disaini seost funktsionaalsuse, esteetilisuse ja kultuuritraditsioonidega; valib oma ideede teostamiseks sobivaid materjale ja töövahendeid ning tähtsustab materjalide ja töövahendite ohutut kasutust; oskab lugeda tööjoonist ja -juhendit jne.”) kõlavad väga arukalt, aga edasi läheb asi jamaks.

Tehnoloogia valdkonna õppeained on tööõpetus, tehnoloogiaõpetus ning käsitöö ja kodundus. Tööõpetust õpitakse 1.–3. klassini, tehnoloogiaõpetust/käsitööd ja kodundust 4.–9. klassini. I kooliastme tööõpetus on poistele ja tüdrukutele ühine ning käsitleb käsitöö, kodunduse ja tehnoloogiaõpetuse algtõdesid. II kooliastmest jagunevad õpilased oma soovide ja huvide põhjal õpperühmadesse, valides õppeaineks kas käsitöö ja kodunduse või tehnoloogiaõpetuse. /…/ Õpperühm võib koosneda nii poistest kui ka tüdrukutest. Tehnoloogiaõpetus jaguneb kolmeks osaks: tehnoloogiaõpetus (tehnoloogia igapäevaelus; disain ja joonestamine; materjalid ja nende töötlemine) 65%; kodundus 10%; projektitöö 25%. Käsitöö ja kodundus koosneb neljast valdkonnast: käsitöö ja kodundus 65%; tehnoloogiaõpetus (korraldatakse õpperühmade vahetusena) 10%; projektitöö 25%. Igal õppeaastal (välja arvatud 4. ja 9. klass) vahetavad õpilased vähemalt neljaks õppenädalaks õpperühmad. Nii käsitöö ja kodunduse kui ka tehnoloogiaõpetuse ainekava sisaldavad igal aastal ühe õppeveerandi pikkust ning üheaegselt toimuvat projektõppe osa, mille puhul saavad õpilased kahe õpperühma vahel valida, olenemata sellest, kas nad õpivad tehnoloogiaõpetust või käsitööd ja kodundust.

Kui jagunemine toimub ainult huvide ja üldse mitte soo põhjal, miks siis on vaja nimetada, et esimeses kooliastmes on tööõpetus poistele ja tüdrukutele ühine? Miks tehnoloogiaõpetuse juurde kuulub 10% kodundust, aga mitte käsitööd? Milleks on vaja sätestada, et käsitöötundides on kohustuslikud neli tööliiki õmblemine, kudumine, heegeldamine ja tikkimine? Miks kogu see värk nii keeruliseks on aetud?

Mulle tundub, et see “soost sõltumatu valik” on siia sisse kirjutatud täiesti kunstlikult ja silmakirjalikult, n-ö Euroliidu feminist-revidentide ninapidi vedamiseks. Õppekava kirjutajate ilmne ettekujutus õigest maailmakorrast on selline, et naised tikivad ja mehed tinutavad. Meestest saavad insenerid, leidurid, tehnoloogid, rahateenijad ja pere ülalpidajad; naistest saavad ilutegijad, leemekulbiliigutajad ja kodukoldehaldjad.

Ma saan tegelikult sellest vanade heade aegade ihalusest aru — et mehed oleks rauast ja laevad puust ja naised kannaksid seelikut ja kõik oleks üldse lihtne ja selge ja ühemõtteline ja maailmas valitseks kord ja igaüks teaks oma kohta. (Sellest sõnastamata soovist võrsub ka Postimehe kommentaatorite irratsionaalne paanika, et kui poiss peab pajakinda valmis õmblema või tüdruk elektriskeemi kokku panema, siis muutuvad nad kesksoolisteks või homoseksualistideks.) Ja ma mõistan “tüdrukute tööõpetuse” õpetajate soovi, et rahvapärase pilutikandi traditsioonid kestaksid üle aegade, isegi kui see tähendab naiste kui tehnoloogiavõhikute kehvemat positsiooni tööturul. Aga mulle ei meeldi soperdamine ja silmakirjatsemine. Kui tahame traditsioone, siis olgu meil ka mehisust seda otsesõnu välja öelda.

Teine asi — mulle tundub, et traditsionalistid unustavad ära nonde vanade aegade juurde kuulunud teatavad kompensatsioonimehhanismid (shotgun wedding jms), mis tänaseks on kadunud. Naistele ei anta poes leiba 20% odavamalt. Nii et mina, kes ma üldiselt olen pigem konservatiiv, jääksin tööõpetuse küsimuses dissidendi positsioonile. Miks üldse on käsitööd ja tehnoloogiat vaja lahku lüüa? Miks selle asemel ei või olla üldine tööõpetus, mis koosneks moodulitest nagu toit, koduhooldus, puit, tekstiil, nahk, klaas, savi, metall, elektroonika, aiandus jms? Ja võib-olla isegi tõsisem küsimus: miks ei ole tehnoloogiaõpetust valikainena gümnaasiumis? Usundiõpetus on, riigikaitse on, karjääriõpetus on, ettevõtlusõpetus on — aga tehnoloogiat ei ole? Meie teadmismahukale eksportivale tootmisele orienteeruva majandusega riigis?