OK boomer
Muidugi jäävad abiturientide kirjandid kehvemaks. Infantiilsemaks, tekstilises mõttes vaesemaks. Muidugi ei loe gümnasistid klassikalist kirjandust. Klassikalised romaanid on kirjutatud täiskasvanute poolt täiskasvanutele ning räägivad täiskasvanute probleemidest. Nüüdisaja noored elavad pikale venitatud lapsepõlves, nende lektüür on heal juhul koomiksid ja muinasjutud. Neljakümneselt ehk saavad täiskasvanuks. Neljakümne viieselt avastavad, et on makahantud vanurid. […] Aga mõtle nii,et ega nemad pole maailma niisuguseks teinud. […] Ei, pole vaja sundida lapsi eksamihirmuga lugema “Vendi Karamazoveid”. See oleks … perversne.
tavainimene 
Jah!!! Küss on vaid, kas inimkond saab selle eest midagi vastu ka. Äkki on lapsikum, rõõmsam, muretum ühiskond kokkuvõttes parem? Kui kliimakatastroof meid niikuinii ja vältimatult ära uputab, siis võiks viimase sajandi või pool elada vähemalt lõbusalt?
See “mahakantud vanurite” mõttekäik aga, kes neid maha kannab ja kuhu?
Olen valmis möönma, et 45+ tehnilise haridusega mehed on selle sotsiaalse haiguse suhtes immuunsed. 45+ pehme haridusega naine peab oma valgekrae-töötoolist kinni hoidma, nii et sõrmenukid valged. Sest tema järgmine töökoht on supermarketi kassas või puhastusteeninduses.
45+ mehel on hulga vähem elada ka jäänud.
Alati saab minna lasteaeda tööle vms.
Jah, lasteaeda õpetaja abiks, brutopalk 600 eurot.
Tuletan muide meelde, et muinasjuttudest sai lastemeelelahutus alles umbes samal ajal, mil lapsepõlve kui institutsiooni looma hakati.
Koomiksite koha pealt – miks te arvate,et koomiksid kuidagi olemuselt vähemnõudlik meedium on kui puhas kirjasõna? võtke näiteks Chris Ware – nt https://en.wikipedia.org/wiki/Jimmy_Corrigan,_the_Smartest_Kid_on_Earth – ei ole mingis mõttes kerge lugemine, ma võiks leida tonne puhtsõnalist ilukirjandust, mida on kergem pruukida.
Saatsin päeval Tavainimesele järgneva kirja,
kopeerin siis siia ka.
Mina: Loe “Persepolist”, emotsionaalne ja hariv ja hästi tehtud.
Noor Kolleeg (NK): Jaa!
NK: …
NK … mingi jama?
NK: seda pole Audibles. (audioraamatute teenus)
Mina: ei saagi olla, see on ju KOOMIKS.
NK: kurb küll siis :(
haa, nii vaadates on see, kui lapsed-noored koomikseid loevad, lausa kirjaoskust päästev nähtus!
apropoo, Miki Hiir on reeglina väga leidlikult ja hoolega tõlgitud.
Peaks ise selle Sildre Pärdi-koomiksi läbi lugema. Poes vaadates tundus küll tugev tükk.
ja kodus leiduvast võiks ma uuesti oma “Tristram Shandy” koomiksi käsile võtta (see on sama ogar kui originaalteos ja maru leidlik).
Ülaltoodu on ehk õige üldistusena, aga ikka on nii, et kui klassis on keegi liider, kes loeb klassikuid ja muud täiskasvanute kirjandust, siis tõenäoliselt tõmbab ta ka osa kaasõpilasi lugema. Vb on siin ka õpetajate autoriteedi vmt küsimus. Kui keegi viitsib vaadata YT Bõkovi kirjandustunde, milles osalevad tema õpilased, siis need on väga muljet avaldavad, eriti selles osas, et kuivõrd on võimalik õpilastest vormida küpseid arutlejaid.
Keegi kirjeldas suht hiljuti, kuidas ta kas ise tõmbas kirjandustunnis heas mõttes sae käima või nägi, kuidas seda tehti, “Jevgeni Onegini” teemal. Kirglik vaidlus, kumb on inimesena etem, Jevgeni või Tatjana.
Ma ei tea, mis koolis need ainult koomiksitest elajad gümnaasiumihariduse said, aga võin kinnitada, et koolil/koolid, kus gümnasis Kafkat, Hesset, Ibsenit jms loetakse, on endiselt olemas ja lapsed loevad ka
Siit see lugu alguse sai: https://epl.delfi.ee/uudised/riigieksamite-hindaja-opilased-kaivad-12-aastat-koolis-et-teha-lopukirjand-nutitelefonist?id=88114327
Umbes kolmel viimasel korral, kui mul on mõne tuttavaga noorte lugemusest juttu tulnud, on asi jõudnud selleni:
N: “Minu omad küll loevad väga palju ja pakse raamatuid!
Mina: “Las ma pakun: ulmet ja fantasy‘t?”
N: “Nojah.”
Mina: “Las ma pakun: inglise keeles?”
N: “Nojah.”
Sügava sisuga kunstiväärtuslik koomiks või graafiline romaan vms on minu maailmas pigem erandlik nähtus, aga ma olen avatud diskussiooniks :)
kui raamatute pealt üldse statistikat teha, selguks ilmselt ka, et ilukirjanduse kogumassis on väärtkirjandus erandlik nähtus.
aga mis koomikseid sa siis ise loed, et sulle on peamiselt pahn ette sattunud?
(Miki Hiir on Eestis muidugi kõige kättesaadavam, aga ma ei arva sellest ka nii halvasti kui sina. Minu arust igati korralik lastemeelelahutus, käsitleb mängulises vormis juba täiskasvanute maailma probleeme, nt tööpuudus.)
sellest, et ulme oleks kuidagi olemuslikult alaväärtuslikum, ei saa ma samuti aru. Ega žanr ju ei määra, kokkuvõttes on ikkagi hea hea ja junn junn, žanrist olenemata.
Keeldun nt uskumast, et Juhan Jaik oleks kuidagi alaväärtuslik kirjanik (kuigi Arbujad teda selleks pidasid).
Jah, “graafiline romaan” – Berliinis oli nii tore näha raamatukaubamajas Dussmann tervet nurka, kus olid sellised romaanid (ja minu õnn, et ma saksa keelest väga aru ei saa, ei hakanud kokku ostma – need olid NII ilusad ja head). Lõikab kõrva, kui Sildre Pärdi-raamatut või Persepolist “koomiksiks” nimetatakse.
Minu tähelepanek on pigem, et tänapäeva lapsed ei ole üldse muinasjutulugejad. Kes neist teaks kõiki klassikalisi muinasjutte? Kui mõni multikas on olnud, siis ehk. Aga et ise loeks meie lapsepõlveaegseid Grimmi või Perrault’ kogumikke – mina pole täheldanud (v.a. need, kes tõesti raamatuid loevad, neid on tänapäeva noorte hulgas ka – aga vanasti lugesid kuidagi ka need, kes põhimõtteliselt mingid erilised lugejad poleks, kes tänapäeval noor olles leiaksid endale nii palju muud huvitavat, et raamatut ei loeks. Mu kuldsete kätega ehitusmees vaatas mu riiuleid ja ütles, et tema pole vist pärast kooli ühtegi raamatut enam lugenud – ja ta on ikkagi 30+ juba. Jne). Ma pole kindel, kas minagi loeksin raamatuid, kui noorena poleks lugenud, ja kas ma oleksin noorena lugenud, kui mul oleks olnud nii palju internetti olemas, kust tuleb kõiksugu filme ja meelelahutust… kusjuures pole sugugi kindel…..
no mina jagan koomiksi ja graafilise romaani eristuse koha pealt Gaimani arvamust – et kui talle öeldakse, et “Sandman” ei ole koomiks, vaid graafiline romaan, kõlab see umbes nagu “you are not a hooker, you are lady of the night”.
ja kõik kvaliteetkoomiksid ei mahu kuidagi “graafilise romaani” nimetuse alla, sest nad ei pruugi üldse olla romaani formaadis. Üks mu lemmik on näiteks Queneau ainetel tehtud “Stiiliharjutused”, mis koosneb ühe lehekülje pikkustest eri stiilis vinjettidest, mille kõigi sisu on “mees avab külmkapi ukse ja mõtleb “mida paganat ma siit tahtsingi”. Kohe kuidagi ei kvalifitseeru romaaniks, ometi väga tasemel.
Ma kommenteerin ainult seda koomiksite osa. Mullegi on tulnud üllatusena, et koomiksid (a la Miki-Hiir, Donald, koomiksikogud) on päris harivad. Mul on peaaegu iga kuu mingi üllatusmoment, kui räägin lastega mingist asjast ja vastus on, et “jah, ma tean”. Kust sa tead? – “Koomiksis oli”. Koomiksites on palju harivat ajaloost, ajaloosündmustest, olulistest isikutest, ka fiktsionaalsetest tegelastest, samuti lähiajaloost, muusikast, kunstist, majandusest, kõigest. Koomiksid on igal juhul paremad kui üldse mitte lugeda. Ja võib-olla isegi paremad kui lugada ainult mingit kohustusliku kirjandust, millest palju kohale ei jõua, sest igav.
Aga noh, igatahes loevad nad väga megapalju vähem kui meie omal ajal, see on selge ja vist ka paratamatu. Ma siiski loodan ja usun, et neist kasvavad siiski huvitavad ja asjalikud inimesed.
see oli vist Berk Vaher, kes kirjutas FBs, et laps tuleb tema juurde ja küsib asju à la: “mis on boson? mis on kvark?” ja kui tema vastu küsis, kus sa neid asju nägid, siis selgus, et Koomiksikogus.
“Koomiksid on igal juhul paremad kui üldse mitte lugeda. Ja võib-olla isegi paremad kui lugeda ainult mingit kohustusliku kirjandust, millest palju kohale ei jõua, sest igav.”
absull nõus.
Suurem osa lugemist on alati loetud sellepärast, et see on hea meelelahutus, mitte sellepärast, et “oo, kui targaks ma saan”. Mis tähendab, et ka head keelekasutust, teadmisi, mitmemõõtmelisi karaktereid ja sügavaid mõtteid on lugejatele mõistlik sisse smugeldada meelelahutuse sees.
Samal teemal: Shakespeare’i-kultusest Metsikus Läänes (sest hea meelelahutus); ja kuidas see vaimustus alla käis, kui koos haritumate inimeste sissevooluga tekkis hoiak, et Shakespeare on kultuur.
http://jenniferleecarrell.com/how-the-bard-won-the-west-smithsonian-magazine-august-1998/
“When Shakespeare stopped being story and began to be art, it began to seem distant; when accuracy became more important than entertainment, it became boring; and when the language of Shakespeare ceased to be commonly heard aloud, it began to seem difficult.”
…ja jumal paraku, tänapäeva kohustuslik koolikirjandus on kohati üsna, hm, kaasajakauge, või kuidas seda öeldagi: Pal-tänava poisid (paramilitaarne meeshierarhia pluss kitinätsutamine), Meelis (muinas-Eesti muistne hiilgus; saame teada, kes on lell), Meremees Murka – no anna kannatust. Ma vbl ka hakkaks lugemisest kõrvale hoiduma, kui ainult sihukesi asju peaks läbi töötama telefoninäppimise asemel.