tavainimene

Pikad kuumad päevad

Posted in * by tavainimene on 21/06/2021

Kolm maasikat olen juba oma peenrast söönud. Krundiserval, kuhu ma külvasin obstsöönse summa eest soetatud aasalillede seemneid, õitsevad ainult karikakrad, nagu igal aastal ennegi.

Kool on praktiliselt läbi, kõik tööd on esitatud ja hinne on välja panemata veel ainult ühes aines. Midagi head sealt ei tule, suurepärasest rääkimata. Natuke on asi selles, et ma võtsin edevusest või jonnist endale üle jõu käiva ülesande, aga peamiselt on asi ikka selles, et ma lihtsalt ei oska kvantitatiivset andmeanalüüsi. Tahaks nüüd öelda, et “õnneks mul vaevalt seda elus rohkem vaja läheb”, aga ma parem ei ütle midagi. Liiga palju on elus sõnu söödud. Mõnes mõttes oleks mul kehvema hinde üle parem meel, sest see võtaks kuidagi soorituspinget vähemaks; no nagu loos autost, milles on juba seitse mõlki. Jah, mis siis, et mul pole kellelegi tunnistust ette näidata, ikka tekib see lol-la-kas numbrihasart. “We are wired that way”, nagu ütles poole noorem kursusekaaslane. 

Saatsin ära esimese töölekandideerimisavalduse. Olin hakanud just veebis vormi täitma, kui monitor mu ees kustus — elektrikatkestus. Muigasin mõttes, et ilmselt tahab Universum mulle ikka kätt ette panna, ja siis ehmatasin ära, et kui iroonilise ebausuga liiga kaua mängida, siis iroonia kulub ära, aga lollus jääb. Helistasin Elektrilevi riketesse ja salvestus luges mulle ette pool Lõuna-Eestit, kes kõik ilma vooluta on. Noh, nii suurelt Universum minu tagasihoidliku isiku pärast kindlasti ei pingutaks. Tegin telefoniaku viimaste protsentide pealt hotspoti ja esitasin läpakaaku viimaste protsentide pealt avalduse ikkagi ära. Ma ei usu eriti sellesse asjasse ja ilmselgelt on see vale suhtumine. Või siis mitte. Kas tööotsija peab olema meeleheitest kistud entusiasmi täis või hoopis läheb-nagu-läheb tüüne voo seisundis?

Üle pika aja olen ette võtnud ilukirjanduse. Saab lugeda küll — õues lamamistoolis, vilus, märjaks kastetud kleit seljas. Meelis Friedenthali “Kõik äratatakse ellu” on selline mõnus assortii, buketis on natuke LeGuini, natuke Gaimanit ja natuke “Ussisõnu”. Jaa, jaa, ma tean, see on tobe ja ebaõiglane. Miks öeldakse, et veinis on vaniljet ja mustsõstart, sama hästi võiks ju öelda, et vaniljes ja mustsõstras on veidike punaveini? Aga jah, väga tore lugemine. Transfiguratsioon, talle veri ja Püha Jüri kutsikad — kh-kh-kh. Kuskilt blogist on mulle ähmaselt meelde jäänud kurtmine, et on eluliselt ebausutav, et kaunitar läheb ja seksib peletisliku vanamehega tänutäheks ühe raamatu eest. Noh, minu meelest asja mõte ongi selles, et see on ebausutav, ebaloomulik, üleloomulik. Mustmaagiline realism. Kui üldse miski küsimusi tekitas, siis müütiliste ja deemonlike olendite sisekõne tundus kohati liiga … argikeelne. Tekkis jabur kujutluspilt “kõleda tähitu kõrbetaeva all hääletult kriuksuval nõgimustal kruusal” lonkavast kentaurist, kes komistab loheküüne otsa ja kirub: “No mida pekki!”. Aga võib-olla oli selles mingi taotlus? Või lugesin mina mingi vale ootusega?

Järgmiseks võtsin ette Martin Alguse “Tagamaa”. Vaat ei istu. Kuidagi maneerlik. Ja veel kord maneerlik. Ja samas mul on kahtlus, et autor tegelikult ei kujuta ette, mismoodi kaheksateistkümnendal aastal ühe talusauna kütmine käis. Järgmises jutus tekkis mul juba kiuslik soov guugeldada, kui tõenäoline oli, et kolmekümnendate Eestis oli kellelgi vana labrador. Jaa, see on väiklane, see pole ju üldse oluline. Aga näed. Samuti need tulevikuvilksatused, kus antakse teada, et tallimehe poeg, kes lapsena linnupoja ära tappis ja peremehe tütart igatsevalt vaatas, sai hiljem NKVD äraandjaks. Mhh. Näita, ära seleta. Olgu, ma lasen sel raamatul natuke seista ja proovin kunagi hiljem uuesti.

7 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. KK said, on 21/06/2021 at 20:09

    Koertenäitused küll olid 1930ndatel, aga labradore ilmselt mitte – http://www.retriiverid.ee/en/retriiverite-toud/labradori-retriiver/labradori-retriiverid-eestis/

    • tavainimene said, on 21/06/2021 at 20:55

      Väga põnev!

  2. _kaur_ said, on 21/06/2021 at 20:21

    Küllap ka kentauride ühiskond on seepidiselt keeruline. On töllkentaure, kes lakkamatult kolmekordseid laovad, ja astraalkentaure, kes lihtsalt ei suudagi mõelda sellistes kehalistes kategooriates nagu liigne keharasv või välised sugutunnused.

    Mul on pikk D&D kogemus. Seal oli ikka vaja eri rassidest-liikidest-kultuuridest tüüpe näidelda või nendega suhelda.

    Võtame näiteks haldjad…
    http://web.archive.org/web/20020129095159/http://no.spam.ee/~kaur/game/

    • tavainimene said, on 21/06/2021 at 22:26

      Heheh, saatürlikud kentaurid.

  3. triangel said, on 22/06/2021 at 16:16

    Mu õde, kes käis niidulillede istutamise mingil seminaril, ütles, et see vajab nii palju tööd, kõigepealt tuleb maa kogu eelnevast taimkattest puhtaks teha, nii et must maa on ümberringi ja siis umbes järgmisel aastal alles külvata või midagi sedamoodi. Igatahes tema ütles, et liiga palju tööd ja jättis lilleaasa külvamata.

    • kaarnake said, on 23/06/2021 at 16:48

      Ja lisaks tuleks vajadusel rasket savimulda parandada kruusa- või liivakihiga, sest enamus lilleniidu seemnesegudes olevaid liike eelistavad õhulisemaid liivmuldi.

  4. Morgie said, on 17/07/2021 at 15:52

    Mm… Kui sa avalduse viimaste akupulkade pealt ära saadad, siis peaks vähemalt endal selline mõnus tunne olema, et “ma tõesti tegin kõik, mis inimlikult võimalik, pole minu süü, et”.
    Onju?
    Või arvad, et peaks valge ratsu seljas ja pitssärgi põue pistetud pärgamendiga ratsutama reveraansse tegema?


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: