“Issanda loomaaed”
Minu linnakodu alumine naaber teeb nüüd öösiti remonti. Muidu on ta selline üheksakümnendatesse kinni jäänud wannabe-mafioso välimusega tüüp, kiilas peanupp, tri poloski, BMW linnamaastur, Russkij Razmer ja Coca-Cola. Ma miskipärast kujutan ette, et bemmil ripub kuskil väike ikoon või rist palvehelmestega. Eilse teatritüki lavastaja, kes pärast etendust vestlusringis osales, oli ka riides nagu karjääri alustav Leningradi gopnik, aga muidu tundus ta igati sümpaatne ja tükk oli ju ka täitsa tore — usuteaduskonna lõpetaja magistriprojekt Eesti kristlaste portreedest. Taustaks Hieronymus Boschi peletusuur sürrealismisugemetega triptühhon ja pealkirjaks “Issanda loomaaed”. Noh, sinna loomaaeda mahub teadagi säändseid ja määndseid.
Ma vist oleks jälle tahtnud rohkem teatrit juttudele lisaks. Rohkem struktuuri, rohkem draamat. Et oleks gradatsioon ja kulminatsioon ja nii. Kuigi jutud — monoloogid — olid mu jaoks selle tüki parim osa. Väga hästi esitatud! Nagu vestlusringis keegi tabavalt märkis — näitlejatel tuli teiste portreteerimine palju ehedamalt välja kui iseendaks olemine. Kõige-kõige parem hetk kunstilises mõttes oli ehk see, kui katoliiklane Johanna astub Boschi tiibade vahelt välja ja valgustus teeb tema näost surnupealuu. Selle ilma jaoks surnud.
Iseenesest on kummaline, et kristlased on siis nüüd need Teised, keda tuleb kuidagi tavainimeste jaoks humaniseerida — kusjuures mitte liiga, ikka väikse vimkaga. Et tavainimene ikka tunneks väikest võõristust või kohmetust, ja seda ta ju tunneb, kui jutt läheb väga tõsistele asjadele, olgu nad siit või muust ilmast. Kohmetus võib panna tegema tobedaid nalju või juttu mujale juhtima. Ja Teine tunneb, et ta peab mingi olulise osa oma identiteedist kapis hoidma. Sellest oli ainult kahju, et Jehoova tunnistajatest lõpuks ikkagi ringiga mööda mindi. Kõrvaklapid ja “räägin-mida-kuulen” ja “nakkuse edasi andmine” oli lavastuslikult hea leid, aga välja kukkus see nii, et baptistid ja õigeusklikud on põhimõtteliselt ikkagi “meie omad”, aga JW on mingi zombide armee.
Vestlusring oli tegelikult üpris muhe jätk etendusele; väärikas härrasmees, kellele meeldinuks “üks rahvas, üks usk, üks riik”, meenutas kangesti kirikuõpetajat Kivirähu raha-monoloogidest. Või siis see silmapööritushetk, kui nooruke jutujuhtija mainis tõemeeli “jumalakujulist tühikut iga inimese sees” … Mis tuletas mulle meelde ühe blogija hiljutist etteheidet, et ateistid on konstrueerinud endale jumalakuju ja siis otsustanud sellesse/temasse mitte uskuda. Mulle endale tundub küll, et teistid on ju täpselt samuti konstrueerinud endale jumalakuju, ainult et nemad on otsustanud sellesse/temasse uskuda. Või mis otsustanud, lõpuks tuleb nagunii välja, et geenid määravad ära, kas sa oled üldse “sips spirituaalne” või siis religioosne (ja sellel viimasel juhul — kas kergeusklik või raskemeelne).
Seitsmenda päeva adventisti monoloog teadlastest tegi küll ilmsiks, et usklikud võivad konstrueerida endale mingi teadlasekuju ja siis otsustada temasse mitte uskuda. Et töötav kops või neer ei saa “lihtsalt iseenesest tekkida” — nojah, ega nii lihtsalt see tõesti ei käi. Jälle tuli meelde see ütelus, et järeldus on koht, kus te väsisite mõtlemast. Eks mõtlemine ole muidugi väsitav tegevus. Iga kord, kui ma üritan süveneda küsimusse, kas omnistsientne universumilooja pidanuks ette teadma, et kahejalgsed sulgedeta loomad tema käskudest üle astuvad, saan ma kerge peavalu. See on põhimõtteliselt ju variatsioon teemal “kas ta suudab luua nii suure kivi, mida ta ei jaksa üles tõsta”? Ma ei ole usuliselt haritud, aga mul on ähmane kahtlus, et vastus sellele küsimusele peab peituma matemaatikas. Kui kõikvõimsus on võimsus, mis on lõpmata suur, siis kas saab olla teine ja veel suurem lõpmata suur võimsus? Jah, saab! Positiivsete täisarvude jada on lõpmatu; positiivsete ja negatiivsete täisarvude jada on samuti lõpmatu aga eelmisest poole suurem! Mittematemaatikuna muidugi ütleksin, et see on õudne korralagedus, à la Hieronymus Bosch.
Boschist veel nii palju, et minu meelest ta oli ajarändur. Ja mulle tundub, et ta on oma maali sisse ära peitnud mingi anakronismi. Aga vaat ei suuda sellele näppu peale panna.
tavainimene 
Sõbralikumad teooriad ütlevad, et käskudest üle astumine oli sisse programmeeritud, aga et üle kõige käib Kristuse käsk mäejutlusest: “Armastage üksteist”. Kõik muu olla pohker.
Ma kohtasin Loksa poes täpselt Su naabrimehe kirjeldusele vastavat isikut, palvehelmeste ja ikooni vahele oli tal maasturi armatuurlauale torgatud sini-must-valge lipp. Pärast nägin, kuidas ta müüjale püüdis kehakeeles selgeks teha, et soovib loteriipiletit osta, kuigi Loksa poes räägivad ilmselt kõik teenindajad kenasti vene keelt.
Teistidel peaks neid Jumalate kujusid olema ju palju korraga (Jehoova Muhamed Ctulhu…), ja nad siis valivad paljudest ühe, keda uskuda? Enamasti valivad muidugi perekond ja kultuuriruum, Bagdadis sündinud tütarlapsel on suht keerukas hakata Taarat kummardama.
Kõik tingimata ei valigi, võtavad kõik (mõtlen roomlaste lävepakujumalale, uksepiidajumalale jne).
praktiliste vaatluste põhjal tundub muidu, et kõige kergem on inimestel olla animist või polüteist – et kõik on natuke elus ja siis on vaja häid suhteid hoida. Monoteism (erinevalt monokultismist, mis on see, millest Kaur rääkis – “hea mees kes valib jumalatest üheainsa välja”) on juba mingi intelligendinärakate abstraheering ja kui see on veel end hästi varjava jumalaga, siis sisuliselt protoateism (kui rääkida tänapäeva ateismist, mitte mõne üksiku muinaskreeklase omast).
Ohtralt rollimänge mängides ja seal igasugu kleerik- ja druiid- tüüpe rolle jälgides tundub, et tugeva ainujumala omamine on ka üsna mõnus. Sul on keegi, keda pidevalt enda otsuste tugisambaks võtta. “Sure, koer, Kristuse nimel [, sest ma just tõlgendasin tema käsusõnu mulle meeldival viisil ja
… mulle hetkel meeldival viisil].”
ei, aga selleks pole päris monoteismi vaja. Selleks piisab alussüsteemist “minu suur vend on suurem kui sinu suur vend”.
Vt vana testamendi esimest otsa, kus on üsna läbipaistev, et näiteks Jahve ja Baal on mõlemad pildil, lihtsalt Jahve on kõvem.
Dawkins: “We are all atheists about most of the gods that humanity has ever believed in. Some of us just go one god further.”
(Kõik inimesed on ateistid kui vaadata kõiki jumalaid kelledesse inimesed on ajaloo jooksul uskunud. Mõned lähevad lihtsalt ühe võrra edasi) 😉
“Hea mees, kes valib jumalatest üheainsa välja.
Parem veel, kes suretab kõik ülejäänud välja.
Sest kindel linn vajab kaitset
ja varjupaik vajab varjupaika …”
Nägin Krakowis päris palju JW tüüpe tänaval ja mõtlesin nende müügiargumentidele katoliiklikul maal: “Jah, seesama jumal, mhmh, aga nagu ilma kogu selle pühade rõõmuta ja ilusate kirikuteta (Poolas küll mööndustega), samas muidu sünnipäevapidudeks kuluv raha jääb alles, jei!”
oijah, Poola moodsad kirikud… kui me ühe sõbraga hääletasime, küsis ta ühe kohta “kas nad kummardavad siin Ctulhut või?”
Mina olen trehvanud JW tüüpe (ma miskipärast vähemasti arvan, et seda nad on — kuigi miks?) nägema pühapäeva hommikuti Tapal Grossi poes. Need on luukõhnad noored naised, kunstnahast kontsakingad päevitamata jalgade otsas, pähe seotud õhkõrn gaasriidest rätik, üks laps süles ja teine vankris.