“Mehistumise viisid”
Bluusimuusikal ansambliga Kaisa Ling Thing, vaatasin Tartus Genialistide Klubis.
Kuskil Eesti piiril teeb vandenõuteoreetik otseülekannet sellest, kuidas sõjahirmu õhutavad relvatöösturid ja üleüldse on kogu me elu rikka eliidi kontrolli all. Samal ajal kuskil sisemaal: Mamma peab baari nimega Must Auk. Võib aimata, et baaril ei lähe just hiilgavalt, paremad päevad on möödas ja Mamma kipub kibestuma. Abiks on talle Meemo (Meemu?), murtud tiivaga pigilind, kelle käes ebaõnnestub iga töö. Siis aga siseneb baari hipster Ahto, kes, nagu me teada saame, uurib maskuliinsust Antiik-Kreekas, käib teraapias ja joob rohelist teed. Ja lõpuks siseneb baari sooliselt ambivalentse olemisega trikster Franz, kes tõmbab elu ja peo käima. Kassa on raha täis, aga pidu läheb käest ära ja lõpeb baaris paraja mürgliga. Franz ei ilmuta indu koristustöödes kaasa lüüa, vaid teatab hoopis, et võiks baari ära osta ja austusest traditsioonide vastu isegi selle vana nime alles jätta. Vahepeal on vandenõuteoreetik piiril kuuli saanud ning ajab verekaotuse-deliiriumis järjest segasemat juttu, aga aimata võib, et nii tema kui Ahto on tegelikult Mamma pojad. Mamma keeldub baari müümast ja viskab välja nii Franzi kui Meemo ja Ahto, andes viimastele tungiva soovituse mehistuda. Ahtole näiteks: minna sõjaväkke, kas või asendusteenistusse.
Näitlemine oli … noh, nagu muusikalis ikka. Laulmine oli ka nagu muusikalis ikka. Bluusikalis. Kokkuvõttes mitte halb, pigem kohati ikka täitsa hea ja pani kaasa elama — kas siis naerma või kahe käega peast kinni hoidma. Ainult dramaturgiliselt jäi minu jaoks kompositsioon balanksist välja: algus tekitas intriigi ja keskpaik oli hoogne, aga lõpp vajus ära Õnne 13ks. Üks jõuline muusikaline number jäi puudu, mis oleks loo keskse konflikti ja sellest sündiva moraali kokku võtnud. Hmh, moraali. Et hegemooniline mehelikkus on küsimärgi all ja traditsiooniline maskuliinsus kriisis, mammad traumeerivad poegi ja isad on pildilt üldse kadunud (nii et nende asemel peab tuba koristada käskima iga-ala-ekspert Jordan Peterson); aga et patriarhaadi lammutajatel ei ole ausalt öeldes ka õrna aimugi, mida selle varemetega peale hakata; sõtta peavad surema minema ikkagi mehed, keda lausa armastavad emad sinna saadavad, ja lõppkokkuvõttes on õigus hullukesel, kes sõnub, et nemad seal külvavad segadust eesmärgiga selle pealt teenida. Sain ma õigesti aru?
tavainimene 
Ma ei tea, kas seal oli mingi moraal, minu arust pigem mitte.
Hea ülevaade. Minu mulje – sarnane. Olid mõned head etteasted, aga ei olnud lugu. Moraali meie seltskond ei viitsinud sealt üldse otsida. Aga ettekäändena minna sõpradega välja veini jooma sobis hästi.
Kaisa Lingu tegemiste ajaloo põhjal arvan, et see on lihtsalt vodevillibluusi järgmine tase. Kuulge, kas operettidel ja muusikalidel yldse on mingit tugevat filosoofilist narratiivi? Enamasti on tegu lihtsalt kokkuvõetavate lugudega “yldinimlikel” teemadel, moraalid lihtsad ja ajakohased. Liiga uudsed asjad peletavad rahva eemale, aga vanad head tyyplood tõmbavad alati 😀
Kui see on eksperimentaalteater, siis kiidan heaks. Oli julgust mürtsu teha. Kui mu nina mind ei petnud, siis oli julgust laval kanepit suitsetada (või sarnase lõhnaga substantsi põletada). Üks kääbiku soenguga mees julges ennastunustavalt tantsida (ja tegi seda väga hästi). Bänd oli hea. Kaisa Ling Thing laulis hästi. Eriti positiivselt üllatas Elina Reinold, kes tantsuliigutuste osas ei jäänud kellelegi alla, ning kelle rollitäitmine oli kõige lihvitum ja täiuslikum. Ehk siis muusika ja laulutekstid, butafooria, tantsulka – see pool kandis kenasti.
Sisu osas jäi nagu nõrgaks. Pealkiri “Mehistumise viisid” tekitas üpris kõrgeid ootuseid, et proovitakse publiku hinge käristada nagu Mel Gibsoni “Kristuse kannatused”. Esimene vaatus sissejuhatusena nagu kandis selles suunas. Kuid kokkuvõttes toimus lihtsalt üks tavaline joomine. Ju see siis ongi meeste maailm ja ega see nii väga vale polegi. Vähemalt nende meeste puhul, kelle elukultuuri kärakas kuulub. Küll aga peaks meeles pidama, et on piisav hulk mehi, kelle elukultuuri alkohol sellisel moel ei kuulu ning kes mehistusid teistel viisidel. Läbi töö, läbi armastuse, läbi armee, läbi haiguse, läbi loomingu, läbi looduse, läbi pere ja laste.
Kokkuvõtvalt, kui see pidi olema sotsiaalkriitiline etendus, siis see eesmärk ei täitunud. Mõjus lihtsalt toreda meelelahutusliku trallina ning sellisena töötas ju hästi.
Nii Elina Reinoldi kui KLT osas väga nõus, ja no üldse nõus.
Ma mõtlesin veel. (Kui kolm päeva hiljem veel mõtled, siis vist ikka kuidagi mõjus?)
Mamma, Ahto ja Meemu on Eesti ja Franz on Kollektiivne Lääs. Lääs pakub innovatsiooni ja raha, aga toob kaasa ka teistmoodi väärtused. Alalhoidlik maarahvas leiab seepeale, et “elati ju ennegi, kui oja taga oldi”. Nüüd on vaatenurga küsimus, kas pidada seda uhkeks ettevaatlikuks alalhoidlikkuseks või sõgedaks tagurlikuks kangekaelsuseks. No sihuke Tammaru vanaema värk. (Sellele mõeldes — kas pole justkui aeg “Libahunt” jälle lavale tuua?)
Ja veel. Kokkuvõttes otsustab Mamma ehk keskealine ja vanem naine kui kõrgeima valimisaktiivsusega demograafiline grupp, missugused väärtused üle läve lastakse. Höhöhöh.