tavainimene

Kuidas siis ikkagi on?

Posted in * by tavainimene on 01/04/2021

– Loomulikult kasvatavad emad lapsi teisiti kui isad. Loomulikult. See on nagu nii elementaarne. Ema on ikka selline toputav-poputav kanaema. Isa laseb lastel ka riskida ja haiget saada.

– Hmm. Ja millega sa seda seletad?

– Bioloogia, puhas bioloogia. Ema reproduktiivne investeering on suurem.

– Sa mõtled, et kui laps riskides katki läheb, siis isa saab väiksema vaevaga uue teha?

– Sa olid nüüd omaarust vaimukalt küüniline, aga jah. Naise jaoks on rasedus ja sünnitus evolutsioonipsühholoogiliselt eluga riskimine. Mis vaeva ja valuga saadud, seda ka hoitakse nagu silmatera. Mehe investeering on paar tilka valku. 

– Mulle meenus jus üks raamat — “Mammutikütid”. Seal kirjeldati, kuidas ürginimeste hõim põgeneb kas vaenlaste või mingi kiskja eest. Ja ühel naisel on vääksuv ja virisev väikelaps, kes teda tüütab ja väsitab ja pidurdab. Ja ema võtab lapsel jalust ja lihtsalt virutab ta raja äärde mülkasse ja lidub ise edasi …

– Pff, esiteks, see on ilukirjandus, seda ikka tead, jah? Teiseks, selle ema geeniliin tõenäoliselt hääbuski seal mülkas. Nende geenid, kes endast viimase välja panid, said edasi kanduda. Koos kalduvusega endast viimane välja panna.

– Ikkagi, ma ei tea. Mulle tundub see kanaema-kujund kuidagi suhteliselt hilisena. Talunaine viis hälli heinamaale ja vihtus ise niita, polnud temal aega oma kahtteist last ümmardada.

– Põlluharimine ja pärisorjus on suhteliselt lühike episood inimkonna ajaloos! Hadzad näiteks …

– Jajaa, ma juba ootasingi. Argumentum ad hadzarum. Miks sa üldse arvad, et need paarkümmend relikti on kuidagi representatiivsed muistsete küttide-korilaste suhtes?

– Aga miks sa arvad, et ei ole?

– Me jõudsime vist patiseisu? Ma lihtsalt tahan öelda, et väga paljud nähtused, mille kohta öeldakse, et “see on looduse poolt aegade algusest paika pandud naise roll või mehe roll”, on tegelikult ikka kultuuriline konstruktsioon, sageli mingi 1920-30ndate USA keskklassi elustiilist. Umbes et evolutsioon on määranud naised tolmu pühkima ja mehed autot juhtima. No ei ole nii.

– Me alustasime oma juttu vanemlusest, see on natuke teine asi. Tolmulapp on kultuuriline, laste kaelakandjaks kasvatamine on palju rohkem bioloogiline. Sa ei hakka ometi eitama, et suur osa meie moraalikoodeksist on paljunemiskäitumisest tingitud?

– Sa mõtled nüüd mida?

– Ma mõtlen seda, et on väga selged ja loogilised põhjused, miks naistelt eeldatakse, et nad on seksuaalselt valivad. Sa võid libustamise vastu loosungeid lehvitada, palju tahad, aga ühiskonna valdav enamus tunneb ikka, et kui naine tõmbab ringi, siis see on rohkem vale kui see, kui mees tõmbab ringi.

– “Mees, kes saab, lits, kes annab”? Ma arvasin, et me oleme sellest edasi arenenud?

– Ei ole! Sest see on bioloogia! Ja tunnista ausalt, sa oled valmis pigem tunnistama, et mõlemad ringitõmbajad on ühtviisi nõmedad, kui seda, et mõlemad on ühtviisi toredad.

– Oot-oot. Pea nüüd hoogu. Ringitõmbamine. See on juba väga hinnanguline sõna, eks ole.

– Mida iganes. Seksuaalne vabameelsus, vahet pole. Seksuaalselt vabameelne neiu on see, keda sa ei tahaks oma poja pruudiks ja laste emaks.

– No ma. No ma ei tea. See pole minu asi hinnanguid anda. Kui ta kõlbab mu pojale, siis kõlbab ta ka minule.

– Vale, vale, vale! Haistan valet! Sa neelad alla ja kannatad ära, aga sa ei ole õnnelik. Miljon aastat evolutsiooni ei saa eksida! Ja kui su minia laseks lastel külmavereliselt kõrge trepi serval mängida, siis tõmbuks sinu sees kõik kampi. Haa, tegelikult, kui see oleks sinu tütar, siis tõmbuks sinus kõik veel tugevamini krampi. Bioloogia!

– Oeh. Ma isegi ei. Ma tõesti ei. Tänapäeval ei ole ema ja isa vanemlusstiilil mingit vahet. Noored isad vahetavad mähkmeid ja jalutavad vankriga.

– Isa võib teha imikule pluti-pluti. Aga kui laps, eriti poeg, hakkab omal jalal astuma, siis on kohe vahe sees! 

– Hah, et isa armastus tuleb välja teenida? No ma ei tea, on ka selliseid ülehoolitsevaid helikopterisasid, et …

– Ja see tundub sulle õige? Sa ei vaata neid muiates või halvakspanuga, et nad nagu pole mehelikud?

– Tead, ma ei viitsi suga vaielda, kui sa kogu aeg väravaposte nihutad. Võta oma evolutsioonipsühholoogia ja saage temaga väga õnnelikuks.

21 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. _kaur_ said, on 01/04/2021 at 16:36

    Ja teie isiklik seisukoht on siis…? :)

  2. väga väga naine said, on 01/04/2021 at 21:32

    Ma arvan, evolutsioonilise arenguna on meil sees
    a) tung teha nii, nagu me endi arust õige teha on (“kas te tema elu pärast ei karda, kui teie viieaastane laps sedasi üksi üle suure tee läheb, et lasteaeda saada?” “Ei karda. Või noh, natuke vist kardan, aga kõvasti rohkem kardan, et temast ei kasva iseseisev inimene!”)
    b) tung teha nii, et “kari” meiega rahul oleks (“kas te tema elu pärast ei karda, kui te viieaastane sedasi üksi üle suure tee läheb, et lasteaeda saada?” “Kas ma peaksin? Krt … Kas ma peaksin siis ikka ise ta bussipeatusest rühma kohale viima? Kas see oleks ikkagi parem? Krt,, ma tegelikult hästi ei jaksa ega oska karta, aga kui nii te nii arvate …”)
    (Mida mina küll kunagi pole teinud, aga ilmselt mõned on.)
    c) me armastame oma lapsi küll, küllap isegi evolutsioonilisel tasandil, aga sageli ei ole meie otsused mitte lapse ellujäämist, vaid tema muid väärtusi eelistavad.

    Meie=inimesed =D

    Jah, kõike seda tunnen ma hoolimata tõsiasjast, et naine olen =P Ehk siis: kui mina hakkaksin vaidlema selle evolutsioonipsühholoogia-taha-peituva-jobuga, mul oleks lihtne. Sest mina ise olen väga “ma tahan, et mu laps oleks väärt laps, mitte et ta tingimata ellu jääks”-tundja ja mind ei ole teooriaga võimalik ümber veenda, sest ma TUNNEN praktiliselt, nagu tunnen.

    Järele mõeldes: nagu sinagi. Ainult ma otsustaks ilmselt juba varem, et temaga pole mõtet rääkida, tema on täielik idioot. .

  3. Alex said, on 02/04/2021 at 09:16

    Et siis mehesse on evolutsiooniliselt kodeeritud vastutustundetus? Äääägeeee….

  4. tavainimene said, on 02/04/2021 at 09:33

    Minul ei ole isiklikku seisukohta. Aasta tagasi ma oleks veel öelnud, et tõde on ehk kuskl vahepeal. Nüüd ma kalduks ütlema, et tõde pole olemas.
    Esimene mõte oli see, et “surnud laps” on tehniliselt võttes vist ka mitte-“iseseisev inimene”.
    Teine mõte oli see, et kahtlemata on nii ühe soo kui ühe kultuuri sees üsna suur variatiivsus.
    Kolmas mõte oli see, et emad vist tõesti keelavad rohkem lapsi tegemast asju, kus on oht viga saada. Vähemalt mul on kuskilt tekkinud selline kujutlus või uskumus, et nad keelavad. Aga kas isad hoiduvad keelamisest seetõttu, et nad on vastutustundetud? Või on nemad ka sisemiselt pingul, vaadates oskamatult puu otsa ronivat mudilast, aga nad usuvad, et kukkumise kogemuse saamine on oluline? Või on neil endal kogemus, et ei juhtu sinuga midagi, kui sa nii madalalt alla potsatad?

    • väga väga naine said, on 02/04/2021 at 10:43

      Ma olen nõus riskima oma lapse eluga, et ta tore kasvaks.
      Sest kui ma ei riski ja ta ei kasva tore, milleks kogu see vaev ta üleskasvatamisega siis? Mida see elus laps mulle annab, kui ta ei ole inimene, keda ma austaksin?

      Mul on mälestus, mida olen juba kolm korda esile toonud kui: “KUIDAS SEDASI SAAMA?!?!”
      Kunagi oli Tartus, mäletate, see juhtum mehega, kes sai oma kolmeaastase lapse silme all peksa, kui läks prügikasti ümberajajaid keelama? Ja üks kodanik (ma nime ei nimeta, aga ka blogija) ütles selle kohta (vist fb-s, aga vbla ka blogis): “Nüüd ma ei teagi, kuidas oma lapsi õpetada. Kas nii, et nad oleksid head inimesed, või nii, et nad ellu jääksid.” ja mina sain uskumatus- ja raevuataki.
      Sest … sest … sest mis krdi rõõmu on mul elus lapsest, kes ei ole hea?! Nagu … miks inimesel üldse kahtlus on, et kas õpetada heaks? Mu jaoks on selge, et peab hea olema, ja kuigi see on kahtlemata natuke ohtlik, see on ju ainus põhjus, miks üldse elada?!

    • Helen said, on 02/04/2021 at 11:43

      Tead, ei ole alati nii, on veel ka iseloomupõhised erisused :) Nt meie peres on isa palju, palju kartlikum igasuguste laste ettevõtmiste osas. Mina tegin lapsena maal puutükkidest ja naeltest nukumööblit (kardan, et sinu isa tööriistadega…), sain vastu näppe nii mõnigi kord, aga mis siis, vähemasti oli vahva. Minu laste isa pole neil lubanud midagi sellist teha, millest mul on kohutavalt kahju. Või üldse igasugu näiteid on: vee ääres kõndimine, puu otsa ronimine, katusele ronimine – kõik, kus on mingigi risk. Mina luban lastel palju rohkem riskida, samas on mu armastus nende vastu täiesti piiritu. Nii et mul on tunne, et armastusemäär ja keelamismäär ei pruugi olla omavahel võrdelises seoses. Vahel luban oma lastel teha teatud asju siis, kui isa kodus pole… Muidugi, varem oligi lastele rohkem riske lubatud, aga ikkagi, tänapäevastele võiks ka nii mõnigi siiski lubatud olla. Mu mehe ettevaatlikkus on muidugi veidi ektreemne, mulle tundub, aga vähemalt loob erisust.

    • väga väga naine said, on 02/04/2021 at 11:55

      …. mul tuli tunne, et seal midagi suhtumisest surma ka.
      Sest nt tapale minevade lehmade osas on mul küll: “tapetakse, siis tapetakse, vähemalt oli ta elus õnnelik, talumajapidamine ja rohelised karjamaad” ja mis kõik veel. Või kui läheb kombinaadilehm, mul on: “Hea, et ta saab viimaks vaevast lahti, jee!”
      Aga ma näen ju kogu aeg, kuidas lademes inimesi on “ma ei taha, et minu pärast keegi surema peaks!” sest nende jaoks on surm paha asi.
      Minu jaoks on surm hea asi. Kannatused, kahtlused, valu – kõik kaob. Mitte mingeid probleeme enam.

  5. tavainimene said, on 02/04/2021 at 10:20

    Või nad kardavad, et “kaagutamine” pole mehelik?

  6. tavainimene said, on 02/04/2021 at 11:55

    VVN, sinu armastus tuleb siis lastel välja teenida? Nad ei saa kunagi olla kindlad, et nad on piisavalt head? (Niisama trollin, mõistagi.)

    • väga väga naine said, on 02/04/2021 at 12:04

      Minu armastus on tasuta ja kõigi oma, kes nüüd spetsiaalselt eredalt nõmedad pole mu vastu olnud. Ehk – selle saamiseks pole vaja üldse midagi teha. Isegi olemas ei pea olema olnud, ma armastan ka raamatu- ja filmitegelasi. “Pahasid” ka =)
      Mmm … tegelt ma vist tahan, et mu lapsed elaksid head elu. Et neil oleks hea elada. Ja paranoiline surma vältimine mu arust ei kuulu hea elu juurde.
      Surm on “juhtub, siis juhtub”. Et teda otsida ei tasu, teha asju, mis üsna kindlalt tapavad, ilma et isegi eriti toredad oleksid. Aga teha eluvalikuid “Kas seda väga toredat või kasulikku asja tehes on kaks korda rohkem võimalust surma saada, muidu oleks 0,2, nüüd on 0,4? EI TOHI!”?
      Ma ei … ma ei.
      Ma lihtsalt EI.

      P.S juba kergendav oli seda “lihtsalt trollin” lugeda, täiega tundus maailm kohe toredam =)

  7. tavainimene said, on 02/04/2021 at 11:59

    Ja kui mitte-elu on parem kui elu, siis miks tahta veel üht titat?

    • väga väga naine said, on 02/04/2021 at 12:05

      Et ta saaks ise valida =)

    • Imeline said, on 03/04/2021 at 09:18

      Novot nüüd saime kõik targemaks, ise peab valima.

  8. tavainimene said, on 02/04/2021 at 12:47

    See kaldub natuke teemast kõrvale, aga meenub üks mu tuttav väliseesti vanaproua, äge liberaal ja kehalise karistamise vastane. Ta tunnistas, et ta oli korra elus oma pisipoega kuklast tutistanud. Tollele meeldis hirmsasti ukerdada kööki ja keerata gaasikraan lahti, et kuulata gaasi välja pahisemist. Tänapäevane lahendus oleks ilmselt lapsekindel gasikraan, aga 1960ndatel polnud selliseid olemas. Ja kuidas sa seletad pooleteisaastasele, mis on mürgistus või plahvatus?
    Teiseks meenus Rein Taagepera, kes justkui rääkis kuidas tema oma lapselapsi kasvatab — et kui mudilane liigub ohu suunas, siis tema ei hakka keelama ega näägutama, vaid uriseb hoiatavalt. Raamat on tal vist ka sellest — “Võimestuskasvatus”. Ei saa salata, et mõte sellest, kuidas rahvusvahelise renomeega politoloog laste peale uriseb, pani mind itsitama.

  9. kuidas kasvatada inimest said, on 02/04/2021 at 14:29

    Ma pole kindel, kas ülaltoodud tekstiga nõustuda või mitte.

    Aga… samas on ju nii, et tihti on isad need, kes minema kõnnivad. Ja tihti on ka nii, et kui sünnib haige laps/puudega laps/või jääb laps tugevalt haigeks (vähk vms.), siis tihti suhe laguneb ning isa läheb minema. Meenub lugu ühest lapsest Pärnumaal (?), kus pärast sündi avastati tal sügav puue ning kui paar aastat tagasi selle lapse ja tema elu ühes saates kajastati, siis ema mainis ka, et isa elab nüüd mujal, sest…. Ja see pole kaugeltki esimene kord kui ma kuulen, et pigem isa on see, kes “ei suuda” ning lahkub.

    Teisalt – minu arusaam ajaloost on olnud, et küla kasvatas last, sh kõigil oli õigus lapsele õiget kombestikku ja käitumist õpetada. Kõrgklassi lapsi kasvatasid teised – vanemad ei olnud seal tihti üldse osalised, aga teistel inimestel – minu arust oli see, et nii ema-isa tegelesid igapäevaelu ja töödega, väljaspoolt imikuperioodi kasvasid lapsed juba ise, just nimelt nö küla õpetab põhimõttel.

    • nodsu said, on 02/04/2021 at 16:03

      no evolutsioonibioloogias on sedagi räägitud, et selleks, et inimese aju saaks nii suureks minna, nagu ta on, ja ühtlasi oleks võimalik püsti käia (mis võimaldab kätega tööriistu kasutada), on vaja sündida poollootena, muidu ei mahuks pea läbi sünnituskanali. Mis tähendab erakordselt pikka lõimetishoolet. Mistõttu ei oleks see kõik üldse võimalikki, kui tite eest hoolitsemine oleks ainult ema peal.

      Keegi (ei viitsi tsitaati otsida) tegi sellest kunagi lühikokkuvõtte “inimesest pidi saama hea ahv, et temast võiks saada tark ahv”.

  10. _kaur_ said, on 03/04/2021 at 12:01

    Minu arust on alatu kirjeldada kaklust ilma ise poolt valimata!

    VVN kirjeldab minu arust erakordselt selgelt meeste mõttekäike laste kasvatamisel. Ainult “hea” asemel on meestel muidugi “edukas”.

  11. Paula said, on 05/04/2021 at 11:01

    Mina olen olude sunnil pidanud olema ema – isa, kus ema on bioloogiline sugu. Mu poja hinnang tulemusele oli, et ma olen igatahes rohkem isa olnud kui tema bioloogiline isa. On mingeid asju, mida on olnud keerulisem õpetada, näiteks auto putitamist, aga selleks olen leidnud mõned putitamishuvilised sõbrad. Korraliku noa sai ta juba varateismelisena ja ronimine ja turnimine pole kunagi keelatud olnud. Samas tütar sain noa oluliselt hiljem, aga mitte seepärast, et on tüdruk vaid kehva impulsikontrolli pärast. Ma ei oleks tahtnud, et ta impulsi ajel kedagi pussitaks 😀
    Seega ma arvan, et kõik on kinni hoiakutes ja suhtumises. Ema võib olla sama hea isa kui ka ema. Plutitamine on kinni pigem viitsimises. Ma leidsin, et on lihtsam õpetada titt ohutult diivanilt maha ronima kui teda pidevalt keelata või päästa.
    Samas ei jaga ma VVNi suhtumist, et saagu surma või saagu heaks. Hea on väga suhteline mõiste, erinevalt surmast. Lisaks on põhjendamatult ohtlike tegevuste harrastamisel võimalik ka püsiv halvatus või mõni muu sügav puue.

  12. kaarnake said, on 05/04/2021 at 19:15

    Soost ja sotsiaalsete normide võlusõnade järgi käimisest tähtsam on järeltulijat jälgida – kas tal on hea ja turvaline olla, haiguste ravidega tuleb tegelda, lasteaias ja koolis toimuvat jälgida (ja jamasid lahendada, mitte lihtsalt määgida ja/või eirata), eakohaseid mänguasju kasutama õpetada. Meie elame hajaasustuses, kus lollakate sookommete ja tilulilu asemel on ellujäämiseks vajalik, et neiu valdab mootorsaage ja noormees malmpanni, näiteks. Kaevu remontimine ja sauna ehitamine tulevad ka. Ja ma puren igayhte, kes hakkab ajama jama “aga tõeline naine…aga tõeline mees…”. Suguelund moodustab inimese fyysisest ysna väikese %, ja suguelu kogu elust veelgi väiksema %, aga sooja ulualust, toitu ja turvat vajab ju kogu su keha väga pikad aastakymned.
    Linnas on asi raas lihtsam, aga tolmulapp mees- või torutangid naiskodaniku käes ei tohiks mingil juhul tabuteema olla.

    • _kaur_ said, on 02/05/2021 at 16:37

      “Meie elame” – kui pikalt sa loodad, et su järeltulijad seal elavad? Ehk peaks neid koolitama pigem mõttega, et saagu võimalikult kärmelt ja valutult Telliskivvi või kaugemale?

    • kaarnake said, on 02/05/2021 at 18:32

      Vanemad lapsed lendlevad mdg laiali, neil on see õigus, aga noorim on vaimupuudega ja jääb kogu eluks koolieelikuks ega koli päälinna kinnisvara arendama. Ta ei hakka kunagi suurt raha koju tooma ega õpi mõnda kasulikku riigiametit, et kogu eluks endale soe koht kindlustada.
      Noorel inimesel on väga kasulik oma elu alustades erinevaid töid osata, aga erinevalt meie põlvkonnast, kes alustas majanduskriisi tingimustes täiesti nullist, on neil riistad, pädevad õpetajad ja mõningane stardikapital, mis vabalt kompenseerib miljuneerist issi puudumise. Ja kõige tähtsam on ikkagi aju, vt ka eelmist lõiku.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: