Riia linna tahad näha?
– Kui sa tahad, et su ülikool ränkingutes tõuseks, siis sa pead endale värbama rändpublitseerija.
– Pardon?
– Isiku, kelle unikaalne ja sageli ainus tugevus on produtseerida aastas mitukümmend kõrgetasemelist teadusartiklit. Sa võtad ta paariks aastaks tööle ega nõua talt midagi muud kui kolmkümmend — näiteks — üks-ühte.
– Aa! Pulmakindral!
– Pardon?
– Vene rahvakommete järgi peab igal pulmapeol olema mõni sõjaväelane hea õnne jaoks. Vaesem perekond palkas oma pulma soldati, rikas kindrali. Mõni kindral käis pulmast pulma ja lahingusse ei jõudnudki.
Aga Riia südalinn oli nukker, enamik kõrtse kinni, aknad tolmused ja pimedad. Ilm oli vihmane ja hämar, ühes rahvusvahelise keti kohvikus maitsetut kanapraadi süües ja soolakavõitu kohvi rüübates ei olnud vaja eriti fantaasiat pingutada, et kujutada ette, kuidas see ongi totaalse düstoopilise allakäigu ja kollapsi esimene õrn pinnavirvendus. Varsti on ka see kohvik kinni, fassaadid kattuvad gräfitiga, rentslis on süstlad ja klaasikillud, raudtünnis põlevad mingid õlised nartsud ja selle ümber on kogunenud tumedad kogud, kelle nägusid sa ei tahaks näha. Pentsikul kombel võimendas seda tunnet visiit IKEA poodi, kus oli lõputul hulgal pisikesi hubaseid toakesi, kõik täiesti inimtühjad, nagu oleks mingi krüptoniitpomm ikealased maamunalt pühkinud.
Koroonakord on Lätis kõvem kui meil, passe kontrollivad tõsiselt ja tähtsalt rühikad hallipäised edevas mundris turvamehed. Samasugused tähtsust täis erumiilitsad seisavad iga poe sissepääsu juures ja valvavad, et igal sisenejal oleks käes isiklik ostukorv. Algul ajas see vihaseks, siis hakkas hullupööra nalja tegema. Olime sammu kaugusel kodanikuteaduse eksperimendist stiilis r/publicfreakout.
Saatsin oma magistritöö kondikava juhendajale; juba nädal aega ei ole sealt tulnud kippu ega kõppu. See teeb natuke ärevaks. Veel ärevamaks teeb see, et mul on esmaspäeval t-t-tööintervjuu. Ja k-k-koosolek, kus arutatakse meie osakonna tulevikku. Ja üks p-p-professor kutsus mind koos p-p-publitseerima. Seda k-k-kõike on juba peaaegu nagu liiga p-p-palju.
Palju õnne, vist? Mis teemal publikeerid?
See on kõik nii oraste peal alles.
Sa oled mitu aastat vaeva näinud, ykskord peavad ka tulemused tulema hakkama.
Krüptoniidist ma varemalt ei teadnud mitte midagi, kuigi füüsikupaberid koguvad lauasahtlis tolmu. Huvitav roheline aine igatahes, pärinevat Christopher Galvini eritistest. Mdx, supermännid pidavat sellest kaotama oma jõu ja tavainimesed pigem saama juurde.
btw: alias Sekeldaja
Meeldiv tutvuda. Füüsikupaberid teevad natuke kadedaks, peamiselt matemaatikateadmiste pärast, mis nendega eeldatavasti kaasas käivad.
Ei käi. Mul on ka füüsikupaberid, aga matemaatikast ei mäleta ma mitte halligi. Spiinorarvutus? Mäh? Ei ole kunagi olnud…
See pulmakindrali võrdlus on mu arust kuidagi tagurpidi. Ses mõttes, et teadlase töö ongi ju artikleid kirjutada ja publitseerida, ütelda, et võtad endale teadlase “ainult” selleks, et ta publitseeriks, oleks umbes nagu ütelda, et võtad endale kindrali ainult selleks, et ta lahingutes sõdiks – et nojah, selge ju see, milleks siis veel. Ja üldse jätab see dialoog sellise mulje, nagu oleks artiklite kirjutamine-publitseerimine midagi lihtsat või siis bürokraatlikku – et mitte asja päris sisu – et tahaks teada, mis on siis vestlejate arvates teadlase tegelik töö.