Haned läinud, hallad maas
Uut töökohta ma ei saanud; noh, mis seal ikka. See-eest käisin töötervishoiuarsti juures. Tol hetkel ma veel ei teadnud, et olin kaks päeva varem istunud loengus kaks tundi koos kellegi koroonapositiivsega. Lähipäevad peaksid siis näitama, kas minu 1200 ühikut antikehi oli piisav või mitte.
Sotsiaalmeedias võtavad koroonateemalised moraalifilosoofilised väitlused üha huvitavamaid pöördeid. Viimati lugesin, et mitte vaktsineerimatuid, vaid hoopis üle 80aastaseid ja üle 100kiloseid patsiente ei peaks haigekassa kulul ravima. Umbes nii, et ühtedest pole tulu ega teistest ilu. Kummaline on see, et “igaüks enda eest” positsiooni on asunud implitsiitselt toetama need poliitilised jõud, kelle meelest muidu nagu tulevad rahvuse huvid enne üksikisiku omi. Poliitika, noh, mis sa teed ära.
Võim on arusaadavalt hea asi. Ma ei jõua ära imestada neid teadmusjuhtimise artikleid, kus kirjutatakse, et töötajad hakkavad organisatsioonis oma teadmust jagama, kui nende vahel on usaldus. Mina olin varem aru saanud, et teadmised on kapital, kapital on võim, turg on turg ja kompanii pole su sõber. Labase proletaarse jonni pärast tahaks nüüd leida mõned selle suunitlusega käsitlused*.
Jaah, mis viga artikleid lugeda, kui prillid ees. Töötervishoiuarst suunas mind ka optometristi juurde ja nüüd ootan elu esimesi pärisprille. Need maksid röögatu summa. Ei tule sel talvel mingit õhksoojuspumpa. Elektri hindu vaadates ega vist eriti ei tahaks ka; pigem peaks hakkama käima lähimas metsas suure korviga hagu korjamas. Võimalik muidugi, et see lähim metsaalune on juba okstest ja käbidest puhtaks korjatud nagu mõisapark … Eeldused haokorjamiseks on täiesti olemas, dünamomeetril pigistasin välja 50 kilo, mille kohta õde märkis mokaotsast, et “see on muidu meeste keskmine tulemus”. Siin see minu proletaarse jonni allikas ilmselt peitubki. Ikka keha räägib ja aju kommenteerib.
Jonn kipub peale alailma. Lugesin ühe koondatud riigiametniku kurvastamist, kuidas tal nüüd jääb pooleli valitsemisroboti ehitamine. Kergelt huvitatuna guugeldasin, kuni jõudsin sellise jutuni: “Inimesi ajab sageli segadusse, kelle poole peaks pöörduma, kui tekib vajadus riigiga suhtlemiseks. Praegu puudub riigiametite teenindustel ühine kontaktpunkt ja seetõttu jätab teeninduse kiirus, mugavus ja kvaliteet sageli soovida. Erinevad teeninduskeskkonnad on omavahel integreerimata, mistõttu kliendid ekslevad ametite vahel ja asjaajamine venib, mis on omakorda päris ärritav.” Ühtaegu vihase ja lõbustatuna tõmbasin endale norsatusega kohvi ninna; kujutelm inimestest, kes hulgakaupa ja sageli abitult segaduses ekseldes tulutult üritavad riigiga suhelda, kõlab nagu mingi “Dr Who” episood.
Viha ja lõbususe kombinatsioon hakkab juba nii tavaliseks muutuma, et vajaks mingit omaette sõna. Teine variant on see, et iga jaburusega kokku puutudes teed läbi lühikese aga intensiivse Kübler-Rossi protsessi. Eilse päeva pärl pärineb Delfist, kust siis mujalt: “Kõik süstitud saavad vähi. Ma uurisin järgi.”
______
* Oh issand, palun ei, ometi mitte Foucault ja Bourdieu …
tavainimene 
Mõtlesin kohe, kuidas valitsusrobotiga suhtlemise leheküljel tuleb kõigepealt ette keerukas pildiülesandega versioon kontrollküsimusest “Tõestage, et te pole robot”. Tõesta ise, raisk, pomiseb abiotsija ja vakatab. Aga sõna peale, mis ühendab viha ja lõbusust, hakkan tõesti mõtlema, sest jah, see on valdav olek.
Lõpuks lobisevadki robotid omavahel: Siri, Alexa ja Cortana ja meie Bürokratt. Inimestel pole ju nagunii midagi väga huvitavat öelda. Võib ka nii minna, et Siri ja Alexa targutavad netis, aga tänavatel käib pakirobotite ja tõukside sõda vms.
Viha ja lõbusus, just, jah, mul ka.
Mürgine naer?
Mu FB algoritm on otsustanud, et ma vajan igal hommikul kassipiltide asemel teateid sellest, et klassikaaslane X kandideerib ekre ridades või et klassikaaslane Y kutsub meeleavaldusele vabaduse eest.
Eile hommikul juhtusin huvitavale arutelule, kus kaks mu usklikku sõpra väitlesid (loe kaklesid), kas vaktsineerimine on piibli poolt koššer või ei.
Ma oli sõnatu ja jätkan unfollow nupu sihipärast kasutamist.
“Mina olin varem aru saanud, et teadmised on kapital, kapital on võim, turg on turg ja kompanii pole su sõber.” – ma olen just süüvinud Briti ja Prantsuse tööõigusesse, õigemini sellesse, kuidas töötajaid lahti lasta, ja päris sage komme paistab olevat töötaja pärast vallandamisteate saamist koju jätta, talle palka edasi makstes, sest firma kardab, et kui ta juba teab, et mõne kuu pärast on minek, kasutab ta neid järgijäänud kuid firma saboteerimiseks ja info kogumiseks, mida pärast uuele firmale edasi müüa või ise ära kasutada; kindlam on talle eimillegi eest palka maksta kui sellega riskida. Märksõna “garden leave”.
Ma ei tea, kui sage see gardening leave on. Ma olen seda ise näinud vaid paaril korral, ja mitte alati pole see olnud seoses vallandamise või usalduse kaotusega.
ma lähenesin asjale sedapidi, et üritasin aru saada, mida x prantsuse termin tähendab, lugesin tõlkijate portaalis, mida teised tõlkijad nende terminte kohta varem teistele abivajajatele seletanud on, ja seal tuli ridamisi inimesi, kes rääkisid, et jaa, ma olen ka selle nähtusega kokku puutunud. Ühendkuningriigis, Prantsusmaal, Hollandis…
Aga kindlasti oleneb sektorist ja firmakultuurist jne.
Vaktsiineeritud olemine ei kaitse nakatumise eest küll aga kaitseb haiguse raske kulu eest. Viirus nimelt ei tea ju enne sinu organismi tungimist kas sa oled vaktsineeritud või mitte ;) Vaktsineerimine pole mitte välispidine kaitse nagu biohazard kostüüm vaid seespidine.
Tänu vaktsineeritusele on su organismi kaitsevõime nii palju tugevam, et enamasti sa ei saa arugi, et oled nakatunud, viirusel ei lasta piisavalt paljuneda, et hakkaks organismi normaalset toimimist segama.
Tomi jutu illustratsiooniks üks kassivideo :)
https://www.videoman.gr/en/179143
Ma kommenteeriks röögatu summa maksnud prille:
käisin aasta tagasi kah jälle silmaarsti juures silmi kontrollimas ja lolli peaga lasin sealsamas prillipoes siis ka teha (keelasin igasugu fäänsid katted ja mis kõik veel), läksid maksma miski 460 (progressiivklaasid).
Vahemärkus: kohapeal tehtud prillidega on mul alati nädal-paar vaja neid ninapatju tuunida, et kanda saaks.
Siis kuulsin sõbrannalt, et tema tellib kogu aeg prillid Aliexpressist.
Tellisin ühed ära (retsepti järgi loomulikult). 43 raha, päikese käes tumenevate klaasidega (fotokroom).
Kolme nädalaga olid käes. Siit tellitud jäidki karpi hallitama.
Siis tellisin teised veel – “gradient” s.t. ülalt hallikad, sujuvalt allapoole heledamaks. 65 raha. Nendega on parem arvutiga tööd teha (suuremad klaasid), esimesed on väljas hea kanda.
Mõlemate ninapadjad sobisid miskipärast kohe, midagi ei pidanud häälestama.
Mitte miski ei aja mind enam Eesti prillipoe leti äärde midagi tellima, kasutan nende silmaarsti või optometristi teenust, maksan selle 10-15 ära ja aidaa.
Oo, väga huvitav. Ma vaatasin põgusalt Aliexpressi, aga mis see “retsepti järgi” tähendab? Lihtsalt tugevust (+1,5 jms)? Või saab seal kuskil veel mingeid andmeid (pupillide vahe?) sisestada?
Kõike saab.
Mõnel on kohe kohad, kuhu andmed sisestada, mõnel kirjutad retsepti sõnumisse.
Minu retsept:
OD Sph +1,25 Add 2,0 PD(L+R) 69
OS Sph +0,75 Cyl -0,25 Axis 140 Add 2,0
Igal optometristi retseptil ei ole silmade vahekaugust (PD) peal, siis tuleb minna ja küsida.