“Taevatrepp”

“Taevatrepp” meeldis mulle. Eesti filmikunst ja -käsitöö on ikka nii palju arenenud, et üksikud piinlikult puise dialoogiga stseenid ei sega enam loo kui terviku nautimist. Ei pingutata üle, et “diipi panna” vastu päikest keerlevate puuvõrade ja dissonantse viiulimuusikaga.

Lugu ise oli selline poiste ja meeste lugu, suureks saamise ja vanaks jäämise lugu. Sellest, et nõukaaajal tehti küll palju vigu, aga oli siiski ka mõndagi head. Jah, miilitsad jälitasid plaadiärikaid. Aga need olid ikka sellised natuke karikatuursed militsad, kes ilmselt kuulasid jaoskonnas konfiskeeritud plaate (see kõlab küll nagu mingi kaheksakümnendate glämmroki muusikavideo: kell kukub viis, laest laskub alla diskokera, naismilitsionäärid viskavad pilotkad peast ja tõmbavad krunnide seest nallid välja jne jne). Ja ega tänane politsei, kes napsutanud ja lohutust vajava jalgratturi plate peale toimetab ja raudu paneb, ei tundu ju kuigi palju toredam. Isa oli karm ega saanud poegadega südamlikku kontakti — ega selles ju ka midagi muutunud ei ole. Siis vähemasti oli poistel ratta vabajooks, mille laagreid putitada, õuel ikka mõni tehikahuviline onu andis näpunäiteid tavoti ja vaseliini asjus. Ja poisid lugesid raamatuid! Raamatu kaudu saavad inimesed ikka üksteisega kontakti — nad puudutavad, keeravad ja loevad samu lehekülgi. Nüüd on sooliselt ambivalentse nimega poeg, kes isoleerib ennast vanematest ekraanide ja kõrvaklappidega. Tõenäoliselt ei ole tal vajadust spordilaagris teki all taskulambi valgel “Avameelselt abielust” lugeda. Aga noh, tõenäoliselt ei ole tal ka vajadust 14aastaselt suitsu tegema hakata, sest “millalgi tuleb ju alustada”. Ja ilmselt ta ei praali bussipeatuses sõpradele oma nikkumiskogemustest (või pigem -fantaasiatest), sest see oleks mingi mega cringe. Toksilisele maskuliinsusele on tehtud detox. (Kõrvalepõige: ma ei mäleta, kust ma lugesin, et nõukaokupatsioon oli meestele raskem kui naistele, sest nende alateadvuses tiksus kogu aeg teadmine, et nad on oma kõige fundamentaalsemas mehelikus kodukaitsmisülesandes läbi kukkunud, alistatud ja alandatud. Naiste jaoks tähendas nõukavärk lihtsalt seda, et mehed käperdasid, hügieenisidemeid polnud saada ja aborte tehti ilma valuvaigistiteta.)

No ja siis olid nõukaajal teistmoodi inimesed, kes istusid oma toas suletud ukse taga ja keegi isegi ei märganud, kui nad ükskord kadusid … Aga see-eest lokkas hoovides elurikkus, lapsed mängisid õuemänge ja bändid tegid head mussi. Nüüd tungib väikekodanlik steriilsus kõikjal peale nagu mingi anti-vamm. Muusikast ei maksa üldse rääkida, seda ju pole lihtsalt. Mõni ime siis, et tahaks käed lenksust lahti lasta (use the force, Luke) ja lapsepõlve lennata. Või siis vähemalt teha olevikus midagi impulsiivselt tobedat, kutsuda sire ujumistreener deidile, kuigi kodus on hea paarisuhe, söök ja seks. See oli õpetuse koht kõigile naistele: sa ei pruugi mitte midagi valesti teha, sa võid olla absoluutselt ideaalne, aga su mees vahib ikka ühe silmaga vasakule, sest vana Aadam jne jne, mehed on kord sellised, jäävad surmani poisteks, kuidas saaks neile sarmikatele võllaroogadele midagi pahaks panna, ikka võtad koju tagasi, lohutad ja silitad. Vähemalt ei valinud ta seda kõige stereotüüpsemat blondiini, seega on tal ikkagi stiili ja maitset. Kuidas see vene anekdoot oligi — “meie oma on ilusam”.

Tjah. Kui vananev naine hakkab nooruse külge klammerdumiseks tegema imelikke asju, siis pole see naljakas ja nunnu, vaid piinlik ja põlastusväärne. Selle jutu peale ütles kinokaaslane, et ma raamistan oma isikliku trauma sotsiaalseks probleemiks. Seda ei saa tõesti välistada, kuigi ma ei kasutaks mõistet “probleem”, vaid pigem “fenomen”. On, nagu on. Igatahes tekkis tahtmine filmi aluseks olnud romaan ka läbi lugeda. Raamatuklubis loeme praegu naiskirjandust, mh-mh-mh-pup-pup-pup. Mul endal on korraga laual lahti Lilli Luugi “Kolhoosi miss”, Carolina Pihelgase “Vaadates ööd”, Olga Tokarczuki “Maailma kõige inetum naisterahvas” ja Ene Mihkelsoni “Kuju keset väljakut”. On see vast kompott, ütlen ma teile.