Pereväärtused
Kirjutasin, kustutasin, kirjutasin, kustutasin. Möönan, et ma olen erapoolik neljal või viiel eri põhjusel. Kindlasti on asjaolusid, mida ma ei oska näha. Ei taha näpuga näidata kellegi peale isiklikult, vaid rääkida nähtusest. Aga. Ma saan üldjoontes aru, miks keskealine poolprominent jätab maha laste ema ja leiab uue eluarmastuse oma joogatreeneriga. Aga minu meelest oleks taktitundeline mitte eksponeerida neid teise ja kolmanda ringi paare jõuluhommiku-jutusaadetes särasilmil seletamas, kuidas NÜÜD on kõik NII ÕIGE. (Jah, ma loen nüüd raamatuklubi jaoks Houellebecqi ja eks see teeb mingite asjade suhtes tundlikuks.)
tavainimene 
Minu arust on täiesti lootusetu meediast taktitunnet oodata. Seda ei ole, ei tule, ei tasu oma närve ega mõttejõudu selle peale kulutada.
Ma ise pean kõike jõuluga seonduvat ebaeetiliseks niikuinii, printsiibist alates, nii et “jõuluhommiku jutusaade” ei ole ka kuidagi erinev lihtsalt nelli teatajast või kroonikast. Kas sa arvad, et ühiskonnal on jõulu-aegsele meediale mingid kõrgemad ootused?
Esmalt võiks muidugi teise ringi õnneleidjatel endil olla taktitunnet madalamat profiili hoida: su lapsed vaatavad, et nüüd on kõik nii õige. Järelikult enne, nendega, oli kõik nii vale? Ma muidugi ei tea, võib-olla varjamine on mingi mineviku igand, võib-olla nüüdisajal tuleb kõigest hästi avatult rääkida-rääkida-rääkida, et kellelgi ei tekiks neuroose, komplekse ja skeeme seoses saladuste ja tabudega.
Varjamise ja avalikult rääkimise-rääkimise-rääkimsie vahele jääb ju veel täitsa mitu taset. Ok, räägime kellele vaja (lastele näiteks) individuaalselt ja eakohaselt, mitte, et NII ÕIGE on nüüd, aga ärme ronime meediasse. Saab ju küll? Või ei? Aga, ma seda saadet ei näinud ja tahaks väga teada, kes sedapuhku. Vihje vähemalt :-)
Vanade naiste äraviskamine on traditsioon, junõu.
Sitsid, sinu uudishimu tõestab (või vähemalt illustreerib), et nii võibki ja nii peabki. Kui vaatajat huvitab, siis on äripõhisel meedial sisuline kohustus näidata.
eeeiiiiiii
Kas “ei huvita” või “vaataja uudishimu ei pühitse teemat ja selle käsitlust”?
Natuke mõlemat – ei huvitaks, aga kui teema on juba üles kerkinud, siis tõstab uudishimu pead ja küsib “Oot, aga kes siis seekord?”
Kui juhtub, et läksid omal ajal “õigest” mööda (loe seda “õiget” ei olnud sündinud või käis alles algkoolis)…saab vigade parandust ju elus teha. Doris Kareva on luuletuses võtnud kokku elu võlu ja valu:
Ei jõua kirjutada puhtandit
me selles elus.
Nagu on, nii jääb
see paranduste mitmekordne räga…
Küsimusele, et kas seda peab avalikult ja valuliselt esitlema? Mõtlema panevalt valus nagu tagantjärgi tarkus…tuleks end asetada teise poole (kui maha jääjaid on rohkem kui üks … siis ka kõigi) olukorda ja mõelda, mida mina tunneksin olles teine pool. Usun, et see on silmi avardav kogemus.
Isegi kui maha jääb ainult teine täiskasvanu – kas on vaja käia avalikkuse ees haavale soola raputamas?
Tihti ongi mängus soov avalikult kätte maksta.
Siis järelikult ei ole vanast veel üle saadud. Muidu poleks ju mõtet:)
mulle jäin nüüd A. feisbukki rullides sama uudis või “uudis” silma alla, reaktsioon – võeh, SEE mees? võeh. Ma oleks eelmise naise asemel õnnelik, et hea, et lahti sai. aint et tõsi ta on, et ma poleks seda meest algusest peale võtnudki, nii et maitse ongi meil erinev.
Neid geronte, kes endale uusi noori naisi õngitsevad ja nendega avalikuse ees liputavad, on viimasel ajal kuidagi palju saanud.
Vanamehel on muidugi õnn majas, ent mis neid noori naisi ajendab? Majanduslangus? Sõjahirm? Igati loogilised asjad, muide.