tavainimene

Paar palvid 2

Posted in * by tavainimene on 17/01/2020

Suuline ettekanne ei ole essee ega aruande ette lugemine. Suuline ettekanne on omaette žanr. Kui sa tahad vastu vaielda, et sul on vaja just nimelt aruannet publikule ette lugeda, siis mõtle, kuidas oleks võimalik saata see neile kirjalikult. 

Mõtle järgi, kellele sa esined ja mida sa tahad neile öelda. Mis on sinu sõnum neile, mida sa tahad, et nad kindlasti teaksid või teeksid. Ühe lausega. Sul on oma keskse sõnumi edastamiseks kolm alateemat ehk jutupunkti.

Ära pomise ega soiu ega heieta. Anna saali energiat. Hoia kuulajatega silmsidet. Seisa kindlalt ja lõdvesta õlalihased.

Alusta lühikese ja energilise sissejuhatusega, mis tõmbab kuulajate tähelepanu sinule, nii et nad on valmis kaasa mõtlema. 

Esita oma kolm teesi. Sunni ennast rääkima aeglasemalt, kui sa tahaksid. Lühikeste lausetega. Korduste ja ümbersõnastustega. Kandvate pausidega, et kuulajad jõuaksid mõtet seedida. Seostades iga teesi oma keskse sõnumiga.

Ja lõpuks tõmba otsad kokku — nii, et sinu keskne sõnum jääks õhku kõlama. Kuulajad ja korraldajad on sulle tänulikud. Eriti, kui sa lõpetad oma jutu minut enne ajakavas ette nähtut. 

24 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. kaur said, on 17/01/2020 at 10:40

    (pomiseb nurgas nõusolevalt, kandvate pausidega)

    Sattusid retoorika kursusele?
    Meil andis seda ülikoolis üks väliseesti härra.
    (Oli aeg, kus oli selline kategooria inimesi – “väliseesti”.)
    Hästi andis, ja oli ise oma loengule parim eeskuju.

  2. tavainimene said, on 17/01/2020 at 10:55

    Hah. Retoorika kursust võiks ma juba ise anda. Pärast veerandit sajandit valdavalt halbade ettekannete kuulamist.

  3. KKKK said, on 17/01/2020 at 10:58

    On olemas introverdid, kelle jaoks on kohutav teema kõikõimalik ettekannetega seonduv. Siiski nad vahel peavad esinema ja ükskõik kui palju sa ei harjutaks peegli ees, ikka on nii krdi raske. KOgemustega läheb natukene aja jooksul kergemaks aga mitte ükski ekstravert ei suuda mõista seda lahingut, mis intro sees käib sellistel hetketel. Nii et mõtle sellele, milline töö võib olla selle taga, et see inimene üldse esinema nõustus…
    Ja alati ei saa ise valida..

    Kui mul on vaja esineda, siis ma alustan võimalusel ca kuu varem. Ma teen meeletu hunniku slaide, kirjutan valmis ettekande teksti, õpin selle peaaegu pähe. Siis hakkan slaide ümber tegema, välja rookima, asendama, juurde lugema materjali… Muudan teksti, kirja, kujundust. Harjutan veel. Lõpuks peegli ees ja kõva häälega, vähemalt 2x läbi. Ja need on hobialased teemad, mida ma reeglina valdan. Mul lihtsalt ei tule see kergelt, närv läheb nii sisse, et ma ei pruugi isegi oma naabri nime mäletada…
    Mistõttu olen ma kehva närviga esinejate suhtes leebe, eriti kui ma näen, et inimene on kodutöö ära teinud.

    Eelnev ei kehti muidugi siis kui inimene ise tahtis, ronis lavale ja ei teinud eeltööd ära…

    • tavainimene said, on 17/01/2020 at 12:07

      Sul on õigus. Õnneks on publik pabistajate suhtes alati heatahtlik.

    • Kaur said, on 17/01/2020 at 12:36

      Aga kas see ei aita, et sa mõtled kõigepealt välja “MIKS ma esinen?”
      Mismoodi mu esinenemine kuulajate elu muudab?
      Mida nad peaks pärast teismoodi tegema, teistmoodi mõtlema?
      Milliseid hoiakuid peaksin ma muutma, murdma, looma, kujundama?
      Või ehk on mul hoopis mingi muu ülesanne?

      Viimasel töövälisel esinemisel (väike, kinnine, aga väga valitud seltskond) alustasin ma sellega, et “Korraldajad kutsusid mind teid hirmutama, aga mina tahaks teid hoopis lõbustada. Vaatame, kuidas läheb…”. Läks hästi, sest mind sisse juhatanud isand (riigisekretär T.P.) oli oma “See on Kaur, kes…” jutuga rahva juba naerma ajanud :)

    • väga väga naine said, on 17/01/2020 at 14:44

      Ma olen TÄIEGA introvert ja mulle TÄIEGA meeldib esineda. Need kaks asja ei ole vastandid. Esinemine on PALJU mõnusam ja kergem kui nt teiste sünnipäevakülalistega (keda on mingi miljon, üle viie on kõik “mingi miljon) suhelda. Seltskondlik olla.
      BRR.
      Esinemine on väga okei samas.

    • KK said, on 21/01/2020 at 06:21

      See ilmselt oleneb taustast ja kasvatusest. Kui oled elanud peres, kus laps räägib siis kui kana pissib ja parem üldse kui ta vait on, siis ei kujune vaba harjumust sõna võtta. Pigem õpid filigraanselt ja kiirelt õhust perekonnaliikmete tujusid tajuma. Ja vait olema.

      Tänu toredale tiimile viimased 15a olen ma ka õppinud, kuidas olla enesekindel ja oma mõtted läbi suruda. Arvamust avaldad, olla mina ise. Aga selleks on kulunud väga palju aastaid. Hetkel on kergem ja ma pean sageli koolitama tööl, ei häiri enam :)

      Aga ma lihtsalt tean, milline töö ja vaev see on. Ja et sede reeglina ei mõisteta. Selles oli mu point. Ülekohtune on kerge olla.
      Aga ma ei olnud saalis ja presenteerijaid on loomulikult seinast seina. Ma olen näinud hulgaliselt kehvi esitlusi. On mingi omaette seltskond kaasaegseid nomaade, kes naudivad melu ja tähelepanu, reisimist ka ja ilmselt üritustega kaasnevaid sööke :D (äri ringkondades pingutatakse toidu- ja esitlustkoha valikul ninaesise osas naba paigast, meil vähemalt) Samas neid, kellest kontaktidena ka töös kasu on ja kelle materjalid huvi pakuvad, on reeglina paar kogu konverentsi kohta.

    • nodsu said, on 21/01/2020 at 23:55

      “Kui oled elanud peres, kus laps räägib siis kui kana pissib ja parem üldse kui ta vait on, siis ei kujune vaba harjumust sõna võtta. Pigem õpid filigraanselt ja kiirelt õhust perekonnaliikmete tujusid tajuma. Ja vait olema.” – aga see on ju trauma, mitte introversiooni kirjeldus. Vabalt võib olla helge, julgustava lapsepõlvega introverte ja lapsepõlves mahasurutud ekstraverte.

  4. Kaur said, on 17/01/2020 at 12:47

    Minu arust aitab hirmust üle saada see, kui sa suhtled hästi palju ürituse korraldajatega ja teiste esinejatega. Eelviimane esinemine – mind oli kutsutud mingisse paneeli. Ma ei saanud hästi aru, miks :) Mul nagu polnud seal midagi öelda.. Aga siis ma käisin mõne teise panelistiga kohvikus ja mõnele helistasin pikalt ja kokkuvõttes tekkis arusaam – mis see siis on, mida me tahame? Paneel on enamasti konveka vms lõpp ja seal öeldu jääb kõlama, loob osalejatele meeleolu.

    Nii et seal loeb rohkem öeldu emotsioon, mitte sisu. Sa võid öelda “aiapidamine on jube raske, sest (detailid), aga annab sulle see-eest nii palju ja mulle sajaga meeldib!!!”. Või sa ütled “aiapidamine on üsna kerge, sest (detailid), aga meie kliimas täiesti totter hobi ja ma tegelikult ei soovita”. Ning inimesed lähevad koju, mõeldes vasavalt “jee!” või “hmm tõesti.”

    Kui sa oled nüüd korraldajaga kuu aega enne kokku leppinud, kas ta tahab inimestes luua “jee” või “hmm.” tunnet, on sul pool ettekannet juba purgis.

  5. Tilda said, on 17/01/2020 at 17:15

    Minu meelest aitavad hirmust üle saada veripunased kingad ja sama värvi huulepulk. Igasuguste esinemiste puhul, aga 100 % esinedes tudengite või igavlevate ametnike /ametnike puhul pole vahet, millest sa räägid, 80% igavlevad nagunii/ ees. Töötavad kuidagi kilbina. Hiljem, olles maskeeringuga ise juba harjunud, töötavad ka suurema ja targema publiku ette astumisel – millegi talismanilaadsena, edu panduna.
    :)

  6. mustkaaren said, on 18/01/2020 at 20:34

    Sama kehtib kõigi kirjandusteoste esitajate ja näitlejate kohta…
    Syndinud introverti ei aita ei konsulteerimine, mediteerimine ega punane huulepulk, sest suur hulk võõraid inimesi tekitavad kõrvulukustava ohutunde ja …ongi asi lukus.

  7. kaur said, on 18/01/2020 at 21:37

    Jaa, aga see siiski ei tähenda, et sündinud introverdid ei võiks esineda või esinemist nautida.

    • mustkaaren said, on 18/01/2020 at 22:39

      Nii introverte kui esinemisi on väga erinevat laadi. Kui inimene saab lavahirmust yle oma esitatavat ainest nautides, on see hea, paraku on krampitekitatavate hirmude ja olukorra/objektipõhiste paanikapäästikute taga konkreetsed parandamatud traumad. Foobiaid ja hirme saab leevendada asjaga seotud nauditavate tegevustega, kui on, mida parandada. Kõigil ei ole.

  8. tavainimene said, on 19/01/2020 at 18:34

    Mina ise olen pigem pabistaja. Adrenaliin tulvab, lihased pingestuvad, pulss kiireneb, vererõhk tõuseb ja hääl hakkab värisema. Mind aitab see, kui ma teadvustan endale, et 1) ma olen närvis ja 2) see on loomulik enesekaitseinstinkt suure karja võõraste inimeste ees seistes, aga 3) tõenäosus, et nad hakkavad mind okste ja poriga loopima, püüavad mu kinni ja topivad patta, on, olgem ausad, tegelikult väga väike. Nii et lõdvestame lihased, sunnime end soojalt naeratama ja laseme pilguga üle publiku, püüdes panna kedagi vastu naeratama.
    Sest — ma ise olen enda jaoks kohutavalt tähtis, aga kõigi kuulajate jaoks olen ma üks mööduv põgus vilksatus. Isegi kui ma lava peal hirmust oksendama hakkan ja pikali kukun või siis pudrutades väidan, et Norra pealinn on Riia vms, võib see hetkeks publiku kahisema panna, aga kolme päeva pärast ei mäleta seda enam keegi.

    • mustkaaren said, on 20/01/2020 at 17:13

      See viimane lause on esinemispabistaja päästja ja hilisem teraapia, kontrollitud.

    • KK said, on 21/01/2020 at 06:24

      :D Ma mäletaks seda elu lõpuni.

    • KK said, on 21/01/2020 at 06:27

      St negatiivse kogemusena. Aga üldiselt väga nõus sellega, mida mustkaaren kirjutas. Lisaks inimtüübilr sageli lisanduvad traumad ja lapsepõlvemustrid.
      Nendega tuleb kogu aeg tegeleda ja end analüüsida. On suur töö endast norm inimest kasvatada, kõigil see ei õnnestugi.

  9. Kaur said, on 21/01/2020 at 12:57

    Äh, aitäh KK, ma sain sinu vihje peale lõpuks aru, et blogijanna räägib konkreetsest üritusest.

    Mis on muidugi huvitav.
    Seal pidanuks olema koos õpetajad.
    Kes ei saa ometi olla introverdid.
    Introvert ei läheks õppima elukutset, mille sisu on “seisad ruumi ees ja köidad nende tähelepanu, päev otsa”?
    Lisaks on neil kõigil nii esineja-koolitus (mitu aastat!) kui praktika (sama).

    Nii et millest üldse see sissekanne…???

    // segaduses

  10. tavainimene said, on 21/01/2020 at 13:22

    Mis õpetajad? Kuss-kuss… :)

    Õpetajaid-introverte on maa ja ilm. Aga mulle tundub, et ekstravert olemisest ei piisa selleks, et olla hea esineja. Ka ekstravert võib nt ekraanilt omaenda slaide maha lugeda vuristada, andmata kuulajatele aega kuuldut mõtestada ja seedida.

    • Kaur said, on 21/01/2020 at 13:32

      Loodetavasti võtavad nad tagasiside vorme tõsiselt ja teevad järgmisel üritusel juba parema ettekande?

    • nodsu said, on 21/01/2020 at 23:56

      Ma arvan, et meil kõigil on ka koolist kogemusi õpetajatega, kes on aastast aastasse olnud halvad esinejad ka koolitunnis.

  11. mustkaaren said, on 23/01/2020 at 09:11

    “…nii, et sinu keskmine sõrm jääks õhku rippuma.” 🙃

  12. kaur said, on 25/01/2020 at 01:15

    Võime lugeda 2019 aasta naisartisti Anna Kaneelina intekat üleelmisest kevadest:
    https://anditshappening.ee/anna-parnoja-loomeradadel/
    ja sealt otsida “introvert”.

  13. Kaur said, on 20/02/2020 at 03:28

    Esmaspäevase loengu slaidid: 240 slaidi.
    Umbes neli tundi loengut, 240 minutit.

    https://meedia.internet.ee/files/EE-DNSthreats-17Feb2020.pdf


Vasta kaur-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: