tavainimene

Joviaalne lugu

Posted in * by tavainimene on 28/06/2020

Tööintervjuul libistab direktor nagu muuseas oma käe noore neiu õlale. Neiu on segaduses — on see nüüd isalik žest? Või siiski mitte? Kuidas peaks käituma? Seda tööd ju tahaks väga; võib-olla on ülemus lihtsalt joviaalne? Kui järgmine kord tööalaselt nelja silma all kohtutakse, kipub ülemuse käsi juba selgelt mitteisalikke liigutusi tegema. Tõrjumine näib teda ainult rohkem üles kütvat. Karjuma hakata tunduks siin vaikses kontoris kuidagi kohatu; ära joosta ei saa, sest paanika on jalad nõrgaks võtnud.

Edaspidi püüab ta ülemusega mitte omavahele jääda. Püüab üldse mitte kuidagi silma paista. Kodus ei saa midagi rääkida, sest isa ütleb ju kogu aeg, et korralike tüdrukutega ei tee keegi midagi niisugust. Järelikult ta ei ole korralik? Ta lakkab naeratamast ja hakkab kandma lohmakaid kampsuneid, et mitte kogemata mõjuda “mittekorralikult”.

Pikapeale kuuleb ta kolleegidelt, et mitte kõik noored naised pole kobavat kätt ära lükanud. Nende karjäär on kenakese hoo sisse saanud. Oleks ju rumal mitte kasutada ära oma looduslikke eeliseid? Ega see väike asi tükki küljest võta.

Kergemaks läheb alles paari aasta pärast, kui tuleb uus noor praktikant. Varsti hakkab tema käima norus pea ja lohmakate kampsunitega.

*

Hulk aastaid on mööda läinud. Noorest neiust on saanud keskealine naine, keskastme spetsialist hoopis  teises asutuses. Tal on mees ja lapsed, õnneks mõlemad poisid. Kunagine ülemus figureerib ikka vahel mõnes aasta tegijate edetabelis või kui spekuleeritakse ministrikandidaatide teemal. Keskealine naine ohkab selle peale ja keerab lehte või vahetab kanalit. Ei, tal ei ole soovi oma looga avalikkuse ette tulla. Pole vaja lastel lugeda neid netikommentaare. Tõestada ei saa ju nagunii enam midagi, peaksid ainult seletama, et kus sa enne olid oma jutuga. Tehakse veel sust endast süüdlane. Ja vahel ta mõtleb häbiga, et eks ta oligi ise rumal ja saamatu. Oleks ikka kohe pidanud püsti kargama ja häält tõstma, peetagu pealegi frigiidseks hüsteerikuks või mis need sõnad kõik olidki. Ja noh, aeg oli ju teistsugune. Ja mõned naised ju tõesti olid nõus; võib-olla olidki tõesti nemad just need õiged naised.

*

Raadiost tuleb vestlussaade. Kolm keskealist meest arutlevad erutatult, kui vale on mõista mineviku tegusid hukka tänaste standardite järgi ja kui lihtne on hävitada sel viisil inimese reputatsioon ja positsioon. Keegi meist ei julge täna enam teha selliseid nalju nagu kakskümmend aastat tagasi, pihivad nad murelikult. Vahepeal loetakse ette kuulajakiri. Naine, oma ala professionaal, küsib, kas ei peaks empaatiat tundma nende vastu, kelle arvel kakskümmend aastat tagasi nalja tehti. Hetk vaikust ja siis teatavad saatejuhid, et nüüd on aeg lasta veidi muusikat.

16 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. kaarnake said, on 28/06/2020 at 21:54

    Ma arvan tagasihoidlikult, et iga naine on sellises olukorras olnud. Mul on elu jooksul selle kohta kogunenud palju vaatlustulemusi.
    Ja huvitaval kombel on see inimeste vaikival heakskiidul edasi elav komme, mille elujõudu näitab praegu toimuv värdjalik ahistajatoetamiskampaania. See ytleb meie yhiskonna kohta nii mõndagi ja see ei ole ei ilus ega lootustandev.

    • epp said, on 28/06/2020 at 23:14

      Kaarnake jõudis ette.
      Jah. Jah. jah.
      Mul muide toob pelgalt väljend “joviaalne” vastikusjudinad ihule. Aga nagu näha, kasutavad ahistajatoetajad seda positiivse kuvandi loomiseks, vaat et heatahtlikkuse sünonüümina. Jõle. Jäle.
      Ja mis toda “20 aastat tagasi võis, nüüd, pagan võtaks, enam ei või?” suhtumist puudutab, siis tuletan meelde, et näiteks 200.000 aastat tagasi lohistas mees naise juukseidpidi koopasse. Nii et miks mitte ajas kaugemale tagasi minna, kohe ikka korralikult, selle asemel mingi näruse 20 aasta piires nostalgitseda?

  2. .. said, on 29/06/2020 at 09:24

    Welcome!
    20 aastat tagasi asjaga avalikult välja tulles oleks see olnud enese surmaotsusele alla kirjutamine. Juba käe ära tõukamisega võisid saada naerualuseks ja põlatuks.
    Suures osas on tänagi nii, aga mitte kõik (MITTE KÕIK) ei vaata enam kahtlustavalt nagu sul oleks märjad unenäod ja täitumata seksuaalsed unistused,et toredat ülemust/kolleegi sedasi laimad.
    Vägivald saab toimida ka siis kui pealtvaatajad vaid pea ära pööravad, mitte ainult kaasa ei naera.

  3. Kaur said, on 29/06/2020 at 14:08

    Empaatiat tuntakse ikka ja alati ainult omasuguste vastu. Ka mängufilmi pannakse ju igale sihtgrupile “oma jope”, kellega samastuda ja kelle poolt olla.

    Niisiis, kus on vestlussaated, mida juhivad kolm neidu? Või vanamemme?

  4. tavainimene said, on 29/06/2020 at 14:30

    Mõned aastad tagasi Mihkel Mutt kirjutas, kuidas #metoo lõhestab ühiskonda, teeb ülekohtuselt takistusi ettevõtlikele ja atraktiivsetele naistele, kes soovivad oma seksuaalset kapitali investeerida, ning kaotab elust rõõmsa vallatu flirdi. Et mis küll saab olla ahistavat selles, kui keegi sulle tänaval järgi vaatab ja tunnustavalt häälitseb.
    Kuskil veebikuluaarides arendati seda teemat edasi ja kriitika võiks kokku võtta umbes nii, et paljudel meestel ongi raske mõista, miks seksuaalne tähelepanu võõralt või võimupositsioonis isikult võib olla naisele nii ebameeldiv — sest mehe jaoks tähendab seks praktiliselt alati midagi meeldivat. Mehel on väga väike tõenäosus saada naise poolt vägistatud. Paljude naiste jaoks aga kannab tänaval järgi vilistamine jms mitte sõnumit “sa oled atraktiivne”, vaid “sa oled saakloom”.
    Mulle tundub see ühest küljest kuidagi … biologistlik, aga mingi iva selles ilmselt on.

    • väga väga naine said, on 29/06/2020 at 17:24

      Ma ütlen nüüd midagi, mis VÕIB olla tobe. Ma ei ole seda endale selgeks mõelnud.

      Et oleneb hästi, KUIDAs öeldakse või tähelepanu osutatakse (roppused ja nilbused alati ei, ilus kõnekujund mulle jaa – aga mina olen üksikjuhtum! Mitte “kõik naised!”) ja ka, KES seda teeb.
      Ehk kui atratiivne meesterahvas oma nunnude tugevate kulmude kerkides vilistab, võib mul tõesti olla meeldiv tunne. Aga kui seda teeb ärajoonud näoga ehitaja? Lõhnaõlipilves hõljuv kerekas pankur? Kiilakas ja löödud ninaga oss? Ilge vanamees? “Mis mõttes TEMA arvab, et tal võiks minu juures mingit lööki olla?!”
      Samas ma kujutan ette naisi, kelle jaoks see lõhnaõlipilves kerekas pankur OLEKS atraktiivne. Ja ilmselt on mingi sihtgrupp ka kõigil ülejäänutel.
      Ehk siis mulle on jah enamiku võõraste meeste tähelepanu enamjaolt “ta võtab mind nagu saaklooma”, sest elu sees neil nõusoleva minuga shanssi ju poleks
      Aga mul on veel meeles aeg, kui olin näiteks 15, veendumusel, et keegi ei taha mind, ja võtsin selliseid hüüdeid ja vilistusi väga rõõmsalt vastu.

      Vat käsi külget ma ei kujuta ette, et ükskõik kui kena mees võiks ajada ja see tunduks kuidagi meeldiv.
      SEE on alati jäle, kui pole KAHEPOOLSE suhtlusega asi sinnapoole kaldunud, et puudutamine teema on.

    • nodsu said, on 29/06/2020 at 18:12

      pmst see kogemuste vahe arvatavasti seletab ka seda arusaamatust, mis meil Klari pool Kauriga oli – et miks Kauri ei häiriks, kui keegi tuleks ujumiskohas tête-à-tête küsima, kas ta elab siin lähedal vms.

      https://shikenkanbaby.wordpress.com/2020/06/18/suvepealinna-roomud/#comment-92087

    • nodsu said, on 29/06/2020 at 18:16

      aga mis järelehõikumisse puutub, siis mind haavavad neist kõige vähem kahjutute vanade (vbla purjus) onude rõõmsad hõiklemised – selliste, kes on ilmselgelt füüsiliselt juba üsna abitud, kellest pole mingit ohtu karta. Neist siis jääbki mulje, et nad hõiguvad umbes nagu nad hõiguks ükskõik, mis meelepärast vaatepilti nähes.

      Eeldusel, et need on tõesti sellised rõõmsad hõiklemised, a la “oi kui ilus tüdruk”, aga mitte nt kahtlasema varjundiga “nii ilus tüdruk ja ilma poisita”.

    • _kaur_ said, on 29/06/2020 at 18:18

      Ma ei arva, et oleks olnud otseselt arusaamatus, lihtsalt erinevad… ootused või eelistused või miski.

    • nodsu said, on 29/06/2020 at 19:42

      ma arvan ikkagi, et kõige enam kogemuste vahe: et mind on ettevaatlikuks teinud need, kes on mul päriselt hakanud sabas käima. Taustal jookseb muidugi kogu aeg ka teadlik mõtlemine, et suurem osa EI hakka seda tegema. Aga ettevaatlikkus tiksub kogu aeg ja sunnib jälgima, uurima, järeldusi tegema: kas üldiselt tundub normaalne tüüp? kas jutus aimub agressiivsust? jne.

    • nodsu said, on 29/06/2020 at 19:43

      see kõik kehtib mul meeste kohta, naised üldiselt nii hirmuäratavalt ei mõju.

    • kaarnake said, on 30/06/2020 at 14:59

      Need järelkäijad yldiselt ei piirdu ainult sul niisama järelkäimisega. Ja kui midagi juhtub, siis oled vakka, sest korralike naistega ju selliseid asju ei juhtu, igal juhul oled ise syydi.
      Juttude sees on välja tulnud, et KÕIK mu jutukaaslased on seda kogenud rohkem kui korra ja kas kergemate või raskemate tagajärgedega. Te ei taha teada, mida need tagajärjed enamasti sisaldavad. Aga mõttemaailmale jätavad need oma jälje. Kuidas yhiskond sallib, et vähemalt pool tema liikmetest elab traumadega, mis mõjutavad käitumist, elus oluliste valikute tegemist ja teatud tingimustel ka fyysilist tervist?

    • kaarnake said, on 30/06/2020 at 15:05

      Ja “palun-palun ära räägi sellest mitte kellelegi” on sellise saunajutu kindel osa.

  5. nodsu said, on 30/06/2020 at 17:07

    Mul ei ole järel- ega kõrvalkäijatega õnneks hullemat häda juhtunud kui see, et olen terve teekonna hästi valvel olnud (mis on väsitav). Nagu ma Klari pool mainisin, ühest tüübist kahtlustan, et ta oleks endale dominatrixi tahtnud, sest talle ilmselgelt meeldis selline suhtlusvorm, kus tema küsib luba, mina käsutan ja tema täidab käsku. Ühel kõige kõhedamal juhul, kui tegelane oli hakanud kurja häält tegema, võtsin lõpuks kätte teravate piidega juukseharja ja teise kätte kivi, siis tüüp lõi käega ja läks minema.

  6. killuke said, on 04/07/2020 at 17:59

    Mitte keegi ei peaks midagi sellist läbi elama, kus keegi oma positsiooni ära kasutades nõnda käitub. Ja noorematel on kindlasti raskem. Kujutan ette, et oleksin väga segaduses olnud, poleks teadnud, kuidas olla ja mida teha. Nüüd lööks küll julgelt vastu näppe 😄 Siis jäin ka mõtlema nendele järelhüüdmistele. Ütleks, et kui nüüd keegi järele vilistaks, siis miks mitte. Ikkagi üle 50 juba 😄 Võiks lausa komplimendina võtta. Aga keegi millegipärast ei vilista. Välja arvatud mõni aasta tagasi (peaaegu nagu vilistamine), kui üks härra küsis tänaval, kas ta võib mulle midagi öelda. Et tänapäeval ei tea ju… Aga ta tahtis öelda, et näen välja väga elegantne 🙂 Ma naeratasin, ütlesin aitäh ja kõndisin rõõmsalt edasi.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: