tavainimene

Suve nukker lõpp on käes

Posted in * by tavainimene on 31/08/2021

See oli üks neist paduvalingutest, mis ka leheuudistesse jõudis, Kuperjanovi tänava kõnniteel ulatus vesi üle labajala ja ma kahlasin raudteejaama poole nagu mööda oja. Vihmavarjust hoolimata said lisaks kingadele märjaks kõik mu riided aluspesuni välja, samuti seljakott ja selles olev väärtuslik raamat kvalitatiivsest andmeanalüüsist. Lõdisesin tund aega rongis reipalt puhiseva ventilatsiooni käes, kodus üritasin raamatut ja kingi kuidagi päästa. Magama sain palju hiljem kui olin plaaninud; hommikul pidin vara tõusma ja jälle rongi peale minema, et sõita keerulise logistikaga kahepäevasele üritusele.

Üritus, nagu selgus, toimus paksus metsas turismitalu rehealuses, kus oli erakordselt külm ja rõske. (“Jube sara,” nagu süngelt märkis üks osaleja.) Aga kaks päeva suutis esinemis-adrenaliin siiski põiepõletikku tagasi hoida. Teise päeva õhtul koduteel alles läks asi halvemaks ja järgmine päev oli juba päris halb. Stiilis “reede õhtul sa loodad, et sa ei sure; laupäeva õhtul sa loodad, et sa siiski sured”. Perearst mõistagi enam vastu ei võtnud ja apteek on meil siin kauges külas nagunii avatud ainult kahel hommikul nädalas. Aga õnneks on sõbrad.

Eelmisel nädalal käisin suuremat sorti peol, kus jõin (vaatamata sõprade kinnitusele, et antibiootikumide võtmisel on alkoholikeelu tegelik põhjus see, et sa tsüklisse kukkudes tablette võtmata ei unustaks; ma ei usu enam mingit meditsiinifolkloori, tänan väga) õhtu otsa vett. Pärast ametliku osa lõppu kolisime väiksema seltskonnaga edasi järekale, kus sai hommikul kella neljani kitarri plännitud ja laulda üüratud. Järgmisel hommikul roomasin, kurk kähe ja silmaalused mustad, konvekale. Pro-tip: ärge minge konvekale, kui olete eelmisel ööl kolm tundi maganud. Nojah. Kõige krooniks avastasin, et seljakoti põhja on eelmise nädala uputuse käigus ära ligunenud kurgupastill, mistap kogu mu igapäevakraam nüüd kleepub ja lõhnab eukalüpti järele nagu mingi troopiline taimekaitsevahend. 

Veel nädala saavutusi: projektipraktika kaitsesime ära, mul on 78 EAPd koos ja olen üle viidud teise klassi. Exceliga on tekkinud ebaterve armastuse-vihkamise suhe. Nokitsen vaikselt magistritöö tekstide kallal ja võtan tagasi kõik oma kurjad sõnad kvantitatiivse andmeanalüüsi kohta. Tiigrid võivad mitte armastada mett, aga veel vähem armastavad nad tõrusid. Või noh, hea küll, ma võiks vast kvalitatiivset analüüsi teha siis, kui keegi oleks enne tõrud tekstid kenasti korda teinud. Aga kuulata üle kümnete tundide kaupa intervjuusid, et parandada automaatkõnetuvastuse vigu stiilis “jumalasõna” –> “lumesõda” — ööääõõhh.

Jah, ega ma ei ole vist väga kvalitatiivi inimene. Nõuab julgust panna jalg maha ja öelda “see on nii, sest ma ütlen, et see on nii”. Ja kõik jõllitavad sulle vastu, et kus nüüd tuli ütleja välja. Arvude müüri taga oleks palju turvalisem tunne — laiutaks käsi, teeks suuri silmi ja ütleks, et ärge minu otsa vaadake, arvud räägivad enda eest. (Räägivad nad sul küll, jah …)

Kuna suuremat sorti peol kiideti mulle ohjeldamatult üles “Serafima ja Bogdan”, siis võtsin ta nüüd riiulist kätte ja kiirlugesin läbi. Jaa. See on nii monumentaalne sõgedus, et seda võib ka kiirlugeda ja jupiti lugeda ja lugeda tagant ette ja mida iganes. Võib lugeda, nagu paljud “Sõda ja rahu” — lahingustseene vahele jättes. Või siis jälle hoopis vastupidi. Kes tahab, loeb siit, et kommunism ja kapitalism hävitavad eheda pärimuse ja spirituaalsuse ning paiskavad maailma hullumeelsuse kaosesse; kes tahab, loeb, et ürgsed animaalsed instinktid väänavad kõveraks mistahes spirituaalsuse ja sõidavad sellest tankiga üle. 

4 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. kaarnake said, on 31/08/2021 at 17:04

    Lugu nagu soolakaramell, lustlik ja melanhoolne.
    Head uut õppeaastat!

  2. _kaur_ said, on 31/08/2021 at 22:57

    Siin üks hääl lahingustseenide poolt. Aadlipreilide tundlemine, keda see küll peaks huvitama, kuid ratsaväe manöövrid – vot need on ägedad!!! Praeguseks mäletan ma kogu teemast kahjuks ainult roppe anekdoote, mis kõik algavad kurvast asjaolust, et Nataša Rostova peab minema ballile, kus viibib ka kurikuulus porutšik Rževski.

    Kolm tundi tundub ju okei, kui saad konvekal rahus välja magada.

    Ma nüüd mõtlen, mis sorti esinemine küll põiepõletikku väldib.

    • nodsu said, on 01/09/2021 at 01:44

      Põletik on immuunreaktsioon. Stress surub immuunsust maha, aga mitte igaveseks.

    • _kaur_ said, on 01/09/2021 at 09:15

      EMO triaažis võiks siis patsiendilt nõuda oma häda avalikku ja kunstipärast kirjeldamist-esitlemist :)


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: