Lugemisaasta lõpp läheneb

Sattusin hiljuti lugema üht kirjanduslike eriarvamuste klaarimist. Vaimumõõgad lõid välku nii et vähe polnud. Freud ja Jung, Lacan ja Derrida — kõik olid välja manatud ja tammusid sõjaväljal hõõguvasilmsete golemitena ringi. Huu. Minule mõjus see nii, et ma tunnen ennast oma lugemismuljeid kirja pannes jälle ülinõmedana. Köögitüdruk on muuseumisse viidud, talle näidatakse suurmeistri šedöövrit, ta uuristab näpuga nina ja teatab: “Siuke pruun.”

(Meelde tuleb vanaema räägitud lugu. Ta oli omal ajal leeris käinud koos ühe tüdrukuga, kes muidu tubli ja töökas, aga hirmus kõva peaga, lausa arengupeetuse piiri peal. Piiblilood ja peatükid ei tahtnud talle kuidagi meelde jääda. Õpetaja oli esitanud küsimuse vist Jeesuse ristimisest, tüdruk oli aeglaselt pingist püsti veninud ja mõttetühja naeratusega lakke vaadanud, mispeale kaastundlikud leerilapsed sosistasid talle ette, et “püha vaim ilmus tuvi kujul”. Tüdruk vaatas siis häbelikult maha ja sosistas: “Tuvikõne linnass.” Õpetaja oli selle peale lihtsalt tükk aega vait ja vaatas aknast välja, kuni lubas   lapsel istuda.)

Teiselt poolt kutsub mind korrale kaine mõistus, mis ütleb, et isegi oma nõmedusele ei maksa liiga suurt kaalu omistada. Nii et ma siis ikka kirjutan, pretendeerimata endiselt vähimalegi asjatundlikkusele.

*

Urmas Vadi “Kirjad tädi Annele” koosneb seitsmest lühijutust, millest kolm oleks nagu eraldi romaani peatükid, ja raami moodustavad kirjad tädile sellesama romaani kirjutamise üritusest. Autor või tema kirjanduslik teisik üritab kirjutada romaani, “sest meie kaasaja kirjandus väga vajab midagi, mis räägiks meist enestest ja annaks meie sügavast ja miks mitte ka tumedast ja raskest olemisest pildi ka muule maailmale” — aga välja kukuvad ikka  juhujutud. Selline leebe (enese)iroonia.

Vähemalt kaks juttu on varem ilmunud, üks lausa kahes kohas, nii et natuke sohk mulje jääb — nagu mõne vanameistri “Xmas Special”, kus puhta vanad lood peal. Aga mulle meeldis ikkagi. Tühi temaga, selle romaaniga, ja selle “teise plaani” ja sügava kunstitõega; juttudel pole ka häda midagi, kui on osav jutuvestja (Neil Gaiman meenus). Teine plaan võib ju sündida kvantiteedi pealt, kõhejutud võiks ilmuda korraliku kuraditosina kaupa, näiteks iga aasta hingedepäevaks.

*

Lugesin nädalavahetusel veel Mats Traati. “Kohvioad” on mulle kogu aeg meeldinud ja meeldib järjest rohkem. Aga “Türgi oad” ja “Inger” ei olnud nagu see. Tundub, nagu kukuks vana aja ja vanainimeste kujutamine Traadil paremini välja, kaasaeg seevastu kisub olmekaks kätte. Rohkem ajalikku, vähem ajatut. Nojah, kuhu sa selle “teise plaani”  siinsamas keset argipäeva kõigi meie silme all ikka peidad, kui just maagiat ja müstikat mängu tuua ei taha.

*

Javier Maríase “Kirjapandud elud” on väike maiuspala.

Conrad ärritus nii kergesti, et kui tal juhtus sulepea maha kukkuma, siis selle asemel, et see üles korjata ja edasi kirjutada, trummeldas ta mitu minutit juhtunut kirudes meeleheitlikult sõrmedega vastu lauda.

Isak Dinesenil oli tema oma sõnutsi kehvapoolne nägemine, kuid aasal jalutades suutis ta uskumatult kaugelt märgata neljaharulisi ristikulehti, samuti seletada noorkuud, kui seda veel nähagi ei olnud. Noorkuud tavatses ta tervitada kolme kummardusega, ning kinnitas, et seda ei tohi iialgi teha läbi klaasi, see toovat õnnestust.

Suures selguseihas hakkas James rääkima täiesti ümbernurga ja arusaamatult, ning ükskord koerast rääkides püüdis ta iga hinna eest sõna ennast vältida ja nimetas looma “millekski mustaks, millekski penilikuks”. Samuti ei suutnud ta ühe näitlejanna kohta välja öelda, et too on sõna otseses mõttes kole, piirdudes selle asemel tõdemusega, et “tollel vaesel tuisupeal on teatavat kooljalikku veetlust”.

Südametunnistus ju kripeldab küll, et kas selline mustapesukastis ja kõhuvalupäevikutes sorimine on ikka ilus. Mispoolest see parem on kui tabloidid, kes arutavad, “kas megastaar N kaenlaaluse arm annab tunnistust rinnasuurendusest”. Aga no lihtsalt nii võluvalt on kirja pandud. Tegelikult oli mõni koht nii pentsik ja pöörane, et võinuks kahtlustada Woody Alleni stiilis pseudobiograafiat. Võib-olla ongi kõik üks suur müstifikatsioon ja ilukirjandus, kust mina tavainimene seda tean või kontrollin. Usaldan netis ilmunud arvustusi ja kommentaare? Aga võib-olla on needki fabritseeritud ja ringlusse tilgutatud?