tavainimene

Hõredus

Posted in * by tavainimene on 20/01/2022

Kassi tervis oli läinud tasapisi paremaks, aga siis ühel päeval pööras järsku palju halvemaks. Niigi kõhn sell keeldus söögist ja veest ning oksendas napi süstlatoidu välja koos ravimitega. Siis ei võtnud ta enam jalgu alla, ühel hetkel pööras omadega päris sassi ja hakkas kõikvõimatutesse kohtadesse peitu pugema. Sealhulgas pliidialusesse imekitsasse orva, kuhu õieti minu käsigi sisse ei mahtunud, et teda välja tirida. Mõlemad nutsime, mina peale mitut magamata ööd juba peamiselt väsimusest. Loomaarst arvas, et kassil on olnud insult. Ja mina arvasin, et piinade pikendamisel pole mõtet. Küllap oli see mõistlik otsus, aga ikkagi tundsin ma ennast taksot oodates reeturi ja mõrtsukana.

Taksojuht oli kaastundlik, loomaarst ja velsker olid kaastundlikud. Mina lülitusin asjalikku režiimi — leinajast matusekorraldajaks. Kodus mässisin veel pehme ja sooja, just nagu magava keha valgesse linasse. Mõtlesin natuke ja panin pambu sisse lahkunu lemmikmänguasja — äranätsutatud nöörijupi. Lõikasin elupuust sületäie oksi. Võtsin labida. Imestasin, et maa on puhta sula. Imestasin, et lörtsisadu just parajal ajal järgi jäi. Kaevasin nii sügava augu kui labidavars vähegi lubas. Vooderdasin haua elupuuokstega. Pidin kõhuli laskuma, et kass hauda panna. Elupuuoksad läksid peale, ja siis raske savine muld. Kääpale panin veel katteks kuuseoksi ja tõin toast ühe kalmuküünla. Vaevu sain selle põlema, ilm oli uuesti pööranud, lumesadu tihenes ja tuul tugevnes. Kui ma higise ja savisena uuesti tuppa jõudsin, marutas väljas juba noor torm. Hakkasin kokku korjama täis oksendatud ja pissitud riideid ja tekke. Pakkisin kassitoidu jäägid naabrinaisele andmiseks kokku ja tõstsin esikusse silma alt ära. Majas oli harjumatult vaikne. Kurgus oli klomp ja silmad kiskusid niiskeks.

Võib-olla on see ühe ajastu lõpp? Ma ikka viskasin nalja, et ma ei saa linna tagasi kolida, kuna mu kassile ei meeldiks seal. Aga kas mulle endale meeldiks linnas? Kas meeldimine saab üldse olla praegusel ajal mingi argument? Lugesin Postimehest kellegi kultuurikorraldaja arvamuslugu sellest, et eeslinnas suure maja omamine ja autoga kesklinna tööle käimine olla enam-vähem inimõigus, sest “rohepööre ei tohi toimuda perede heaolu arvelt”. Ma kardan küll, et kui üldse rääkida mingist rohepöördest, siis saabki see toimuda ainult meie kõigi harjumuspärase heaolu arvelt. Küll raha võlujõud harjumused uude sängi suunab. Ei ole neil lastel ka kortermajades midagi häda kasvada. Hakkame elama tihedamalt koos, kandma soojemaid riideid, tuletame meelde sokikanna nõelumise kunsti. Teeme lühemad käigud jala ja pikemad bussiga. Sööme vähem liha ja rohkem keedukartulit. Ikka selleks, et lastega perede lapselapselastel maapind jalge all päris keema ei läheks. 

Ma jään esiotsa ikka veel oma piraka süsinikujalajäljega hõredasse maamajja. Musta süsinikusüdametunnistust kergendab veidi see, et mul pole autot. Ega lapsi. Ega nüüd ka kassi.

12 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. ritsik said, on 20/01/2022 at 20:34

    Tunnen kaasa… kassidest jäävad ellu suured tühimikud järele.

  2. Anon said, on 20/01/2022 at 21:16

    Pai!

  3. Alex said, on 20/01/2022 at 21:35

    Pai. Kalli.

  4. kristallkuul said, on 20/01/2022 at 22:57

    Nii kurb :(( tunnen kaasa ja saadan lohutust. Ma arvan, et on täitsa kohane mõelda, et nüüd on kiisu paremas kohas. Täis kõhu ja valudeta.

  5. Dark & Stormyt said, on 21/01/2022 at 08:58

    Nii see tavaeluke kulgeb. Eks nende hiirepüüdjatega ongi nii, et peab arvestama loomuliku kulumisega.

  6. Indigoaalane said, on 21/01/2022 at 09:00

    Nutan koos sinuga… Pai ja kõvad kallistused…..

  7. KK said, on 21/01/2022 at 09:50

    Väga raske on ise seda otsust teha, tean omast käest. Lemmiku lahkumine on emotsionaalne ja kurb, aga tuleb usaldada veterinaare ja mitte lasta neil piinelda.
    Rammusaid hiiri talle sinna teisele poole…

  8. _kaur_ said, on 21/01/2022 at 13:36

    Ilus, kurb…

    Meil on linnakorteris kass.
    Tuttavatel on Tartu kesklinnas kass, käib õues ja elab täiesti mõnusat päriskassi elu.

  9. iibis said, on 22/01/2022 at 00:02

    Tunnen südamest kaasa.

    Eelmise aasta märtsis lasime magama panna tütre juures hoiukodulisena oleva kass (kasvaja viimane staadium, keeldus juba toidust ja keha ei hoidnud temperatuuri). Nutsime lahinal, olgugi, et kass oli kõigest hoiul, oli ta lapsele väga armsaks saanud ja minul jälle oli oma lapsest kahju… Ja mõtlesin sealjuures, et oleks ka inimestel nii väärikalt võimalik lahkuda.

    Paar kuud hiljem sai tütreke pooljuhuslikult leidlapse-kassipoja. Kasside vääramatu rotatsioon. Vähemalt neil on rohepöördest üsna ükskõik, oleks vaid soojust, toitu ja teenijaskond käpaulatuses.

  10. p-karu said, on 22/01/2022 at 00:30

    Lugesin ja nutsin (tunnete keelest tõlgituna tähendab ilmselt, et tundsin kaasa). Kultuurikorraldajat tunnen poolisiklikult, aga kaasa ei tunne. Selline öine kommentaar siis.

  11. Liis said, on 23/01/2022 at 06:47

    Me kass vireles oma viimased paar nädalat samuti nälgas, kuigi rääkisin mitu korda, et mis me tast kiusame, viime arstile ja vajadusel paneme magama. Igal juhul humaansem, nii inimeste kui teiste loomade puhul.

  12. mustkaaren said, on 23/01/2022 at 19:37

    Okou.
    Tunnen väga kaasa.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: