tavainimene

Painajad

Posted in * by tavainimene on 24/02/2022

Ma olen oma vanaemadelt ja vanatädilt ja tädilt ja emalt palju sõjajutte kuulnud. Emaema jutud algasid esimese ilmasõjaga. Üks meie küla naine oli oma kodumaja ees juhuslikust kuulist surma saanud. Ja vanaema ei saanud kooli minna enne kui kümneaastaselt, sest koolid olid sõja tõttu suletud. Vanatädi rääkis, kuidas ta 1941. aastal vaatas Vene vägesid mööda maanteed minemas ja kuidas talle jäid millegipärast meelde nende sinelite räbaldunud porised servad. Ja soldatite üldine … metsikus. Sõda ei ole tsiviliseeritud paik.

Vanaema rääkis, kuidas Saksa väeosad olid üle maantee laagrisse paigutatud ja sõdurid pakkusid ennast peredesse piima ja munade eest puid lõhkuma. Ja juttu ajama. Üks juba veidi vanem prillidega mees — Hugo või Otto, ma enam ei mäletagi — oli rääkinud, et ta oli enne sõda koolis matemaatikaõpetaja ja et tal on kaks last ja et Saksamaal lähevad lapsed viieaastaselt kooli. Millegipärast jäi see vanaemale väga selgelt meelde. Pole teada, mis sai matemaatikaõpetaja Hugost või Ottost edasi. Võib-olla vedelesid tema verised räbalad mõni kuu hiljem kuskil Väikse Emajõe ääres heinamaal või metsas. Tädi pidi sealt läbi kõndima, kui ta kooli läks. Laibahais oli olnud kohutav; võidetud vaenlasi polnud lubatud matta.

Minu ema oli nii palju noorem, et sõjast mäletas ta peamiselt õhurünnakute ajal keldrisse varjumist, oma pudikeeles olla ta aina korranud: “Issand jummal, õkva pommitass.” Jah, sõja ajal ei ole hea elada näiteks raudteesildade läheduses. Mitte et sõja ajal oleks üldse hea elada. Vanaema käis läbi kuulipildujatule heinamaale lehma lüpsma — lapsed pidid ju midagi sööma. Hiljem pidi ta nendsesamade lastega sõjapakku minema ja ööbis võõra talu laudas, kuni pealetungivad Vene väed kohale jõudsid ja üks ohvitser kamandas pererahvast, et olgu naised-lapsed elumajja viidud. 

Veidral kombel olen ma meeste sõjajutte palju vähem kuulnud. Minu viieaastasel isal oli üks hävituspataljonlane püstolit kuklas hoidnud ja lubanud ta maha lasta nagu kutsika. Aga ilmselt tuli midagi tähtsamat vahele. Vanaisa läks sakslaste tulles Omakaitsesse ja käis  mingi silla peal jahipüssiga patrullimas. Nende koju majutati ukrainlasest sõjavang, kes käis karjas ning õpetas mu isale vene keelt ja viiskude punumist. Kui sakslased taganedes vangid kaasa viisid, jättis ta pisarsilmil pererahvaga jumalaga. Ka tema saatusest ei ole midagi teada. Vanaisa viidi neljakümne viiendal aastal vasekaevandusse, kust ta kümme aastat hiljem invaliidina naases. 

Mina sain keskkooli lõpetades kiituskirja “za otlitšnõje uspehi v natšalnoi vojennõi podgotovke”. Meie sõjalise õpetaja oli joviaalne valgevenelasest erumajor, kes oli kindel, et sõda ameeriklastega on ainult aja küsimus, ja tegi kõik selleks, et meid vaenlasele vastu astumiseks ette valmistada. Lasime kooli lasketiirus õhupüssist märki, tegime rividrilli, mähkisime marlisidet ümber üksteise peade, kirjutasime venekeelset õpikut vihikusse ümber ja harjutasime Kalašnikovi automaati aja peale koost lahti võtma. Poisid said muidugi palju rohkem vatti; mõned neist olla majorile Nõukogude armeest tänukirju kirjutanud. 

Ma olen sõda mitu korda unes näinud. Õieti mitte sõda, aga ma näen, kuidas mingi lennuk või rakett nagu aegluubis silmapiirile läheneb, ja siis on viimane hetk meeleheitlikku lootust, ja siis kerkib tulekera, eredam kui tuhat päikest. Ja siis ärkan üles, paanikas, süda peksmas.

Ma kardan, et need unenäod tulevad nüüd jälle. 

3 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. Kristina said, on 24/02/2022 at 20:54

    Mina olen korduvalt unes näinud, kuidas minu poolt maja üritab keegi teine endale saada. Väga hea kirjutaja oled, sinu tundmatu fänn

  2. lendav said, on 24/02/2022 at 21:47

    Mu isa oli viimase suure sõja aegu teismeline. Kujutad ette, nagamann vanuses 12-16, relvi ja lõhkeaineid jalaga segada, mida kõike seal juhtus. Mu isal oli väga palju õnne, et ta üldse ellu jäi. Just mõtlesin, et tuleks panna kirja oma mälestused tema juttudest, senikaua, kuni mul veel midagigi meeles on.

    Eks sõjapidamisviisid on muidugi muutunud, kuid idee, et vastased (ja juhuslikud kõrvalseisjad) tuleb teha katki, on ju sama.

  3. Simple said, on 25/02/2022 at 04:19

    Ärevus mingil teema viib viib mõtted mälestustele, mälestused on kui kogemused.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: