Külm kevad

Tomatitaimed läksid tänavu puhta hukka. Windows 8 on otse erakordsel viisil tuulutanud minu kirumis- ja vandesõnade varasalve. Maal vaheldub vanatädi tervis kehva ja veel kehvema vahel,  kusjuures lihtsalt kehvadel päevadel ta kurdab, et Kadri Simson ja Laine Randjärv seisavad tema voodijalutsis ja karjuvad üksteise peale. Peremeditsiin soovitas C-vitamiini. Nii rariteetset medikamenti kohalikus apteegis müügil polnud.

Selline elu siis. Söön ja loen, kuhu mujale sa ikka põgened.

Kolme autori “Saladuslik tsaar” oli äärmiselt ootamatu leid minu pensionärist ema lugemislaualt. Nojah, esimese suure ehmatuse elasin ma üle juba sügisel, kui ta tunnistas, et vaatab “Troonide mängu” (kiirustades siiski lisama, et kõige koledamate kohtade ajal peidab ta pea teki alla). Tsaariraamat on kah sedasorti poistekirjandus, mille sisu võiks suures osas kokku võtta Švejkist pärit vemmalvärsiga, et “… suits käis taevavõlvini, soolikaid seal songiti ja verd seal voolas põlvini”. Sisse elamisel oleks ilmselt abiks läbitud ajateenistus ja kogemused esimeses-isikus-tulistamismängudega. Mulle kui militaarkaugele lugejale siiski täitsa meeldis see erinevate alamžanridega mängimine. Ilmselge irvega kosmosesse paigutatud Jaagud-Madised. Mõte, et tuldpurskav lohe on eelmise tsivilisatsiooni valverobot. No ja üldisemalt see ka, kuidas parimate kavatsustega tehtud plaanid teostuvad vahel täiesti ettenägematul ja globaalselt fataalsel moel. 

Rosa Liksomi “Kupee nr 6” on väga hästi kirjutatud vastik raamat. Minus pole ammu miski nii tugevaid tundeid tekitanud. Jah, autor on laguneva Nõukogude Liidu õhustikku väga täpselt tabanud kogu selle absurdis, groteskis ja uljas fatalismis. Jah, ta leiab jõhkruse ja nürimeelsuse seest kannatavad hinged. Jah, need hinged on üle elanud koledusi, mida meil on raske isegi kujutleda. Küllap turvalise heaoluühiskonna kodakondne leiab siit vürtsikat eksootikat — teada ju see korralike tüdrukute tõmme pahade poiste poole. Aga mulle ei istu vägivalla poetiseerimine ja blatnoiromantika tekitab mus tülgastust. Liiga lähedal on kõik see.

“Taeva vang” on Carlos Ruiz Zafóni Barcelona-lugudest kolmas. Mahlakas uusromantism, kust ei puudu salapärased võõrad, keelatud armastus, mõrv, peidetud varandus, meeleheitlik põgenemine, sadistlik timukas, kauasepitsetud kättemaks, kõmuline salaselts, nuhid, kerjused, mustlased ja prostituudid. Pakse värve on lõuendile pandud suure lustiga ning lugejale ulatatakse koguni indulgents, mille kohaselt kirjandus peabki kuuluma rahvale, mitte fašistlikule eliidile. Päris hea ettekääne “Tuule vari” ja “Ingli mäng” uuesti ette võtta, sest ega ma tõtt-öelda ei mäletanud küll, kes seal kelle sohipojaks osutus, kes maha lasti ja kes mehele sai.