tavainimene

Unetus 2

Posted in * by tavainimene on 25/02/2022

Ma saan ju aru, et kogu see oma peaga mõtlemise ja alternatiivsete tõdede spekter (“minu-torkimata-immuunsüsteem”, “elektrit-saab-tasuta”, “usume-ants-rootslast”, “brüssel-on-hullem-kui moskva” jne) on variatsioon teemale “rumal mõisahärra ja kaval talupoeg” ja et see kõik taandub miskitpidi võimule või selle puudumisele, aga no kuulge.

Ma siiski lihtsustasin liialt. Populistlik teaduse-, meditsiini- ja valitsusetrots võib leida kõlapinda, sest ta tekitab resonantsi meemiga “rumal mõisahärra ja kaval talupoeg” ja annab talupoegadele korraks üleolekutunde. Aga “valgustöötajate” esoteerikajamps, vabadusekonvoi ja antivakserid on vähemalt osaliselt siiski ka kavakindel info-operatsioon. 

Painajad

Posted in * by tavainimene on 24/02/2022

Ma olen oma vanaemadelt ja vanatädilt ja tädilt ja emalt palju sõjajutte kuulnud. Emaema jutud algasid esimese ilmasõjaga. Üks meie küla naine oli oma kodumaja ees juhuslikust kuulist surma saanud. Ja vanaema ei saanud kooli minna enne kui kümneaastaselt, sest koolid olid sõja tõttu suletud. Vanatädi rääkis, kuidas ta 1941. aastal vaatas Vene vägesid mööda maanteed minemas ja kuidas talle jäid millegipärast meelde nende sinelite räbaldunud porised servad. Ja soldatite üldine … metsikus. Sõda ei ole tsiviliseeritud paik.

Vanaema rääkis, kuidas Saksa väeosad olid üle maantee laagrisse paigutatud ja sõdurid pakkusid ennast peredesse piima ja munade eest puid lõhkuma. Ja juttu ajama. Üks juba veidi vanem prillidega mees — Hugo või Otto, ma enam ei mäletagi — oli rääkinud, et ta oli enne sõda koolis matemaatikaõpetaja ja et tal on kaks last ja et Saksamaal lähevad lapsed viieaastaselt kooli. Millegipärast jäi see vanaemale väga selgelt meelde. Pole teada, mis sai matemaatikaõpetaja Hugost või Ottost edasi. Võib-olla vedelesid tema verised räbalad mõni kuu hiljem kuskil Väikse Emajõe ääres heinamaal või metsas. Tädi pidi sealt läbi kõndima, kui ta kooli läks. Laibahais oli olnud kohutav; võidetud vaenlasi polnud lubatud matta.

Minu ema oli nii palju noorem, et sõjast mäletas ta peamiselt õhurünnakute ajal keldrisse varjumist, oma pudikeeles olla ta aina korranud: “Issand jummal, õkva pommitass.” Jah, sõja ajal ei ole hea elada näiteks raudteesildade läheduses. Mitte et sõja ajal oleks üldse hea elada. Vanaema käis läbi kuulipildujatule heinamaale lehma lüpsma — lapsed pidid ju midagi sööma. Hiljem pidi ta nendsesamade lastega sõjapakku minema ja ööbis võõra talu laudas, kuni pealetungivad Vene väed kohale jõudsid ja üks ohvitser kamandas pererahvast, et olgu naised-lapsed elumajja viidud. 

Veidral kombel olen ma meeste sõjajutte palju vähem kuulnud. Minu viieaastasel isal oli üks hävituspataljonlane püstolit kuklas hoidnud ja lubanud ta maha lasta nagu kutsika. Aga ilmselt tuli midagi tähtsamat vahele. Vanaisa läks sakslaste tulles Omakaitsesse ja käis  mingi silla peal jahipüssiga patrullimas. Nende koju majutati ukrainlasest sõjavang, kes käis karjas ning õpetas mu isale vene keelt ja viiskude punumist. Kui sakslased taganedes vangid kaasa viisid, jättis ta pisarsilmil pererahvaga jumalaga. Ka tema saatusest ei ole midagi teada. Vanaisa viidi neljakümne viiendal aastal vasekaevandusse, kust ta kümme aastat hiljem invaliidina naases. 

Mina sain keskkooli lõpetades kiituskirja “za otlitšnõje uspehi v natšalnoi vojennõi podgotovke”. Meie sõjalise õpetaja oli joviaalne valgevenelasest erumajor, kes oli kindel, et sõda ameeriklastega on ainult aja küsimus, ja tegi kõik selleks, et meid vaenlasele vastu astumiseks ette valmistada. Lasime kooli lasketiirus õhupüssist märki, tegime rividrilli, mähkisime marlisidet ümber üksteise peade, kirjutasime venekeelset õpikut vihikusse ümber ja harjutasime Kalašnikovi automaati aja peale koost lahti võtma. Poisid said muidugi palju rohkem vatti; mõned neist olla majorile Nõukogude armeest tänukirju kirjutanud. 

Ma olen sõda mitu korda unes näinud. Õieti mitte sõda, aga ma näen, kuidas mingi lennuk või rakett nagu aegluubis silmapiirile läheneb, ja siis on viimane hetk meeleheitlikku lootust, ja siis kerkib tulekera, eredam kui tuhat päikest. Ja siis ärkan üles, paanikas, süda peksmas.

Ma kardan, et need unenäod tulevad nüüd jälle. 

Keskpärasuse kiitus

Posted in * by tavainimene on 22/02/2022

Maarja Vainole on jäänud halvas mõttes silma “meie sportlaste suhteline rahulolu oma kesiste tulemustega ja veendumus, et iseendale seatud eesmärk sai täidetud”. Veel on talle silma jäänud “ühiskonnas läilat võltspositiivsust, mis kinnitab Ameerika seriaalide vaimus pidevalt, et kõik on okei”. Samas ei kiida ta heaks seda, kui “mitte ise eesmärke seada, vaid kellegi teise eesmärkide suunas ja sabas sörkida”.

Proua, otsustage nüüd ära, mida te soovite. Kas iga sportlane peab võltspositiivselt raiuma, et alla kuldmedali ta koju ei tule? Või peaks ta just ise endale realistlikke eesmärke seadma ja mitte albikära-antsude kakofooniat kuulama?

Vainole ei meeldi ka see, et kes riikidest “vähegi julgeb erineda ja mingit oma asja ajada, saab kohe vastu näppe”. Mhmh, vaadake või Venemaad.

Nagu aru võib saada, olen ma jätkuvalt pahur. Järgneb mitu ebapopulaarset arvamust. Olümpiamängud on igasuguse aatelise sisu ammu kaotanud ja meelelahutusena kehvemad kui Eurovisioon. Elukutseline võistlussport üleüldse on muutumas vaatemänguks, mida kahanev ja vananev publik inertsist jälgib ja noorsugu võõristab. Paarikümne aasta pärast mõeldakse kergejõustiku MMst samamoodi nagu organiseeritud koerte- või kukevõitlusest. Kui see on keskpärasus, siis just sellises keskpärasuses tahangi ma elada.

Unetus

Posted in * by tavainimene on 20/02/2022

Ma saan ju aru, et kogu see oma peaga mõtlemise ja alternatiivsete tõdede spekter (“minu-torkimata-immuunsüsteem”, “elektrit-saab-tasuta”, “usume-ants-rootslast”, “brüssel-on-hullem-kui moskva” jne) on variatsioon teemale “rumal mõisahärra ja kaval talupoeg” ja et see kõik taandub miskitpidi võimule või selle puudumisele, aga no kuulge.

Keeruliste probleemide lihtsad valed lahendused

Posted in * by tavainimene on 07/02/2022

Voldemar Tomusk kurjustab ülikoolidega, kes ei pööra tähelepanu Eesti majanduse ja kultuuri vajadustele, ei pööra tähelepanu rahvuse kui sellise püsima jäämise eesmärgile, on rajanud taristud, mille ülalpidamiskulud selle riigi majanduslikule reaalsusele ei vasta ja mille täitmiseks on vaja nii üliõpilased kui õppejõud mujalt sisse tuua, kuulutavad end oma megalomaniakaalsetel perioodidel Eesti Nokiaks, on jõudnud järeldusele, et Eesti rahvas nende jaoks eksisteerib, impordivad vähemvõimekaid õppureid, on lasknud vähevalgustatud noorte arusaamadel määrata poliitilise korrektsuse sisu ja sõnavabaduse mõõtu, piiravad eestikeelset kõrgharidust ja vähendavad kutsekoolituse osakaalu, tegelevad õppekavade dubleerimisega jne.

Helde aeg, siin ei oska kuskilt alustadagi. Eesti väiksust arvestades võiks “megalomaniakaalne” ja “taristu ülalpidamiskulud” ilmselt öelda peaaegu iga asja kohta alates ERMist ja lõpetades laulupeoga. Uues keemiahoones olla, jah, olnud muret, et ventilatsioon neelab palju elektrit. Aga vana haisvat keemiahoonet vist ka keegi tagasi ei tahaks?

Murdsin pead, kuidas mõista vihjet vähevalgustatud noortele ja poliitilisele korrektsusele — kas see on nüüd see Arvo Iho väidetav juhtum väidetavate moslemineidudega, kes väidetavalt avaldasid pahameelt väidetava aktifoto üle (ja mida BFMi juht väidetavalt mäletab sootuks teisiti)? Hmm, aga see meie oma jordanpeterson kirjutab mitmuses — “ülikoolides” — järelikult on veel kuskil valgustusaated ja sõnavabadus ohtu sattunud?

Huvitav oli väide, et siia imporditakse “rahvusvahelisel turul kättesaadavaid vähemvõimekaid (sest võimekad lähevad pigem USA või Ühendkuningriigi ülikoolidesse) õppureid”. No pealtnäha tundub, jah, kõik täitsa loogiline: võimekad lähevad marjamaale ja ülejäänud tulevad karjamaale. Aga ma kahtlustan, et siin on nüansse. Jätame kõrvale küsimuse, kas võiks olla argumente (geograafilisi, majanduslikke, emotsionaalseid vm), mis paneks võimeka välistudengi eelistama Eestit USAle või UKle. Jätame kõrvale ka võimekususkumuse ja kasvu-uskumuse teema. Piirdume küsimusega, kas need “vähemvõimekad” on vähem võimekad maailma kõige võimekamatest või ka Eesti parimatest/keskmistest/nõrgimatest? Mul on hiljutine isiklik kogemus, kuidas eesti tudengid nurisesid, et kodutööd on liiga rasked, ja kolmandatest riikidest välistudengid nurisesid, et kodutööd on liiga lihtsad. See ei tõesta muidugi midagi, aga ega Tomusk ju ka mingitele andmetele ei viita.

Autor pakub probleemidele ka vähemalt ühe lahenduse: “sätestada, et Eesti Vabariigi kõrgkoolide bakalaureuse kraadiga lõpetajatelt oodatakse muude teadmiste ja oskuste kõrval ka riigikeele kõrgtasemel oskust /…/ rahvusvahelisusele püüdlev õppeasutus aga peaks sel juhul leidma ka viisi, kuidas näiteks valdavalt urdukeelse õppekava järgijad piisavale eesti keele oskusele aidata”. Et nüüd te siis teate, te nurjatud urdukeelsed õppekavad … Eestis on bakaõppes 1456 välistudengit, neist 1326 inglis- ja 17 venekeelsel õppekaval. Kui me kehtestaks neile C1 tasemel eesti keele oskuse nõude, mis siis juhtuks? Kas nad kõik loobuks Eestisse õppima tulekust? Või loobuks kõige võimekamad? Või kõige võimetumad? Või asuks kõik innukalt eesti keele õpingutele? Kas kulud kasvaks või kahaneks? Mis juhtuks laiema haridus- ja tööturuga?

Tomusk võtab oma kirjatüki kokku umbes nii, et küll pärast tuleva-aastasi Riigikogu valimisi EKRE valitsus korra kõrghariduses majja lööb. Nojah. Ma ei tea. Ma pole lõpuni aru saanud, kus jookseb EKRE veendumuste ja demagoogia piir, kui selline üldse eksisteerib. Kas nad loodavad tõemeeli kõik “urdukeelsed” teadlased ja õppejõud ülikoolidest minema lüüa või saab sellest lihtsalt üks tore sõjahüüd, millega paar korda aastas liberastlikku academiat nüpeldada?

Näen maad illuminaatorist

Posted in * by tavainimene on 02/02/2022

Kassijälgi on hakanud siginema maja ümber — ega need tegelased ju krundipiiridest tea, neil on omad lõhnapiirded. Kaks korda päevas — kell kuus hommikul ja õhtul — jalutab mu hoovist läbi väheldane must kõuts lömmis näo ja suurte ümmarguste kollaste silmadega. Kui ma täna õhtul linnast tagasi jõudsin, võis jälgedest näha, et kollasilm või mõni tema kolleeg oli juba mu trepi peal istunud. Ei, ei, ei. Mul pole mitte mingit kavatsust uut kassi võtta. Mu süda on raudkivist. Ärge vaadake mind selliste nägudega. Ei ole mul siin mingi “täitmata ökoloogiline nišš” ja ma ise pole mingi õige maainimene.

Maaelu on küll hakanud huvitama üsna ootamatud tegelasi. Äsja võttis üks kodumaine idumiljardär teema üles: et mis oleks, kui kümnendik kõrgepalgalistest noortest idutöötajatest koliks maale elama. Et vallad võiks neile tasuta elamumaad ja mahajäetud talusid eraldada. Lausa ideepaberiga oli hakatust tehtud, kaasa rääkijaid oli mitusada. Nojah, kui raha räägib, siis inimesed ikka kuulavad. Rahal on selline meeldiv autoriteetne bariton, mitte hädine piuks nagu külaseltsidel, kes ju ka seda koli-maale-juttu on veeretanud.

Idupaberiga läks küll nii, et üsna kiiresti jõuti arusaamisele, et see metsataludes elamine ikka ei mängi välja. Pole noori, pole ühtki poodi, miski pole linna moodi. Kõne alla tuleks raudteeäärsed alevikud ja väikelinnad nagu Tamsalu või Tabivere. Või Peressaare … Ma saan täitsa aru, et miljardärile meeldiks, kui tema töötajatest vähemalt kümnendik elaks Peressaares, maksaks sealseid üüre ja lepiks sealsete palkadega — Kalamaja kaader läheb kalliks pidada. No saame näha. Minu kogemus näitab, et need, kes oma jutu järgi unistavad maale elama kolimisest, omavad veel tervet hulka lisatingimusi (“kui ma oleks väga rikas, kui mul poleks lapsi, kui mulle jääks linnakorter ka alles, kui see maja asuks suure selgeveelise järve kaldal ja kui mul oleks isiklik helikopter”).

Külaseltsidele muidugi mõtteainet ja muule vabakonnale ka: sul on vaja rikast hääletoru. Miljonäri; veel parem — miljardäri. Sõnumi ulatus on võrdeline tema algataja netoväärtusega. No umbes nagu vette kukutatud kivist tekkivad lained sõltuvad kivi massist. Või … ee .. ruumalast. Või põhja pindalast? Füüsika on, jumal paraku, see aine, kus ma riigieksamil puhta nulli kirja saaksin. (Kitsa kursuse matemaatikas oleks veel lootust kümme punkti rehkenduse pealt koguda.) Lugesin suure huviga mõttevahetust teemal, kas tuuleparkide rajamine võib aeglustada maakera pöörlemist. Kui teravmeelsused (“need on ju propellerid, mis kliimat jahutavad”) kõrvale jätta, siis selgus, et kui maapõuest välja kaevatud ja kõrgeks torniks vormitud mass on väga suur, siis see imeväikeses ulatuses tõesti võib mõjutada. No need pöörleva iluuisutaja laiali aetud käed. Keegi kinnitas veel, et kui põhjapoolkera metsades sügisel lehed puu otsast alla langevad, siis maa pöörlemine kiireneb natuke. Pidin endale klaasi suhkruvett tegema selle peale.

Jah, noh, mis sa teed, kui see peakene ei võta. Kuigi, kuigi. Mu enesetunnet tõstsid mõneks ajaks ärianalüütika eksamil saadud 27 punkti 30st, mis on väike samm inimkonnale aga hiiglaslik hüpe minule, eriti kui arvestada, et seal tuli tunnuseid käsitsi skaleerida, eukleidilisi kauguseid arvutada ja klastrikuuluvusi määrata Moodle’i testi sisestusaknas, mis oli umbes poole postmargi suurune ja kopipeisti vastu ei võtnud. Idumiljardär võiks mulle, maainimesele, nüüd tööd pakkuda, mh-mh-mh-pup-pup-pup.

Hõredus

Posted in * by tavainimene on 20/01/2022

Kassi tervis oli läinud tasapisi paremaks, aga siis ühel päeval pööras järsku palju halvemaks. Niigi kõhn sell keeldus söögist ja veest ning oksendas napi süstlatoidu välja koos ravimitega. Siis ei võtnud ta enam jalgu alla, ühel hetkel pööras omadega päris sassi ja hakkas kõikvõimatutesse kohtadesse peitu pugema. Sealhulgas pliidialusesse imekitsasse orva, kuhu õieti minu käsigi sisse ei mahtunud, et teda välja tirida. Mõlemad nutsime, mina peale mitut magamata ööd juba peamiselt väsimusest. Loomaarst arvas, et kassil on olnud insult. Ja mina arvasin, et piinade pikendamisel pole mõtet. Küllap oli see mõistlik otsus, aga ikkagi tundsin ma ennast taksot oodates reeturi ja mõrtsukana.

Taksojuht oli kaastundlik, loomaarst ja velsker olid kaastundlikud. Mina lülitusin asjalikku režiimi — leinajast matusekorraldajaks. Kodus mässisin veel pehme ja sooja, just nagu magava keha valgesse linasse. Mõtlesin natuke ja panin pambu sisse lahkunu lemmikmänguasja — äranätsutatud nöörijupi. Lõikasin elupuust sületäie oksi. Võtsin labida. Imestasin, et maa on puhta sula. Imestasin, et lörtsisadu just parajal ajal järgi jäi. Kaevasin nii sügava augu kui labidavars vähegi lubas. Vooderdasin haua elupuuokstega. Pidin kõhuli laskuma, et kass hauda panna. Elupuuoksad läksid peale, ja siis raske savine muld. Kääpale panin veel katteks kuuseoksi ja tõin toast ühe kalmuküünla. Vaevu sain selle põlema, ilm oli uuesti pööranud, lumesadu tihenes ja tuul tugevnes. Kui ma higise ja savisena uuesti tuppa jõudsin, marutas väljas juba noor torm. Hakkasin kokku korjama täis oksendatud ja pissitud riideid ja tekke. Pakkisin kassitoidu jäägid naabrinaisele andmiseks kokku ja tõstsin esikusse silma alt ära. Majas oli harjumatult vaikne. Kurgus oli klomp ja silmad kiskusid niiskeks.

Võib-olla on see ühe ajastu lõpp? Ma ikka viskasin nalja, et ma ei saa linna tagasi kolida, kuna mu kassile ei meeldiks seal. Aga kas mulle endale meeldiks linnas? Kas meeldimine saab üldse olla praegusel ajal mingi argument? Lugesin Postimehest kellegi kultuurikorraldaja arvamuslugu sellest, et eeslinnas suure maja omamine ja autoga kesklinna tööle käimine olla enam-vähem inimõigus, sest “rohepööre ei tohi toimuda perede heaolu arvelt”. Ma kardan küll, et kui üldse rääkida mingist rohepöördest, siis saabki see toimuda ainult meie kõigi harjumuspärase heaolu arvelt. Küll raha võlujõud harjumused uude sängi suunab. Ei ole neil lastel ka kortermajades midagi häda kasvada. Hakkame elama tihedamalt koos, kandma soojemaid riideid, tuletame meelde sokikanna nõelumise kunsti. Teeme lühemad käigud jala ja pikemad bussiga. Sööme vähem liha ja rohkem keedukartulit. Ikka selleks, et lastega perede lapselapselastel maapind jalge all päris keema ei läheks. 

Ma jään esiotsa ikka veel oma piraka süsinikujalajäljega hõredasse maamajja. Musta süsinikusüdametunnistust kergendab veidi see, et mul pole autot. Ega lapsi. Ega nüüd ka kassi.

2021

Posted in * by tavainimene on 31/12/2021

Et siis 2021? Aasta algus oli kuidagi külm ja talv tundus venivat igaveseks. Toad oli külmad, käed astelpajusalvile ja uureakreemile vaatamata karedad ja katki. Aga siis algas kevadsemester paljude uute koolitöödega. Õppida on ikka hiiglama tore, seda ma teile ütlen, ja mul on hea meel, et ma ei läinud aineid valides kergema vastupanu teed. 

Sai selgeks, et tööelus ootavad mind ees muudatused. Ja jälle oli aeg tunnistada, et ma oskan päris paljusid asju natuke, aga väga väheseid asju nii hästi, et keegi nende eest maksta tahaks. Muudatustega koos tulid ka supervisiooni-seansid ja kuigi ma päris lõpuni seal avaneda ei tahtnud, olid need siiski omamoodi hea inventuur ja sisemiste sahtlite korrastamine. Ja kokkuvõttes, ma arvan, on muudatus olnud samm õiges suunas. 

Kandideerisin tööle kolme kohta. Ühes sain kohe eitava vastuse, teises jõudsin intervjuule, kolmandas jõudsime omanikuga ühisele arusaamale, et see poleks ikka minu koht. Ei tunne erilist kahetsust ega pettumust, ju siis polnud ikka need õiged töökohad. Või siis ma kardan muudatusi. Või siis on viinamarjad hapud. Ilmselt kõik kolm. 

Kirjutasin täitsa mitu tööalast asja, mille vähemalt kolme üle olen mõõdukalt uhke. Muuhulgas sain koolis õpitut päriselt rakendada. Koos kahe kolleegiga vedasime finišisse kaks pikka koolitusprogrammi. Kõige rohkem õppisin nende käigus ilmselt mina; ega ei teagi nüüd, kas kirjutada see aktivasse või passivasse.

Suvine kuumalaine möödus üsna piinarikkalt töö tähe all; nagu hiljem selgus, kiirustasin asjata, projekti tähtaega lükati veel mitu korda edasi. Aga tööde vahele sai ka õunapuu all lamamistoolis raamatuid loetud. Mudlum ja tema tädi Ellen on aasta lugemiselamus. Kinno ega teatrisse kuidagi ei jõudnudki, kuigi kinno oleks ju isegi tahtnud. “Düün” ja “Vee peal” jäid mõlemad nägemata, aga praeguse seisuga ma isegi ei tea, kus Tartus üldse veel kinod asuvad.

Käisin Rakveres ja Riias. Rakveres kohtasin vanu tuttavaid, Riias uusi — olid toredad reisid mõlemad.

Oli esimene aasta ilma aiamaata — jah, on ikka veider linnast poest porgandit osta. Aga küll ma harjun. Kastpeenrast tuli värskelt söömiseks parajas koguses maasikaid ja septembris sain kolm esimest pirni oma aia esimeselt pirnipuult.

Sain kolm doosi Pfizerit ilma igasuguste kõrvalnähtudeta. Töötervishoiuarsti ettekirjutusel sain elu esimesed prillid. Kolesterool on jätkuvalt liiga kõrge ja katsed tervislikumalt toituda karjutakse maha mingi ilmselgelt suitsidaalse ajusagara poolt, kes nõuab kanatiibu, kaneelisaiu, koolajooke ja kohvi ja igasugu marineeritud asju ja majoneesi.

Kassi tervis on jätkuvalt jälgimise all. Päeval ta peamiselt magab, öösel kipub visalt õue, mis on tema seisus halb mõte. Söök ei lähe. Kõige kallimat deluxe premium selection filee-želee kassitoitu võetakse ohates moepärast suutäis ja ülejäänu võin küla oravatele viia, sest kausis või külmkapis seisnud toit on äka. Mul on üks tablett antidepressanti veel varuks, praeguse seisuga on 50/50, kas selle saab kass või mina.

Köögikapid on endiselt kokku panemata. Õhksoojuspump ostmata ja paigaldamata. Magistritöö kirjutamisega algus tegemata. Aga küll saab. Kuidagi ikka saab. Kui suurepäraselt ei saa, siis kuidagi keskpäraselt ikka.

Tänan kõiki lugejaid selle eest, et te olemas olete ja mu vana südant soojendate. Mõnusat kulgemist uude aastasse!

Päike on pesas

Posted in * by tavainimene on 22/12/2021

Ilmselgelt ma ei ole normaalne. Istusin köögis, taustaks Klassikaraadio, kudusin ja mõtisklesin, kuidas saaks veel “Luikede järve” lõpetada. Umbes nii, et Rothbart tahab tappa Siegfriedi, aga Odile hüppab noole ette. Või siis et Siegfried avastab, et tal on tunded hoopis Rothbarti vastu, Odile tapab enda ja Odette jääb luigeks. Siis mõtlesin, et kui mitu permutatsiooni teoreetiliselt eksisteeriks, kui neljast peategelasest üks või mitu saaks tappa suvalises järjekorras ühe või mitu ülejäänut, sh (viimasena) iseenda. Ja kuidas iga võimalikku kombinatsiooni annaks narratiivi seisukohast põhjendada (armukadedus, võimuiha, kättemaks jne). Seda saaks ilmselt Pythonis kirjutada, hoo-hoo-hoo.

Andmeteaduse projekti saime küll ilusti ära kaitstud ja selles olid mõned koodiread, mille üle ma isiklikult päris uhke olin, aga IT-alale ma oma karjäärirada ikka kuidagi ei pööra. Need ained, mida selleks tuleks läbida, omavad eeldusaineid ja nood omakorda eeldusaineid, mis kõik koonduvad kokku paopunkti nimega “Algoritmid ja andmestruktuurid”. Jääb ära, siin pole midagi arutadagi.

Kass näib antibiootikumide, valuvaigistite ja antidepressantide kokteili mõjul tasapisi toibuma hakkavat, tunneb mõningast huvi keedetud kanafilee ja eriti keedetud broilerimaksa vastu. See viimane on küll nii vänge kraam, et seda kasutame ainult tablettide võtmiseks. Loomaarsti arvet pole veel tulnud …

Ise käisin eile linnas kolleegidega jõululõunal — restoranis, kus toitudes on sedasorti komponendid nagu “õunapuulaastudel suitsutatud sibulapulbri kauakaramellistatud pärlid” vms. Jõime palju veini, lärmasime ja jaurasime, vahetasime kinke, maitsesime üksteise toite ja mina soovisin steiki hästi läbiküpsenult. Väga tore oli. Tagasiteel rongis pidas minuga (maskis) maha pika vestluse võhivõõras (maskis, prillidega) vanatädi, kellele tuli vestluse lõpus nörritava üllatusena, et ma polegi Helgi. Vanarahvas uskus, et sellised mitteäratundmised tähendavat rahaõnne. Ei teagi nüüd, kas Helgile või mulle. Kuluks ära igatahes, arvestades nii loomaarsti kui elektriradiaatorit, mis patsiendi aseme ees huugab.

Elu, tavaline

Posted in * by tavainimene on 19/12/2021

Mezzo nuumab pühade eel silma ja kõrva imeliste klassikaliste ballettide ja ooperitega. Piinlik tunnistada, aga ma polnud “Luikede järve” kunagi algusest lõpuni vaadanud ja selle loo sisust oli mul väga ähmane ettekujutus. Noh et nõiutud luiged ja prints ja reetmine ja surm ja umbes nii. Balletis ei ole see ju lõpuks väga oluline. Aga nüüd võtsin Vikipeedia ette ja lugesin ja minu suu venis järjest laiemale naerule.

Lugu on põhimõtteliselt siis nii, et õel võlur Rothbart on printsess Odette’ile pannud nõiduse: päeval muutub ta luigeks ja öösel võtab inimkuju. Nõitud luigejärve ääres kohtub temaga prints Siegfried, kes vannub Odette’ile igavest armastust, mis võiks ta needusest päästa. Aga Rothbart toob lossi ballile oma tütre Odile’i, kelle ta on nõidusega Odette’i sarnaseks muutnud. Siegfried ei näe Odette’i, kes akna tagant üritab talle märku anda, ja kuulutab õukondlaste ees, et abiellub Odile’iga. Odette, kes on neetud igaveseks luigeks jääma, otsustab surra. Siegfried mõistab oma viga ning heidab end järve. Needus puruneb, nõiutud luiged muutuvad neidudeks, Siegfried ja Odette tõusevad koos taevasse.

Siin pole muidugi midagi naljakat. Aga. Publikut ei tohi traumeerida nii traagilise lõpuga. Sestap on lavastajad välja nuputanud igasuguseid alternatiivseid lõpplahendusi:
– Odette andestab Siegfriedile ja nad elavad õnnelikult kuni tänaseni;
– Siegfried võitleb Rothbartiga ja surmab ta, Odette saab inimkuju tgasi, õnnelikud pulmad;
– Rothbart võitleb Siegfriediga ja tapab ta ning viib ise võidukalt Odette’i taevasse;
– Siegfried uputab ennast ära, tema surnukeha toob järvest välja sõber, keegi ei ole õnnelik;
– kuri võlur röövib Siegfriedilt Odette’i ja jätab printsi murtuna üksi järve äärde;
– Odette jääb luigeks, Siegfried jääb murtuna järvekaldale;
– Siegfried üritab tappa Rothbarti, kuid ammunool tabab Odette’i, kes muutub inimeseks ja sureb, Siegfried uputab ennast koos neiu surnukehaga järve;
– Siegfried ja Odette viskuvad järve ja muutuvad mõlemad luikedeks;
– Odette andedastab Siegfriedile, Rothbart tapab Siegfriedi, Odette jääb tema surnukehaga üksi;
– Siegfried uputab Rothbarti koos endaga järve, Odette jääb luigeks;
– Siegfried päästab Odette’i järvest, kuid neiu on juba surnud;
– Odile asub Odette’ile ja Siegfriedile appi, Rothbart muutub heaks ja kõik elavad õnnelikult;
– luiged tõusevad õela Rothbarti vastu üles, kurjam hukkub, Siegfried ja Odette saavad õnnelikult kokku.

Selle viimase versiooni juures kujutlesin ma juba luikesid punalippudega üle lava edasi-tagasi tormamas ja kõkutasin omaette naerda.

*

Kuskilt peab ju nalja saama. Mu kass on haige. Pühapäeva õhtul oli täitsa kombes, esmaspäeval oksendas verd ja oli juba väga hädine. Diagnoos: äge pankreatiit, põletikunäitajad sepsise piiri peal. Vaene vennike käib nüüd päeviti loomakliinikus tilka saamas, süüa ei taha, on kõhn nagu skelett. Keedan talle kanafilee tükke aga no ei lähe need ka kuidagi. Ilmselt tuleb jälle süstlast toitma hakata, kuigi see on hirmus sodimine ja sudimine. Natuke aitas Mirataziga kõrvade määrimine, aga seda rohtu koju kaasa ei anta. Elame üks päev korraga. Kolleeg muretses, et kuidas ma vastu pean. Ma ütlesin mõrult, et mul on kogemusi. Kas anda tabletti kassile või dementsele vanaemale – protseduur on põhimõtteliselt sama, aga vanaemal oli jõudu rohkem. 

Jõudu meile kõigile kuni päevade valgenemiseni.