“Savvusanna sõsarad”

Ütleme, et tema nimi oli Maimu. Nagu maimuke, ootamatu pesamuna, kes sündis, kui ta vanemad õed olid juba täiseas, ema üle neljakümne ja isa kuuekümne ligi. Jah, eks küla peal oli sosistamist küll, et Maimu olevat postiülema tehtud — ta ema käis vahel postkontori juures koristamas ja teenimas, et paar krooni sularaha teenida. Aga no mida, Maimu oli nagu oma seadusliku isa suust kukkunud. Tumedapäine, suure kondiga, laiaõlgne ja peajagu pikem mitte üksnes teistest tüdrukutest, vaid ka enamikust poistest. Vähemasti olid tal korralikud rinnad. Aga kas korralikud rinnad kaaluvad üles hobusenäo ja jalalabad, mis on nii suured, et mahuvad ainult meestekingadesse?

Maimu sai üsna varakult aru, et vastassoo hulgas tal välimusega küll lööki olla ei saa. No ja siis ta hakkas armutult tööd murdma, uskudes, et töökale naisele ikka kosilasi leidub. Neljateistkümnesena valetas ennast kaks aastat vanemaks ja läks teetööliseks, töötas kaks korda kiiremini ja kangemini mitte üksnes teistest naistest, vaid ka enamikust meestest. Ilusaid tüdrukuid ta põlastas — nõrgukesed, õrnakesed, preilikesed. Paraku keerutasid just nood preilikesed pidudel poistega tantsu. Või mis suured peod — sõjaaeg oli ju, suurem osa poisse ja mehi Siberis, surnud, rindel või metsas. Maimu murdis ikka tööd teha, nüüd juba vabrikus, tõstis plonne ja kärutas telliseid. Tänapäeval teeks neid töid masin. Siis tegid naised. Meeste staatus oli kõrgem, nemad istusid soojas värkstoas ja nokitsesid mõne katkise mutri kallal.

No eks Maimul ikka oli mõni silmarõõm ka, aga nemad eelistasid teisi. Näiteks Maimust mõni aasta nooremat õetütart Lainet, kes oli naiselikult ilus, elav, särav ja populaarne ning kellele kippusid ligi ajama kõik mehed, kaas arvatud tema enda kasuisa. Oh jah. Maimu ja Laine nagistasid poiste pärast, aga leppisid lõpuks ikka ära jälle. Laine kaudu sai ju Maimu ka ilusate tüdrukute maailmast osa, olgu või publikuna.

Maimu oli kolmkümmend kindlasti täis — oma aja kohta juba aastates inimene — kui ta kellestki seiklejast rasedaks jäi. Seikleja kadus kiiresti pildilt. Maimu elas tollal üürikorteri kitsukeses toas koos ema, õe ja tolle lastega. Kuhu sa seal imikuga? Igatahes tegi ta (või noh, lasi teha) aborti, kuskil salaja ja soperdades; midagi läks seal untsu, nii et hiljem ta enam lapsi ei saanud. Kuigi tahtis ja püüdis, sest kui mõned aastad hiljem oma maja katuse alla sai, siis ta ühe mehekese sinna ka meelitas. Veini ja viinaga. Mehekene tuli ja jäi, lasi ennast sööta-joota ja ümmardada, aga Maimust rääkis ta selja taga ikka halvasti. Eks nende suhte peale vaadati külas viltuse muigega. Aga kelle peale ei vaadatud? Kõik lõksutati läbi.

Maimu oli kange töömurdja kuni surmani. Kange rehkendaja ja majandaja ka. Pigistas huuled kokku ja tõstis kartulikoti õlale nagu tuusti. Kaevas, niitis, saagis, lõhkus, hakkis ja hapendas. Sahver ja kelder olid tal söögikraami täis, kapid linu ja käterätte, süda vastamata armastust. Elu viimase aasta hääbus ta vaikselt vanadekodus. Matus oli ka vaikne ja väike. 

Maimu oli mul eile kinos kaasas. Minu peas. Mina olin Maimu. Maimu istus vaikselt ja jälgis ekraanil toimuvat ilmse huviga. Paari koha peal ta hakkas nihelema ja silmi pööritama, paaris kohas tegi, nagu oleks talle puru silma läinud.

Filmi lõpp ekstaatilise valu väljaloitsimisega Maimule ei meeldinud: säänest koomuskit küll sannan es teta. Mes tuu sääne … Ega Maimule ei oleks meeldinud, kui teda oleks peetud mingiks aborigeeniks. Tema tahtis ikka keemilisi lokke ja elektrimikserit. Savvusann — säänest sõnna es oleki. Sann oll sann, oll ta määne ta oll. Suitsusaunas ei käidud mitte sellepärast, et seal oleks “eriliselt pehme ja pikk leil”, vaid sellepärast, et paremat ei olnud. Niipea, kui võimalus tekkis, ehitati ikka puhas saun. Ja saunas käidi asja pärast. Kel tuu aig sääl vilusohviiri? Latse tuli är mõske ja hindä kah, ja no ku kauga sa sääl iks. Jah, öeldi küll sisse astudes “attüma sannakütjale, sausüüjale, viituujale, vihahaudjale“, aga see oli ka rohkem naljaga pooleks. Ja kõigist neist naiste asjadest ei räägitud. Sest see oli ikka nagu … häbiasi. Väärikust tuli hoida. Mitte laotada oma … ihulisi asju maailma ette laiali.

Naise väärikus. Püha. Tabu. Häbi. Oi, häbi alla saab palju koledaid asju ära matta! Naine peab olema ikka saladus, müsteerium, madonna. “Oma katkikäristatud hinge ära näita, ega aluspesu”, nagu poetess targalt õpetas. Kuigi lõpuks on naine ju ikka ihuline — veri ja muld. Ressurss. Naine, kelle väärtus seisneb selles, kui atraktiivne ta on meestele, sest lõpuks on tema eluülesanne ikka saada võimalikult kvaliteetsed lapsed võimalikult kvaliteetse partneriga. Ja kõige karmimad kriitikud on ikka esmajoones teised naised, eelkõige oma ema. Kuigi teisest küljest, ema kõigest näägutab, aga mehed võivad ka vägistada. Ja eks ema näägutamine on ju kantud parimatest kavatsustest — mitte väga hiljaaegu oli vanatüdruku staatuse vältimine praktiliselt eluküsimus. Hiljem sai sellest auküsimus. Nüüd on saanud lihtsalt küsimus. Aga tüdrukute häbistamine, et nad mallidesse mahuksid ja meele järgi oleksid — see on jäänud. Ilmselt jääb ka. 

Ma pole kindel, kas tänapäeva kõrgharitud kolmanda põlve linnanaine saab päriselt kätte selle päris-suitsusauna-naise tunde. Kultuur on teine, katkestus on vahel, regilaulud raamatust õpitud. Kuidagi … performatiivne on kogu see värk. Aga kunsti mõttes oli film kahtlemata lihtsalt väga ilus vaadata.