Madleenküpsised ja pärnaõietee

Ma käin jõusaalis ja loen Prousti. Kui see lause mu peas esimest korda kuju võttis, sain sellise itsitushoo, et pidin maha istuma. Sest mõelge, kui see oleks romaani avalause — “ma käin jõusaalis ja loen Prousti” –, millisena te jutustajat ette kujutaksite? No vott, kindlasti poleks see ligilähedaseltki mina. Aga nii on. Võhma tuleb tasapisi juurde, kaalu läheb tasapisi vähemaks, aeg-ajalt annavad enda olemasolust märku lihased ja paraku ka mõned liigesed. (Mina: “Doktor, põlv valutab.” Perearst: “Jaa, kehakaalu on paljuvõitu.” Mina: “Doktor, õlg ka valutab.” Perearst: “Jaa, kehakaa … oeh, olgu. Näidake oma õlg siia.”) Vähemalt kolm inimest, neist kaks täiesti võõrast, on püüdnud mulle selgitada, kui mõttetu on raisata raha personaaltreenerile, aga no mulle kuidagi meeldib. Ma ei oskaks ise nii vaheldusrikkaid harjutusi välja mõelda ja meeles pidada. Las mul olla see väike rumal luksus.

Proustiga on aga nii, et Tammsaare sakslasearmastusromaani üle arutlemine möödus ootamatult meeleolukalt (viis inimest oleks nagu viit erinevat raamatut lugenud!) ja kõigil oli tahtmine lugemisväljakutsega jätkata. Ja no et kui juba, siis juba … Mina teen soojendust ja juurdeviivaid harjutusi, st vaatan hakatuseks populaarteaduslikke YouTube’i videosid. Nende põhjal jääb mulje, et Proust oli ikka täiega hull tüüp. “Multiprobleemne” oleks vist kõige viisakam sõna — hüpohondrik, grafomaan, homoseksuaal, keeruline suhe isaga, keeruline suhe emaga jne jne. Ega kõike seda endast vähema kui 1,2 miljoni sõnaga välja ei kirjuta ka. Rabulistika alal on Tammsaare Proustiga võrreldes puhta poisike. (Huvitav, kas Tammsaare oli Prousti lugenud? Võimatu see ju pole? Kas ta oma publitsistikas äkki mainib midagi?) Minul tekkis paralleel hoopis Eesti suure mälu-uurija Madis Kõivuga, kes oli küll mitmes suhtes muidu vist Prousti täielik vastand .. tasane, kullane, kivine, mullane jne. Aga noh, meie ajastul on nagunii juba uued Tähenduse Teejuhid — Rupert Sheldrake, Jordan Peterson, Paulo Coelho, Ants Rootslane jpt. Eks ta ole.

Täna jõudsin jälle kinno ka — “Linoleum” algas nagu tavaline noortefilm (lahutavad vanemad, mässav teismeline jne), ainult  tegevus oli miskipärast paigutatud 1980ndatesse. Aga siis hakkas filmisse poetuma veidraid kohatuna näivaid detaile ja vihjeid. Ja mida edasi, seda kummalisema pöörde sündmused võtsid. Natuke viskas lausa Shyamalani sisse — et Müstika ja Kujundid, ja juhuks, kui te veel aru ei saanud, siis KUJUNDID, et te ei märkaks faabulas lipendavaid auke. PÖFFi veebilehe tutvustus tõmbas paralleeli “Donnie Darkoga”, mida ma kahjuks halvasti mäletan, aga see oli ilmselt asjakohane. Unistused ja mälestused ja põlvkonnad … kokkuvõttes mulle ikkagi meeldis, spoilerdama rohkem ei hakka, äkki keegi tahab vaadata.