“Mehed vaibal”

Reklaam ütles, et “uje prantsuse naisantropoloog kutsub kaamera ette oma elust rääkima mehi kõikvõimalikelt elualadelt”. Noh, antropoloog oli tegelikult šveitslane. Ja kaamera ees rääkivad mehed olid siiski valdavalt lobeda jutuga moodsad metroseksuaalid; asfaldipanijaid, sõjaväelasi, kaevureid, hokimängijaid jts näidati ainult katteplaanides ja inimesi ühiskonna äärealadelt ei näidatud üldse mitte. Minu meelest ei otsinud režissöör vastust mitte küsimusele “kuidas mehed ennast tänapäeva maailmas tunnevad”, vaid küsimusele “miks küll mehed mind ei taha” — mis võib ka muidugi olla mõnel juhul põnev uurimisprojekt, aga siis võikski seda algusest peale nii raamistada. Me ei saanud endiselt teada, kuidas mehed suhtuvad sellesse, et neilt oodatakse (piltlikult) nii nõude pesemist kui sõtta minemist. Kas naine võib teenida mehest rohkem ja kuidas see suhte dünaamikat mõjutab? Kas sa tunned, et on ebaõiglane, et sinult oodatakse pädevat hakkama saamist torulukksepa- ja autoremonditöödega lihtsalt sellepärast, et sul on peenis? Kas kaklemine kuulub meheks saamise juurde? Kas sa tundsid ennast koolis hästi? Miks? Kui kaua kulub 20liikmelise meesterühma esmakordse kohtumise järel aega, et igaüks tajuks oma kohta nähtamatus hierarhias? Mida sa oleksid tahtnud, et su isa oleks teisiti teinud? Mida sa teeksid, kui saaksid teada, et su poeg on gei? Mis on sinu suurim hirm?