tavainimene

Pliiatsid ja suled

Posted in * by tavainimene on 06/10/2020

Et kuidas mul koolis läheb? Seni pole veel hullu, nagu hõiskas optimist pilvelõhkuja otsas alla kukkudes poole tee peal. Mina ei ole muidugi poolele teele veel ligilähedalgi — mul on läbitud kaks õppesessiooni. Need toimuvad üle nädala, neljapäevast laupäevani, kella kümnest kuueni. Osa aineid on uues Delta majas, osa vanas sünnitusmajas ja üks on ainult veebis. Teoreetiliselt peaks saama kõigis ainetes veebi kaudu osaleda, aga elu on näidanud, et siin on ikka väike loteriimoment, ja minul isiklikult on auditooriumis kuidagi oluliselt kergem kaasa mõelda.

Üldiselt olen endal diagnoosinud esmakursuslase akuutse sümptomi — obsessiivne kompulsioon rääkida igas sobivas ja sobimatus kohas oma äsja õpitud tarkustest. Haritumad inimesed paneb see sõltuvalt temperamendist kas sündmuskohast lahkuma, silmi pööritama või alistunult kaasa noogutama.

Õppimine on küll muutunud. Minu kaugel esimesel ülikooliajal (siis, kui õppejõud olid veel minust vanemad, mitte nooremad) käidi loengutes, kuulati ja konspekteeriti. Või siis mitte. Siis tuli sess, oma kirjutatud või laenatud ja paljundatud konspekt tuubiti paremini või halvemini pähe ja sooritati eksam. Suurem osa õpitust ununes kiiresti või taandus mällu staadiumisse “ma olen sellest kunagi midagi kuulnud”. Nüüd on loenguid pigem vähe. Seminarides eeldatakse, et tudengid on materjaliga iseseisvalt tutvunud ja arutlevad kaasa. Hinded kujunevad keerulise skeemi kohaselt, milles punkte annavad nii kodutööd, testid, projektid jms kui lõpueksam.

Kodutööd mulle esialgu isegi meeldivad. Kuigi ma kipun olema ülemõtleja ja detailidesse takerduja. St kui ülesanne on koostada protsessimudel jalgrattaloa taotleja jaoks, siis ma eeldan, et see taotleja võib olla ka kümneaastane, ja teen mudeli liiga lihtsa. Või kui küsimus on, kuidas on võimalik, et inimesed oma sotsiaalsetes interaktsioonides pole teadlikud oma tegevuse mõjuteguritest, siis ma tahaks hakata guugeldama “teadlik, mitteteadlik, alateadlik, ebateadlik, eelteadlik jne” (muide, kuidas on eesti keeles “implicit bias“?) ja mul on tunne, et see oleks üks suur küülikuauk, mille servast üle küünitamine ja sisse piilumine neelaks minu vähesed järelejäänud unetunnid. Nii et ma lihtsalt panen viite enam-vähem sobiva sisuga teadusartiklile ja ignoreerin oma peas märatsevat isehakanusündroomi, kes väidab, et kui ma millelegi viitan, siis ma peaksin olema selle süvenenult läbi töötanud ja võimeline autoriga enam-vähem samal tasemel diskuteerima. Kuigi ühel pool on tegu teaduste doktoriga, kes on kogu elu sellele valdkonnale pühendanud, ja teisel pool on tegu esimese aasta esimese nädala magistrandiga, kes ei tea millestki midagi.

Kiusatus on kirjutada, et kui te armastate vorsti, siis ärge uurige, kuidas seda tehakse, ja kui te austate teadust, siis ärge lugege teadusartikleid. Tegelikult loeb muidugi nii vorsti kui teaduse puhul kvaliteet. Ja natuke ka kvantiteet.

Millest ma puudust tunnen? Eestikeelsetest õpikutest, eelistatult tasuta e-raamatu kujul, kuhu saaks lisada oma märkmeid. Isegi tasuline e-raamat oleks abiks. Loengumaterjalidest, mis oleks samamoodi märkmetega täiendatav e-raamat, mitte pdf-ina salvestatud PowerPointi slaidid. Julgusest tõsta andmebaaside praktikumis häält ja öelda, et “oot-oot, võtame nüüd selle eelmise slaidi tagasi, arutame korra aeglasemalt läb ja harjutame veel kolme-nelja näite peal”. Liina-Mai Toodingu raamatust “Andmete analüüs ja tõlgendamine sotsiaalteadustes” (kui kellelgi see riiulil tolmu kogub, siis ma olen valmis ostma). Logelemisest. Sügavast unest.

Tjah, keerulisemad osad ja ained ju alles tulevad. Läbi kukkuda oleks ikka ebameeldiv, ükskõik, kui palju ma endale ei korrutaks, et minu eesmärk ei ole võimalikult väikse vaevaga mingisugune kraad kätte saada, vaid õppida midagi päriselt uut ja tundmatut. Ja et ei peagi kõik olema kohe selge ja arusaadav. Et võib-olla tulebki rohkem vaeva näha ja rohkem aega võtta ja mitu korda proovida. Et ma ei konkureeri mitte kellegagi ega pea mitte kellelegi mitte midagi tõestama. Et ma ei pea olema tubli viieline tüdruk. Kui ma selle viimase punkti lõpuks selgeks saaks, siis võiks küll öelda, et ülikool on asja ette läinud.

4 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. _kaur_ said, on 06/10/2020 at 09:44

    Haritumad inimesed on ehk esmaskursuslast varem ka näinud ja seega harjunud?

    Hea kirjeldus, aitäh :)

  2. IndigoaalaneI said, on 07/10/2020 at 15:39

    Hahaa :)
    mulle tuli meelde mu teine st kaasaegne magister. Ma ei suutnud lihtsalt mitte kuidagi uskuda, et mult ei oodata mõtlemist, avastusi, teadust,… vaid lihtsalt referaati..
    Juhendajal hakkas must lausa kahju.
    Ma sain lõpuks superhinde ja veel mingi auhinna ka, aga loen su lugu ja jälle tuli meelde. Et nagu päriselt? See on 21. sajandi haridus?? (meie omal ajal, nõukaaajal pidime küll rohkem pingutama jne…:) :) :))

  3. .. said, on 07/10/2020 at 17:52

    Mu arust on algus paljutõotav.

  4. _kaur_ said, on 15/10/2020 at 11:47

    Kas kodutööd meeldivad endiselt?


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: