Töö ja turg
Janek Mäggi arvab, et töötutele toetuse maksmisega tuleks olla kitsim — mida täbaramas olukorras inimene on, seda ägedamini ta sipleb. Olgu sellega, kuidas on, minu tähelepanu äratas rohkem soovitus töötutele minna otse mõne tööandja juurde ja pakkuda ennast tööle 3000 krooni väiksema palgaga kui tema praegune töötaja. Minu peas hakkas kohe kuju võtma uus etnofuturistlik tööseadus: kõik töökohad täidetakse vähempakkumise korras aastase lepinguga jüripäevast jüripäevani. Täiesti võimalik, et mõnele töökohale oleks kandidaadid nõus hoopis omast taskust peale maksma.
tavainimene 
ma saan aru, et häda ajab kelleiganes kaevu, aga
ma ikka ja jälle hämmastun, et tööd võetakse kui mingit abstraktset tegevust, mis ei sõltu inimese võimetest, soovidest, oskustest, haridusest jne jne jne jne.
Tundub et kõik targad motivatsiooni-meeskonna-kutsumuse jne raamatud võib masutingimustes rahulikult prügikasti panna.
Ohjah, sel teemal kuuleb ikka ja jälle hämmastavaid mõttepärle. Üks eurosaadik alles esines arvamusega, et töötud peaksid ise endale nn targad töökohad looma. Minul tuli ka selle peale mõte – kõik töötud ehitajad tuleks ümberõppe korras koolitada ilukirurgideks. Et miks? Aga miks mitte? Hiina kiiresti kasvava keskklassi seas kasvab kindlasti nõudlus selle teenuse järele. Hei, ma võiksin äkki mingiks nõunikuks hakata või midagi?
Minu jaoks asi väga lihtne:
* Tööandja on minu poolt ja tegutseb minu hüvanguks – mina olen tema poolt ja hüvanguks
* Tööandja on minu vastu – mina tema vastu
* Tööandja varastab ja blufib – mina blufin täiega
Minu töös …sedavõrd lihtne on oma täpset võimekust varjata. Sedavõrd lihtne on olla olekus, kus _lihtsalt ei taha_. Ma ei viitsi osutada firma vigadele – välja arvatud see viga, et palka saab vähe. Aga kui sellest veast ei taha kuulda – see on esimene, pärast räägin teisest. Tehku firma lollus – mind ei puuduta, reserv on olemas, palka saab tõsta.
http://qtvali.blogspot.com/2010/01/marketing-as-freelancer.html – siin on üht-teist minu mõtteid. Toimivaid.
Ja enampakkumine? Ei no normaalne, ma teen _töö vähempakkumise_. Ma pakun väiksema raha eest vähem tööd – keegi kurat ei tea, mida ma tegelikult salaja oskan, tean, näen või teha suudaks. Ma jätan tegemata kõik, mida mul otse nõuda ei osata, jätan kasutamata oma oskused.
Lihtsalt – no ärge naeratage kliendile. Öelge, et sitt tuju on. Ajage klient üldse minema. Reserv on olemas, keegi paneb raha kõrvale – ega teie palgaraha sellest ei vähene. Kirjutage anonüümselt kõigest, mis firmas valesti on, hoopis avalikult ja mitte ärge öelge tööandjale (märkus minu enda võimalikele tööandjatele – ma ei lähe kohta, kus nii tegema hakkaks, nii palju mul enesevalitsemist on). Bluff bluffi vastu, väiklus väikluse vastu, vale vale vastu. Tehke Nõukogude Liit.
Tööandja _tegelikult_ ei tea muud, kui see, mida töötajad talle räägivad. On mingi jama – töötajate omavaheline koostöö, tehke korruptsiooni ja võtke viimast. Ei saa läbi tööandjaga – no ei peagi saama, kui ta ei taha. Ametiühing kui töötajate kartell võiks toimida – ei toimi, tehke siis ise, tehke uus, tehke salaja. Kui tõesti üle viskab, tehke enne lahkumist selline fupaa, et siga ka ei söö (jällegi märkus minu tööandjatele – ei ole sellise asjani ise jõudnud, IT sektoris veel lood nii hullud ei ole). Lihtsalt, viige tööandja seisu, kus ta peab oma tegevust _põhjendama_.
Ja muide, lõpetuseks: Tegelikult inimese _motivatsioon_ töötab nii. Ise polegi vaja midagi teha. Kui kibestud, siis sinust enam asja ei ole – vihkad tööandjat, ega ikka ei lähe küll midagi parandama. Hea tööandja puhul on töötajate vahel side, on koostöö, on selline hulk väikseid asju, mis aetakse korda kellegi poolt ikka ilma, et neid lepingus olekski. On piits – tõesti ei ole võimalik selleni jõuda, leping võib ju minna keerukamaks, iga asi võib saada bürokraatlikult paika pandud, kokkuhoitud palgaraha eest võib kupjaid palgata ja karistada-käskida, aga lõpuks tehakse täpselt ja ainult seda, mis lepingus ette nähtud. Ja selline olukord on tööandjale _vastik_, see toob ajaga teise nurga alt tagasilöögid, see lõhub kliima ja töö – ja see tapab usalduse. Võitke siis see usaldus pärast tagasi – aga kapitalistlikus riigis tuleb lihtsalt konkurent, üks suvaline ullike, kes seda mängu ei mängi, tuleb kasvõi välismaalt, paneb üles hea tööpakkumise ja teie töövõtjad – no neil on sügavalt savi, järsku keegi ei hooli teist ja kedagi ei huvita, et teil on äkitselt raha olemas ja te olete üleöö ikka _nii_ heaks muutunud. Ühed lähevad ära, teised koonduvad “lollide” ja heatahtlike ümber kokku, kolmandad lähevad välismaa firmasse, mis meie kliimat ei tunne.
See on _võimalus_, kui meie tööandjad hulluks lähevad! Võimalus teha uusi ärisid, panna asju käima, mängida klientideks need töötajad, kes ei salli seda _korda_, kuhu nad ise on sokutatud! Muidugi ärge lootke klientideks selliseid firmasid, aga mõelge – kui pätid hakkavad pättust tegema, kes niigi olid sisimas pätid ja ei olnud head tööandjad, siis _ise_ saab panna käiku asutusi, mis seda ei tee. Ja kus on sisimas heasoovlikud inimesed, kes kohe kartelli ei astu. Saab eristada üht teisest, head kurjast – natuke valu, natuke raskust ja aeglaselt hakkab selguma, et tööjõudu on ülegi, aga mõned firmad seda lihtsalt endale ei haara, ei suuda, kedagi ei huvita, kõik on nad äkki maha jätnud ja ilusad kasuminumbrid – raha on _suhted_. Raha on sõprus, austus ja usaldus, inimeste aeg. Kui õpitakse inimesi hindama muu, kui raha põhjal – ja selline nahaalsus viib selleni erakordselt kiiresti -, siis tekivad firmad, mis suudavad endale teed rajada, mis suudavad kasutada seda kaost erakordse võimalusena luua midagi head. Kurjus põhjustab headust, headus põhjustab headust, kõik põhjustab headust – lihtsalt tehke!
Ja ma jäin mõtlema …mida sügavamal inimene sipleb, seda rohkematest põhimõtetest ta loobub. Jätke inimene sügavale siplema ja lõpuks lööb üks sajast teil silma siniseks, et oma leivapäts kätte saada. Alguses lähevad uhkuse põhimõtted – et inimene ei küsi -, siis lähevad viisakuse põhimõtted – et inimene ei ähvarda, kasvõi -, siis lähevad moraalsed põhimõtted ja kuskil väga, väga sügaval lähevad põhimõtted, mille järgi teise inimese elu on püha – jõutakse sügava arusaamani, et enda elu on püham. Loomulik, et iga inimene ronib august välja – aga samas ka loomulik, et need asjad, mis teda normaaloludes ehk suurtest kuritegudest hoiavad, viivad ta väikeste, aga võib-olla kellegi jaoks väga valusalt lõppevateni. Nii et ma isiklikult usun inimeste headusesse, aga ma usun ka sellesse, et kui neile näidata igast suunast ainult kurjust – et tõesti _ükski_ inimene ei tee midagi head -, siis lõppeb see tihtipeale robinhoodluse, rikaste ja poliitikute vihkamisega. See on loomulik areng – klassivõitlus ei ole mingi normaalne paratamatus, aga seda võivad alustada mõlemad pooled. Ja kui seda tehakse elu ohustavatel meetoditel, siis võib see sajas tuhandes inimeses väga sügavale juurduda …lihtsalt viha – kelleiganes vastu, kellele nad oma probleemidest rääkisid ja kes nende meelest aidata oleks saanud, kasvõi soovituse või naeratusega. Nii et mitu vaenlast on Janek Mäggil? Minul endal on temast suhteliselt ükskõik – kuigi minugi poolest võiks ta sügavale siplema visata, tehtagu – mulle meeldiks küll vaadata, kui ta ägedalt sipleb. Alustuseks võiks ta minna tööle 3000 krooni madalama palgaga, kui tal praegu on – see on minu soovitus -, aga peale seda võiks ta sipelda – kohe _ägedalt_ -, see oleks majandusele lihtsalt _nii_ kasulik. Mõelge ise – Janek Mäggi siplemas! Ja minu meelest tuleks Janek Mäggile maksmisega olla kitsim. Ega ta muidu ei siple ju. Mida te mu konstruktiivsest kriitikast arvate?
Aga teisalt – kas sadatuhat töötut ei saaks Janek Mäggit üldse kohtusse kaevata? Ja see lause ei ole üleskutse – see on minu tagasihoidlik hinnang inimesele, kes mind selle postituse peale kohtusse võiks tahta kaevata, kelleks võiks olla näiteks Janek Mäggi ;) Kõlab ju peaaegu, nagu “juudid ahju” – aga ausalt, kinnitan siiralt, see oli iroonia. Ma ei ole lihtsalt suuremat võhikut motivatsioonipsühholoogias varem näinud.