Lugemine loeb
Õpetajate Lehes tümitasid Maarja Vaino ja Katrin Kalamees-Ruubel kooli kirjandusõpetust: seda on liiga vähe ja liiga valesti; kohustusliku kirjanduse nimestikku pole ette antud, läbimiseks kohustuslikku ainesisu pole ette antud, pole määratletud, mida tuleb testis küsida ja missugused on õiged vastused. “Tiina hukkub, kuid võidab” – õige või väär? Kui seda pole õppekavas kirjas, no kuidas siis vaielda hagelemishimuliste vanematega õpilase hinde pärast? Kust otsida õigust? ÕS on nagunii juba põrmu kistud, kirjakeele normi kivitahvlid puruks pekstud. Edaspidi hakkab eriarvamusi, näiteks riigieksamite asjus, lahendama Riigikohus.
Kirjandusõpetuse tuleviku pärast muretsejatele ma siiski ütleks trööstiks, et kui õpetajad valitaks igal hommikul tänavalt loosiga, siis oleks mure täitsa arusaadav. Aga üldiselt me ikka ju eeldame, et nad on magistrikraadiga spetsialistid, kes teavad ka, mis on “kultuurikaanon” ja mis on “tüvitekst” jne? Ma isegi mõtlen, et õpetajal peakski olema õigus valida klassis käsitlemiseks teoseid vastavalt oma õpilaste taustale ja kogemusele. (Kuigi, jah, egalitaarne ühiskond ja võrdsed võimalused on ka muidugi hea eesmärk omaette.) Siin on veel see nüanss, et mina pole kunagi aru saanud, kas riiklikus õppekavas on õpitulemustena kirjas see absoluutne miinimum, mille iga enam-vähem terve inimene peaks omandama, või see absoluutne maksimum, mida ükski inimene iialgi tervenisti ära õppida ei suuda, aga mille poole peaks püüdlema ilma pärale jõudmise lootuseta.
Huvi pärast kõrvutasin ainekavade kolme erinevat versiooni, kellel huvi suurem ja aega rohkem, võib teha põhjalikumat psühhoanalüüsi.
Kirjandusõpetusega on üldse mitut pidi. Kõik argumendid, miks selline aine õppekavas olemas on, tunduvad ju väga arukad ja kaalukad: arendab õpilase emakeelset väljendusoskust, kultuurilist silmaringi, mõtte- ja tundemaailma, esteetilisi ja eetilisi tõekspidamisi. Aga mingi näriv, noriv ja irisev hääl minu sees küsib: miks emakeelset väljendusoskust ei peaks arendama emakeele tunnis, kultuurilist silmaringi ajaloo tunnis (see on omaette suur ja kurb teema, miks ajalugu on lahingute ja kuningate ajalugu, mitte ideede, tehnoloogiate ja kultuuride ajalugu), eetilisi tõekspidamisi aga inimeseõpetuse, ühiskonnaõpetuse ja/või filosoofia tunnis? Või miks esteetilisi ja eetilisi küsimusi ei võiks meie audiovisualiseeruvas maailmas arutada hoopis väärtfilmide näitel? Miks ikkagi kirjandus peaks just eraldi ainena kooli õppekavas sees olema?
Nuputamiseks nutikatele: “Kirjasõna säilitab vististi ka tulevikus teatud tähtsuse, seda ei saa salata. Vähemalt esiotsa, seni kui õppeasutisi ei ole põhjalikult reformitud. Nimelt on need enestele igivanast ajast saadik kohuseks võtnud harjutada noorsugu igavaid raamatuid lugema — ainult igavaid, muidugi üsna õige eeldusega, et huvitavaid asju loetakse niikuinii, keela või käsi. Peale selle — imelik küll — leidub maailmas ikka veel inimesi, kes armastavad raamatuid ja muid kirjutisi lugeda ainult siis, kui nad on igavad. Ka seda maitset tuleb rahuldada.” Autor ja teos? Vihjeks: nõukogudeaegne retseptsioon oli peategelase suhtes ikka väga karmilt ülekohtune.
tavainimene 
“miks emakeelset väljendusoskust ei peaks arendama emakeele tunnis”
Valgustage mind, kes te teate tänapäeva tunniplaane: minu kooliajal tegelikult tunniplaanis ei olnudki eraldi kirjanduse tundi. Mu mäletamist mööda oli mingi kogus emakeele ja/või kirjanduse tunde, mida andis sama õpetaja, kes ise vaatas, kuidas ta aja nende vahel jagab.
Aga muidu jah. Või üleüldse õppeaineteks jagamise kohta. Ma olen mitu aastat kuulnud räägitavat, et jäik õppeaineteks jagamine on kunstlik, kõik peaks seotud olema. Ja loogiline olekski, et iks ajalooperioodi poliitajalugu õpetatakse paralleelselt selle perioodi kultuuri- ja olme- ja teaduslooga.
teisest küljest kirjanduse kohta: räägitakse ka seda, et väärt-ilukirjanduse lugemine arendab aju nii, nagu nt populaarteaduslik lugemisvara ei arenda (ja pidavat eneseabina paremini mõjuma kui eneseabiraamatute lugemine). Siin tuleb vist mängu see kooli funktsioon, mis ei seisne ainult teadmiste andmises – koolilt oodatakse ka õpilaste üldist arendamist. Seepärast käsitsi kirjutamise harjutused, sest peenmotoorika; kirjandus ja matemaatika, sest aju eri funktsioonide areng jne.
lambikas artikkel, mis guugeldades ette tuli:
https://www.psychologytoday.com/us/blog/the-athletes-way/201401/reading-fiction-improves-brain-connectivity-and-function
Või selline ajakirjaartikkel, mis lingib paarile teadusartiklile, kuidas ilukirjanduse lugemine aitab arendada empaatiat, vaimuteooriat (theory of mind) ja kriitilist mõtlemist.
https://hbr.org/2020/03/the-case-for-reading-fiction
“… researchers examined something called the need for cognitive closure, or the desire to “reach a quick conclusion in decision-making and an aversion to ambiguity and confusion.” Individuals with a strong need for cognitive closure rely heavily on “early information cues,” meaning they struggle to change their minds as new information becomes available. They also produce fewer individual hypotheses about alternative explanations, which makes them more confident in their own initial (and potentially flawed) beliefs. A high need for cognitive closure also means individuals gravitate toward smaller bits of information and fewer viewpoints. Individuals who resist the need for cognitive closure tend to be more thoughtful, more creative, and more comfortable with competing narratives—all characteristics of high EQ.
University of Toronto researchers discovered that individuals in their study who read short stories (as opposed to essays) demonstrated a lower need for cognitive closure.”
Mis veel hullem, mõni väidab, et vahe tuleb sisse isegi sealt, kas loetakse paber- või e-raamatut (siin ma teeks ise küll selle möönduse, et e-raamat ikka parem kui üldse mitte raamatut).
Nojaa, kahtlemata ilukirjanduse lugemine arendab, aga kas see on parim viis sama tulemuse saavutamiseks? Võib-olla mingi — ma ei tea — psühhodraama arendaks veel paremini?
Meil oli eraldi emakeel ja eraldi kirjandus. Aga no muidugi ma ei käinud ka mingis normaalses koolis. Sest kirjandust oli meil nädalas kuus tundi terve gümnaasiumiaeg ja emakeelt äkki siis kaks.
Seda, kui palju ilukirjandust me pidime lugema, ei taha mitte mainidagi – mu teistes koolides õppivad sõbrannad arvasid, et meie ühe semestri kohustusliku kirjanduse nimekiri oli terve gümnaasiumi oma.
Mis kool? Minna käisin keelekallakuga ja pidime siis inglise keelset ka juurde lugema, aga mitte liiga palju. Samas, mulle meeldis lugeda. Isegi igavad raamatud lugesin läbi.
Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi humanitaarklass. Inglise ja saksa keeles pidime ka lugema, ladina keeles õnneks ei pidanud.
Ah muidugi, Sütekas, seda veel polnud kui ma koois käisin. Ja sinna oleksin oma poja saatnud, kui oleksime Pärnusse jäänud.
psühhodraamal on kindlasti omad head küljed, aga kui isegi e-raamatu lugemine jääb aju arendamisel lahjemaks kui paberraamat, siis järsku ikka sama laksu ei anna. Empaatia arendamiseks kindlasti hea, aga keeruliste olukordade mudeldamiseks on ta tõenäoliselt liiga “siin ja praegu”.
aga mis muidu draamasse puutub, siis mõnes koolis käib näitekirjanduse õppimise juurde ka näidendi lavastamine. Mis lõimib näitekirjandusega arusaadavalt palju muid alasid: füüsiline liikumine, hääle kasutamine, muusika; pluss tehnilised valdkonnad (valgustus, lavamehhanismid, kostüümid).
Teised kunstivormid tunnevad end diskrimineerituna.
selle peale hakkasin kohe mõtlema oma eelmise kommentaari valguses, kuidas näitekirjanduse õppimine lavastamise teel saaks ka teistele kunstivormidele ruumi teha. Muusikaõpetus, võitluskunstid, tants, kostüümikujundus, lavakujundus…
ja ma olen ostnud poest kaks Eesti koomiksikogumikku, mis on koostatud õpilastöödest: kirjanduse õpetaja lasi õpilastel kirjandusteosest koomiksit teha. Kohe on ka kujutav kunst mängus! Ega need asjad ei peagi lahus olema.
Ja tööd olid väga huvitavad. Teise meediumi panek arendab korraga selle teise meediumi oskusi ja paneb ühtlasi teost paremini analüüsima.
Tnp, kus telefonid on filmimise odavaks teinud, saaks ilmselt samamoodi kirjandusse õpilasfilmi tegemise lõimida.
Kui filmi lõimimisest juba juttu tuli, siis üks mu tuttav õpetab koolis ajalugu koos filmiga, sest ta leidis, et see on hea moodus ajaloo õpetamiseks ja direktor andis talle selleks vabad käed.
“Mäeküla piimamees” on ju sisuliselt “Indecent Proposal”. “Ma armastasin sakslast” oleks lugu vaesest nohikust ja rikkast cheerleaderist. “Kõrboja peremehest” saaks maffialoo, sellest ma olen ennegi kirjutanud: https://ignorabo.wordpress.com/2011/03/15/emakeel-ja-rehkendus/
Jah, jah ja veel tuhat asja.
1) Lapsed (ja kõik teised) ilmselgelt loevad vähem. Kas kirjanduse tund peaks seda ühiskondlikku muutust kompenseerima? Ma ei usu, et see töötaks.
2) Filmid ja audiovisualiseerumine – apsoluutselt. Ühiskond muutub, aga õppeainete jaotus koolis vastab endiselt sellele, kes suutis 20. sajandi alguses kui suure tüki endale välja kakelda.
3) Õppekava ja õpetaja vahel saab kindlasti mingi kompromissi leida, mis annab üht-teist ette ja jätab samas ka vabaduse.
4) Tavast vs tavafiloloogid kakluses olen ma selgelt EKI poolel. Mitte et nad seal EKIs kõik õigesti teeks ja küllap on kriitikal samuti alust.
Autor, teos – ei tea :( Aavik? “Vaimude tund Jannseni tänaval”, aga see ei lähe jälle vihjega kokku? Millal meile üldse tuli sõna “reformima”..?
kui see aju arengu asi on tõsi, siis ju peaks. Või keegi igatahes peaks, aga kool oleks nagu kõige loogilisem koht. Tõsi küll, kool jääb sellega ehk natuke hiljakski.
Teine tõsiasi muidugi, et mul on kahtlus, et üleüldse tarvitatakse vähem fiktsiooni, pikki lugusid. Ega see audiovisuaal, mida tänapäeval tarbitakse, on ju samuti suurelt jaolt lühivideod, mitte täispikad filmid. Just nagu suurem osa teksti, mida tarvitatakse, on lühivormid. Mis paratamatult piirab väljendatava keerukust.
(lühivorm saab olla väga infotihe ja keerukas – luule! – aga suurem osa lühitekstidest ei ole kindlasti luule tasemel.)
Võib-olla ma eksin. Keegi kirjutab ja loeb interneti peal massivses koguses fanfictionit, mille hulgas on palju saasta (aga see on trükitud kirjanduses samamoodi), aga ka pärleid. Ja vaieldamatult on seal väga pikki tekste.
Filmide koolis õpetamisega tekiks muidugi intellektuaalomandi õiguse kammajjaad, sest miskipärast on selle valdkonna õigustik raamatute omast erinev (ma püüdsin kord oma vanu DVDsid raamatukogule anda, just nagu ma raamatutega teen ja raamatukogu ütles, et erinevalt raamatutest ei tohiks nad neid edasi laenutada). E-raamatutega muidugi sama häda, neid ei lubata sama sundimatult sõbrale edasi anda nagu paberraamatut, kasutaja ostab endale ja ainult endale kasutamisõiguse.
Lugesin ainekavad läbi.
Uuem on veel abstraktsem ja üldisem kui eelmised.
Aga põhiline:
Pool kõigist kavadest on sisuliselt “inimene on täiskasvanud”.
Oskab suhelda, on julge, allikakriitiline, väärtushinnangutega, patrioot.
Ma ausalt ei tea, kas need peaks olema kooli ainekavade õpieesmärgid.
Või kui, siis miks just kirjanduse omad.
sest kirjandus on (ka neuro-uuringute põhjal) oluline inimeseks olemise õppimise koht?
Ikkagi on sassis teadmised ja käitumine.
Õppekava paneb termini “valdkonnapädevused” alla:
– õpilane väärtustab (keelt, kirjandust, lugemist kui tegevust, jne)
– õpilane toimib (keeleteadlikult ja kõikjal ainult kirjakeelt kasutades)
– õpilane mõistab (pikk nimekiri asju)
jne.
Mõistmine on kindlasti pädevus. Aga kindlate asjade väärtustamine ei ole enam mitte. Ma võin kirjanduse kursuse läbida hindele 5+, aga pärast ikkagi arvata, et kirjandus on nõme.
Kui abiturient on kirjandusanalüüsis ja keeleoskuses suurepärane, aga lugeda ei armasta, siis õppekava järgi peaks ta saama hindeks maksimaalselt keskpärase – ta EI ole pädev. Definitsiooni järgi.
Ka “mõistmise” all on… ideoloogilisi karisid.
“kirjanduspädevus … tähendab suutlikkust mõista keelt ja kirjandust kui .. iseenda identiteedi alust” — keele osas ehk jah, aga kirjandus kui õpilase identiteedi alus? Ehk mõeldakse ühiskonna identiteeti?
Mul on tunne, et õppekava loojad on siin lihtsalt hulga kauneid sõnu ritta seadnud ilma suurema mõtlemiseta, mida need päriselt tähendavad.
Eelnev lause on nali muidugi. Sedasorti dokumentide sisse- ja väljajuhatusi poleeritakse pikemalt ja põhjalikumalt kui isand Rževski oma ihuliikmeid. Aga eesmärgiks on kaunis kõla, mitte arusaadav sisu.
Minu noorpõlve popkultuuri meenutades:
Mr. O’Neill – But we are here to begin realizing your actuality …
Daria – Excuse me. I have a question.
Mr. O’Neill – Sorry, question and answer time is later.
Daria – I want to know what “realizing your actuality” means.
Mr. O’Neill – It means… look, just let me get through this part, okay? Then there’ll be a video! (to entire class) Before we unlock your potential…
Jane – He doesn’t know what it means. He’s got the speech memorized. Just enjoy the nice man’s soothing voice.
(kahjuks ei saa täpset kohta linkida, aga stseen algab 08.15 ja konkreetne koht 8.30)
https://www.bilibili.tv/en/video/2002764146
Pädevused koosnevad teadmistest, oskustest ja hoiakutest? (See on vaieldav muidugi.)
Realizing your actuality — itsitasin nagu hüään, aitäh, Nodsu!
Aga mis puutub sellesse, mis õppeaine sildi all mida õpiti, siis mulle meenus just, et Dreyfusi protsessist saime me kõige põhjalikumalt teada kirjanduse tunnis (sest Zola) ja keskaja ajaloost kõige rohkem prantsuse keele tunnis (sest õpetaja tegi ise sellised õppematerjalid).
Mhmh, ma tunnen Euroopa ajalugu umbes “Spartacuse” ja “Musketäride” jagu, näpuga mõni raamat ehk veel. Lugesin neid kindlasti enne, kui vastavaid ajajärke koolis käsitleti, sest ma mäletan hästi episoodi, kus ma vastasin klassi ees Rooma ajalugu ja just romaani, mitte õpiku teadmiste pealt.
Jäin selle peale mõtlema. Ma ei tea kedagi, kes mäletaks midagi, mida ta on põhikooli ajalootunnis õppinud – nii et ma ei näe ühtki halba külge sellel, kui sellel tasemel õpetatakski ajalugu põhiliselt ajalooliste seiklusjuttude ja filmide põhjal – mille juures õpetaja abistaks ja selgitaks, mis kohad on tõendatult ajaloolised, mis on juurde luuletatud, sest selle koha peal on allikates lünk, ja mis on selgelt tõenditega vastuolus ja laheduse pärast ära muudetud. Lisaks sellele, et hästi jutustatud lood jäävad hästi meelde, annaks see ka allikate kriitilise kasutamise algmeid lastele kohasel tasemel.
ja raamatute arv, mille peab kirjandustunni alla toppima, väheneks ka.
USAs – ja võib-olla kusagil veel – on terve koduõppesuund selline, et meie mõistes aineid õpetatakse juturaamatute põhjal. Sattusin kunagi aastaid tagasi soovituskirjandusele, päris ilusasti kattis maailma ajaloo ära. Muidu on mul põhikooli ajalooga sarnane suhe nagu Kauril, aga teistel põhjustel, meil oli ajalooõpetaja ametikoht ära neetud (nagu mustade jõudude vastane kaitse Sigatüükas) ja vist neli aastat jutti meile seda sisuliselt ei õpetatud, sest äärmiselt ebakompetentsed õpetajad muudkui vahetusid.
Ajalugu ja kirjandust annaks ilusasti lõimida küll, võetagu juturaamatutest või üksikud peatükid…
Ma tavainimesele siunasin USA haridust juba mujal :)
Ma usun, et meil olid head ajalooõpetajad, viimane neist -Vilma Kahk – oli täiesti suurepärane. Ja kindlasti teen ma ajaloo tundidele liiga.
On september. See on kuu, mil ma olen alati hariduse alal emotsionaalselt üles köetud. Ma tahaks minna ja mõned asutused (mitte koolid) lihtsalt maatasa teha, nii et saaks nullist alustada. Oktoobriks lööb muserdus oimetuks ja pärast on juba ükskõik.
Minule tundub, et USA õpetajate probleemid on paljuski meie omadele väga sarnased. Või muutume meie järjest enam nende sarnaseks. Eile lugesin ja tundsin kaasa: https://www.reddit.com/r/Teachers/comments/xiqipq/underrated_reason_for_burnout/
Seal lõimes on ka näha, et need on riikliku hariduse (“public education”) mured.
Nii nagu meil, nii ka seal on ootused haridusele eri koolides väga erinevad. Aga suures riigis on ka käärid ilmselt veel suuremad kui meil. Eriti, kuna seal ei ole üldist kokkulepet, et haridus peaks seisuslikku ebavõrdsust vähendama ja olema seega sama hea igas koolis, vallas, linnas jne.
hariduslõhe on meil kindlasti väiksem.
Jah, sest see on nii ühiskonna ootus (“laiskade ja lollide jaoks polegi haridust vaja”) kui süsteemi disaini alus (“targad ja rikkad paneme sinna kokku, kus nad saavad raha eest parima hariduse ja omavahel tuttavaks”).
Aga täna tajusin ootamatult “keelepolitsei” vajalikkust – muidu arvan ma, et keele _loomulikule_ arengule ei saa kätt ette panna. Aga on ka ebaloomulik areng, teisisõnu: keelekorraldus tühja kohta ei salli ja kui mingi keelenohikute komitee oma reegleid ette ei pane, ilmub keegi teine ja paneb ette vaat sellised reeglid, et loomulikud keelekasutajad nutavad.
ma pean silmas seda, kus Suur Raha ostab endale sellised keelereeglid, nagu tahab, ja sunnib teisi neid kasutama, isegi kui kasutajate keeletunnetus selle vastu kriiskab.
Lidl hinnad. Snickers tööriided.
Arvutid ja telefonid täis seda on.
“Uusimad piirkonnas Kadriorg” ütleb minu nutifon mulle lakkamatult.
Nagu mis?
Facebooki menüüd on täpselt pooleks puhast inglise keelt ja inglise-eesti segu-sohikeelt.
“piirkonnas Kadriorg” on kantseliitlik, aga tehniliselt on selline kohmakas võimalus kontorikeeles olemas (selleks puhuks, kui on vaja mingi nimekuju hästi ühemõtteliselt ära näidata). Aga “Lidl hinnad” ei ole mitte mingi valemiga korrektne. Pangu siis vähemalt “Hinnad kaupluses Lidl”. Aga nad tahavad kaht asja korraga – et nimi ei muutuks ja et oleks lühike ja lööv, ja see neid ei koti, et valesti.
ja guugeltranslate ja facebook on nagunii omaette nähtused. Need ei asu Eestis, neilt ei saagi mingit eesti õigekirja nõuda. Või noh, saab, aga arusaadav, et käed jäävad lühikeseks.
Aga Lidl on Eestis füüsiliselt olemas ja häälitseb kah täiesti füüsiliselt. Ja see tööriiete reklaam oli mingil Eesti telekanalil. Sinna võiks meie käed ometigi ulatada.
ma ütleks, et FB on pigem nagu kohmakas välismaalane, kes ise üritab kuidagi punnitada. Ta ei nõua, et eestlased peaks ise oma tekstis niiviisi kirjutama. Aga need firmad, kes eestikeelset reklaami tellivad, nõuavad.
Nõus-nous.
Mul oli mingi ebamäärane ettekujutus, et “lidl hinnad” on mitmekeelne kalambuurikatsetus. Lidl prices. Kuigi inglise keeles ei ole ju little prices.
no igatahes ei kohta seda “reklaamikäändkonda” ainult Lidlis, vaid mujal ka.
Kaalun õigusemõistmise oma kätte võtmist – kas minna, marker taskus geriljakorrektuuri tegema. Kahjuks alati pole kirjalikult või vähemalt mitte soditaval kandjal.
(ja ma tean küll, et “marker taskus” peaks olema nii eest kui tagant komadega, aga loll klaviatuur ei reageerinud.)
Sirbis on palju targemad palju paremini lahanud seda korrektse keelekasutuse teemat Google ja FB võtmes. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/varamu/kust-on-parit-zuumeri-eesti-keel/?fbclid=IwAR3kyIxmDUc-bUec6SZyuwYpRcC8KiMvm8florX4_ftKcQDB_79PlIm3_FE
Mina kahtleb, kas siinset blogi loeb või kommenteerib keegi, kes pole seda artiklit lugenud :)
AV on kahtlemata tark ja mitmekesise silmaringiga isik, aga keelekorralduse alal siiski profaan. Lisaks on tal bütsantslik (ta enda väljend) väljendusviis, mis vähemalt korra viis selleni, et ma lugesin ta artikli mustandi enne avaldamist läbi ja saatsin talle tagasisideks “LIIGA KEERULINE” – punases ja üle terve ekraani ulatuvas kirjas. (Ja seejärel me vaidlesime tükk aega.) Ehk siis, lugeda teda muidugi tasub, aga lakkamatu reservatsiooniga.
minu jaoks oli seal ka mingi laurivahtrelik toon juures, mis tegi lugemise raskeks (mitte keerukuse, vaid ebameeldivuse mõttes).
Natuke selles võtmes, et “tehnoloogia on meil hea, aga kasutajad jätavad kõvasti soovida”. [suvaline meem “UX vs users”]
Eks me ju teame, kuidas veebimeediasse satuvad kiirustades ja lohakalt tehtud tõlked või võõrkonstruktsioonid. Ja kuidas estongliš imbub sisse algul irooniliselt ja siis kukub laiutama. Aga mis teha siis?
Esimene küsimus on “miks teha”. Iduettevõtted, kus probleem on keelekorralduse mõttes kõige jubedam, ei näe seda enda jaoks mureks.
KÕIKIDE Telliskivi ja Ülemiste ettevõtete ametlik töökeel on inglise keel. Koosolekul või kohvinurgas võid lobised ka portugali või ukraina keeles, aga tulemuse paned konfluentsi ikka inglises. Mida rohkem sarnanevad omavahel kohvinurga estonglish ja kirjalik päris-töö-english, seda parem neil on.
ma näen ühe lahendusena seda, kui iduettevõtja tüüpi inimesed tahavad minu tüüpi inimestele meeldida. Iseasi, kuidas seda saavutada.
… sest see, et mingis keeles äri ei aeta, ei ole iseenesest prestiiži mõttes takistus. Isegi praegu on Läänes ringkondi, kus on prestiižne kuigigivõrd ladina keelt osata, vähemalt meie “belejet parus adinoki” tasemel.
et pmst oleks üks perspektiiv saada eesti keelele ebapraktilise, aga seda elitaarsema keele staatus, jätta mulje, et seda oskab ainult kõrgklass ja seejärel anda võimaluse ennast sinna kõrgklassi hea keeleoskusega sisse smugeldada.
mingil määral see toimib isegi praegu, nt haridustase on mingil määral e.k hääldusest ja grammatikatasemest välja loetav.