“Plekktrumm”

See on üks pikk ja segane postitus. Sest, olgem ausad, “Plekktrumm” on ka üks pikk ja segane romaan. Ma olin teda mitu korda üritanud lugema hakata, aga ei edenenud; nüüd andis raamatuklubi lisamotivatsiooni ja uustrükk on ka paberi- ja trükikvaliteedi poolest veidi silmasõbralikum kui 1990nda aasta oma. Nii et võtsin ennast kätte ja lugesin läbi. Hea. Hirmus hea. Hirmus ja hea. Kui ma oleks kirjanik, siis just niisuguseid romaane tahaksin ma kirjutada.

“Plekktrumm” on Günter Grassi jutustus Oskar Matzerathi elust — ja/või sellest, kuidas Oskar ise oma elust jutustab, läbisegi esimeses ja kolmandas isikus. Oskar on kääbuskasvu ja küürakas mees, umbes meeter kakskümmend pikk, umbes kolmkümmend aastat vana ja viibib mingisuguses ravi- ja hoolekandeasutuses. Tema lahutamatu kaaslane on lapsest saati olnud punavalge plekktrumm, mida ta obsessiivselt trummeldab. Oskari lapsepõlv on möödunud vabalinnas Danzigis, ta on keeldunud koolis käimast ja ise ennast harinud; ta on olnud tunnistajaks natside tõusule, juhtinud teismeliste tänavajõuku, liitunud tsirkusega, olnud tunnistajaks natside langusele, töötanud hauakiviraidurina, asutanud jazzansambli, saanud oma trummimänguga rikkaks ja lasknud ennast lõpuks küsitava mõrvakahtlustusega kinnisesse hoolekandeasutusse paigutada.

Me ei saa kunagi teada, mis on päris ja mis on fantaasia. Oskar väidab, et tal on hääl, mis suudab klaasi purustada — ja mitte lihtsalt purustada, vaid lausa selle sisse mustreid graveerida. Aga kas Oskar on hull või valetab või luuletab või on Grassi loodud Plekktrummi-universumis sihuke klaasinõidus tõepoolest võimalik? Kui see poleks võimalik, siis mis mõtet oleks Oskaril sellist kelbast ajada? Kirjandusteadlased on öelnud, et Oskar on “ebausaldusväärne jutustaja”. Siit tuleb mulle kohe suure soojusega meelde Borges: kuidas kirjutada romaani esimeses isikus nii, et see isik vassiks ja jätaks vahele olulisi tõsiasju nii, et see laseks ainult väga vähestel lugejatel aimata tema sõnade taga peituvat julma või labast tegelikkust. Maailma meelest on Oskar ilmselt vaimuhaige. Maailm jälle on Oskari meelest vaimuhaige.

Usutavuse/vassimise/luuletamise asjus meenus Tim Burtoni suurepärane film “Suur kala”. Selliseid kohti on väga palju, kus “Plekktrummi” lugedes meenub hoopis muu: Ankh-Morpork, kellavärgiga apelsin ja mis kõik veel. Mitmes kohas poetab jutustaja, et “Poola pole kadunud veel”, ja täiesti juhuslikult tean ma, et see on Poola hümni esimene värss, sest juhuslikult oli mul esimesel töökohal kolleeg, kes miskipärast tavatses purjus peaga Poola hümni jorutada. Ja siit hüppab mõte selle juurde, et Poola hümni viis tuletab mulle meelde laulu “Ketra, ketra, eideratas”. Ja et plekktrummi punane ja valge on Poola lipuvärvid. Oeh. Ei ole kerge niimoodi lugeda. Tunnistan, et pidin pea iga kümne lehekülje järel pausi tegema, et veidi toibuda.

Aga et siis Oskar — väike trummilööja. Miskipärast tekkis huvi uurida välja, millal sündis napakavõitu jõululaul väiksest trummipoisist, kes läheb ja viib vastsündinud Jeesusele kingiks oma põrina. Selgus, et see on kirjutatud 1941 ja plaadistatud Trappi perekonna (jajah, sellesama) poolt 1951 ja esmakordselt tuntuks saanud 1958 Harry Simeone versioonina, ehk siis üsnagi vahetult enne “Plekktrummi” ilmumist. Armas on see, et Wikipedia peab vajalikuks lisada, et trummilööjapoisi-jõululaul ei ole “biblically accurate“. Noh, jah, piibel kui üks olulisimaid maagilise realismi tüvitekste, mh-mh-mh-pup-pup-pup. Oskari trumm on ka pigem ebapiibellik — selline undesnõiduja-šamaanitrumm, mis põristab härrad härgadeksi, maa mereksi ja mere maksakarvaliseks. Või on see ööliblika surmapõristus vastu kuuekümnevatist elektripirni?

Väikse trummilööja juures vajab rõhutamist sõna “väike”. Romaani alguses väidab Oskar, et ta sündis täie täiskasvanu aruga, otsustas ise kolmeaastaselt mitte enam suuremaks kasvada ning lavastas selle otsuse varjamiseks keldrissekukkumise, mis  andis  perekonnale seletuse tema kasvu kinnijäämisele. Siinkohal ma jälle guugeldasin ja selgub, et ajutrauma võib tõepoolest põhjustada kasvuhormooni alaproduktsiooni. Aga kuidas oli tegelikult? (“Tegelikult.”) Kas Oskar kukkus keldrisse? Või oli ta sünnipäraselt kääbuskasvu, aga keeldus olemast ohver ja defineeris end ümber üleloomuliku olendina: “Und alles “es war” umzuschaffen in ein “so wollte ich es”.” Miks Oskar ei taha suureks saada? Selle kohta on ta endal mingid hägused seletused; kirjandusteadlased ütlevad, et ta protesteeris väikekodanliku labasuse või tasahilju pead tõstva natsiideoloogia vastu. Mhh. No ma ei tea. Ma arvan, et see pole nii lihtne. Võib-olla Oskar eelistab jääda infantiilseks, et mitte võtta vastutust? Kas see annab protesti mõõdu välja? 

Oskari sünnipära ümbritseb omajagu hämu. Tema emapoolsed esivanemad on Poola kašuubid. Tema isapoolsed … njah. Tema ametlik isa on joviaalne kokandushuviline reinimaalane, aga Oskar peab oma tegelikuks eostajaks ema Agnese onupoega Jani. Nõbudevaheline suhe on alanud nende varases nooruses ega ole kellelegi moraalselt küsitav tundunud. Ka sarvekandjast abikaasa ei tee sellest erilist numbrit, kolmik veedab mõnusasti õhtuid üheskoos skatti tagudes. Alles siis kui Agnes (uuesti?) Janist (?) rasedaks jääb, võtavad asjad kehva pöörde. Kas see võib tähendada, et Oskari tegelik isa oli siiski sakslane Matzerath? Kas see on kuidagi oluline? Päruspatt, süü, vastutus?

Ega “Plekktrummi” tegelased ennast moraaliküsimustega ülearu ei vaeva. Võib öelda, et moraalses mõttes on nad kõik kolmeaastasena kasvamise lõpetanud ning neid juhib puhas naudinguprintsiip. Meenub üks kunagine tuttav, kes vaidles ägedalt vastu väitele, et lastele on võimalik kõik käsud-keelud ära seletada ja põhjendada, kuna — tema sõnul — lapsed ei saa iialgi lõpuni aru rahast, seksist ja surmast. Mnjah. Kas Oskar saab lõpuni aru rahast, seksist ja surmast? Oma ema mõlemad mehed, kellest üks pidi olema tema isa, saadab ta oma tegudega kaudselt surma, olles ise täiesti … mis see sõna ongi? … dissotsieerunud. Nagu laps, kes hajameelselt putukal tiibu küljes kisub.

Perekond igatahes kohtleb Oskarit nagu last. Päris mitu naist seevastu kohtlevad Oskarit nagu meest — nii ta vähemasti ise meile jutustab. Et tema kääbuskasv äratavat vastassoos erilist, õrnalt perversse varjundiga iha. Oskari esimene armastus on poe- ja majateenija Maria, kelle poega Oskar enda sigitatuks peab. (Poeg seevastu ei taha kääbus-isast midagi teada.) Siis on Oskaril veel mingit sorti erootiline fiksatsioon halastajaõdede suhtes. Küsisin Chat-GPT käest, mis värk sellega on, ja pärast pikka-pikka mõtlemist teatas ta: “This obsession can be interpreted in various ways, touching on themes of sexuality, control, maternal longing, and the complex interplay between innocence and corruption.” Emadus, hoolitsus, halastus, halastaja jumalaema, nunnad, süütus, iha, lunastus, tervenemine … nojah siis. Valges kitlis inglitele vastandub Must Kokaemand, kelle kohta mul ei õnnestunudki enamat välja guugeldada kui vana ringmängulaul.

Üldse sai lugemise kõrvale kõvasti guugeldatud, nii ajalugu kui geograafiat. Üllatusega sain teada, et alles 2006. aastal tunnistas Grass üles, et oli üritanud juba 15aastasena vabatahtlikult sõtta minna ning värvati lõpuks 1944aastal relva-SS tankidiviisi, kus ta teenis peaaegu sõja lõpupäevini. Jah. Ja oli kogu ülejäänud elu demokraat, rahuvõitleja, antifašist ja moraalimajakas. Mõtlesin selle peale tükk aega ja minu isiklik teooria on nüüd, et “Plekktrummi” Oskar oligi Grassi enda pelgupaik painajaliku süü, häbi ja paljastamishirmu ees. Hmm. Oskar või Oskarid. Ma ei oska sellele fenomenile näppu peale panna, aga kuidagi see raviasutuses romaani kirjutav ja reflekteeriv ja isegi vaimutsev Oskar tundub olevat hoopis teine isik kui see, kes vaatab naabrinaise vägistamist ja isa tapmist pealt samasuguse kiretusega nagu täi roomamist punaväelase krael. Aga eks ta ilmselt ole tõsi, et hull aega sünnitab segaseid inimesi ja tagantjärele võib igaüks vastu rinda taguda ja kinnitada, et “mina küll ei oleks”. Või leida sada põhjust, miks “mul lihtsalt ei jäänud muud üle”. Eks ta ole. 

*

Olin selle jutu valmis kirjutanud ja siis sattusin ma raamatupoes peale Grassi memuaariraamatule “Mälusibul”. Tõenäoliselt lükkab see kõik ümber ja pöörab pahupidi. No ma kohe lugema ei hakka veel.