Kuuldused blogimise surmast võivad olla liialdatud?

Saabus meem (Indigoaalaselt). Algataja palve oli vastata ja edasi saata, kui meemisaaja usub, et blogimine pole surnud ega surmale määratud.

1. Külastan oma blogi kord-paar päevas, kui olen linnas ja töörežiimil.
2. Poliitikute blogisid loen väga harva. Arusaadav, et oma nime all ei saa tegevpoliitik ausalt ja avameelselt suurt midagi huvitavat kirjutada.
3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna on kirjutatud haaravalt ja isikupäraselt; valgustavad eluvaldkondi, mida ma ei tunne, tõstatavad küsimusi, mida ise ei taipaks küsida; harivad, tõstavad tuju, jagavad kasulikke viiteid ja näpunäiteid jne.
4. Blogi versus muud kanalid — Google Readeris on umbes 60 blogi ja 15 muud voogu, Postimehe ja Päevalehe online-versioone külastan regulaarselt, Delfit ja blogipuud üha harvemini, foorumites ei käi, säutsusid ei jälgi, Facebookis olen ehmunud ja skeptiline uustulnukas. Tegelikult peaks vähem netis tolgendama ja rohkem raamatuid lugema. (Soov jõuluvanale: kotitäis  sajavatiseid matte hõõglampe.)
5. Miks ma kirjutan anonüümselt? Kui jätta kõrvale ilukirjanduslikud keerutused stiilis “pihitoolil käib ikka kardin ees”, siis põhimõtteliselt ikka argusest. Aga kuna ma pole ühegi valdkonna ekspert ega kuulu kuhugi siseringi, siis pole mu nimel ka vähimatki tähtsust.

***

Saadan siis edasi, vabandades ette soovimatu häirimise pärast (paljudele need seltskondlikud pallimängud ju ei meeldi): Sol, Kylmjalg, Kaarnake.

1. Külastan oma blogi sagedusega…
2. Poliitikute blogisid loen…
3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna…
4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele:
5. Sinu lisatud küsimus

Omalt poolt küsiks viiendaks: mis on olnud sinu kõige toredam hetk seoses blogipidamisega või blogide lugemisega?