Her Dark Matters
Loodusteaduslikust masohhismist käisin apteegis oma kehakoostist mõõtmas. Tulemused antakse kujundava hindamise vaimus põhjaliku värvilise raportina ning toitumis- ja liikumissoovitustega. Rõõmustasin juba lapsemeelselt, et enamus näitajaid on rohelises ja helerohelises tsoonis, aga siis tegin selle vea, et kõrvutasin arve, mis peaks just nagu väljendama rasvaprotsenti ja lihasmassi. Nüüd on kaks varianti — kas nende masin näitab aiateibaid või siis koosneb arvestatav osa minust negatiivse massiga anti-tumeainest.
Lihasmass iseenesest on peale viit kuud kolm korda nädalas jõuksis käimist täitsa nitševoo. Sellest on omajagu kasu, kui on vaja Karenit mängida ja korrale kutsuda vanamehi, kes enda järel pinke ei puhasta. Reaktsioonid seni: “aga ma tulen siia hiljem tagasi”, “aga ma ei ole üldse higine”, “mäsasja”. On üks tüüp, kellele ma pole julenud midagi öelda, sest ta on täpselt seda nägu, et sealt tuleb “ackshually, teise inimese higi molekulidega kokku puutumine tugevdab immuunsüsteemi”. Kui selline jutt tabab menopausis tädi, kellel on käes seitsmekilone hantel, võib tulemuseks olla uudisnupp, mille pealkirjas sisaldub sõna “õõvastav”.
tavainimene 
“Kõrgharitud daam omandas jõusaalis uusi õõvastavaid teadmisi”?
Ah, sa võtsid mul selle viimsegi jõuksisoovi ära. Aga kui ma hakkan käima, siis nagunii ainult parlamendi omas ja jooksumasinal, seal ehk ei pea nässidega jagelema ja higiga tegelema.
Parlamendis töötavad siredad noored mehed teil?
ei, siin on igasuguseid. Aga jõuksis ei taha ma kedagi näha, ei mehi ega anisi, noori ega vanu. Mina ja (jooksu, kõnni)masin oleks kõige parem. Kuna nii ei ole, siis ma enamasti ei käi.
Kusjuures mind mingil põhjusel ei häiri pinkide / masinate mittepuhastamine (piinlik tunnistada, aga ma teiste inimeste puhul ei pane seda iialgi tähelegi). Küll aga ajab mind tohutult kettasse see, kui kangide ja seadmete pealt ei võeta raskusi ära või suured hantlid jäetakse pingi kõrvale vedelema ja ei panda riiulisse tagasi. Ma käin trennis hommikuti väga vara (natuke peale 5) ja enne mind millalgi öösel käib mingi terrorist, kes on küll väga tugev, aga miskipärast oma raskusi kunagi kangide pealt ära ei võta.
Ehk on see sama loogika, et “mis te vingute selle üle, et me kempsupoti kaant alla ei lase? me teeme teile teene, et selle enne pissimist üldse üles tõstame. öelge aitäh parem”
(mul on see mingis kaunis inglise sõnastuses oma kodukal olemas aastast 1996, dokumendi “men FAQ” osana, aga wayback machine jonnib ja ei anna kätte täna)
Jah, tahad kükki teha? Pakun, 120 kg on kangil olemas. Oma viga, kui ei jaksa, oled niuke puss siis. :D
Ma olen näinud üht (mitte eesti oma) YT videot, mis oligi selline “Challenge: teen trenni jõusaalis nende raskustega, mis masinale/seadmele peale on jäetud”. Päris humoorikas oli.
Jeerum. Mina opereerin enamasti tühja kangiga (20 kilo). Mõne harjutuse jaoks panen 5-10 kilo peale.
No ma 120 kiloga puusatõstet võin teha, aga kükki küll mitte :D
Tubli.
Ma arvan, et stiilne oleks enne pingile laskumist trennikaaslaste kehavedelike vältimiseks asetada sellele Ed Hardy stiilis disainidega või mõne deefmetalbändi merch saunalina, sest visuaalselt jagatav info oma karenlusest hoiab kokku aega ja (baktereid täis) hingeõhku. Kui taadid ka ei hakka enda järel pinke kuivatama, siis naissportlase kallal mistahes tuututamist on igatahes vähem. Been there, done that.