tavainimene

Mängi mulle seda vana viit

Posted in * by tavainimene on 06/08/2019

Eilse postituse mustvalgete fotomeenutuste jätkuks.

Kui kool viimastel maipäevadel lõppes, saadeti lapsed maale vanaema juurde. Vanaema, kes neil aastatel talvitus linnas laste juures, oli saabunud juba aprilli lõpus, võib-olla maipühadeks. Ta oli talveaknad eest võtnud ja puukuuri seina taha tassinud. Siis oli ta õiendanud jorjenijuurikate ja gladioolisibulatega ning külvanud savipottidesse suvelillede seemned. Uue kilekatte sai kasvuhoone. “Maa tegemise” asjus tuli rääkida naabrimehega, kes oli kolhoosis traktorist Belarussi peal. Sõnnik oli juba sügisel teise naabri laudast kohale kärutatud. Belarussimees kündis põllu üles, kusjuures iga kord kiruti, et tõmbab liiga sügavalt — keerab savi üles — ja alati ühte pidi, nii et põllu üks ots jääb lausa auku. Aga nii ta oli. Belarussimees sai töövaeva eest viinapudeli ja vist mõne rubla raha ka. Lastega seda ei arutatud. Ja ega lapsed kevadtööde ajal üldiselt maal olnudki, nemad saabusid, nagu öeldud, juuni alguseks. Siis tärkasid peenardel juba esimesed porgandid ja tillid ning kurgitaimed ootasid klaasist lavades välja kile alla istutamist.

Kogu krunt oligi praktiliselt potipõllumajanduse teenistuses. Kartulid, porgandid, kapsad, sibulad, herned, oad, kurgid, kõrvitsad, õunapuud ja marjapõõsad. Lilli vanaema küll armastas ja kasvatas, aga meelde on neist jäänud miskipärast ainult lõvilõuad ja floksid. Mõlematelt korjasime me õisi, mis olid “ballikleitideks” nukkudele, kelleks omakorda olid põlenud peaga tikud. Vaat sellised mänguasjad … aga jah, lillepeenrad elasid oma elu ja muru polnud majapidamises üldse. Päris maja eest ja marjapõõsaste vahelt löödi vikatiga heina madalamaks ja kogu lugu. Kartulivagude taga kraavikaldal oli küll siiluke mättalist heinamaad, kust piimatädi oma lehmale heina tegi. Sealt käisime me üle, kui jõe äärde mindi.

Piimatädilt toodi piima kolmeliitrise kilumannerguga. Piimal lasti natuke seista, kuni koor pinnale kerkis. Siis riibuti koor eraldi kaussi ja piim valati purkidesse. Kaua ta ei säilinud; maapiimast sai peagi tarretisetaoliselt paks hapupiim, mis suurtele hirmsasti maitses. Lastele tehti hapupiimast rohkem pannkooke, nemad olid linna keefirilurriga ära rikutud ega osanud ranmmusaid võdisevaid hapupiimaklimpe hinnata. Või siis kuumutati hapupiima pliidil tasasel tulel ja tehti kohupiima. Sellest sai hapukoore, soola ja sibulapealsetega mõnusat tahedat leivakatet.

Piimakraami sai tegelikult poest ju ka. Kahel päeval nädalas tuli linnast piimakombinaadi auto, kus tõsteti maha traatkastid pooleliitriste piimapudelite, veidi väiksemate rõõsa koore ja veel väiksemate hapukoorepurkidega. Plastmasskastis ligunesid pärgamentpaberisse keeratud kohupiimapakid. Oligi kogu lugu. Piimaauto saabumist kogunesid poe ette ootama pea kogu küla tädid. Saba eesotsas, tõsi, võtsid pidulikult kohad sisse sõjaveteranid ja noored emad. Kõik teadsid neid ja tegid nurisemata ruumi — kui seadus, siis seadus. Mõnel nädalal võipakke ainult veteranidele jaguski, teised pidid leppima võimargariini või hoopis lauamargariiniga. Jumal teab, millest neid tehti, aga “poslamaslat” ehk rafineerimata päevalilleõli põlati üldiselt veel halvemaks. 

Lihakraamiga oli lugu veel hullem — see saabus samamoodi kaks korda nädalas ja polnud mingit kindlust, et näiteks keeduvorsti üldse tuleb. Kui tahtsid sünnipäevaks kartulisalatit teha, pidid hommikul varakult sabatama minema, et üldse lootust oleks. Ega peale keeduvorsti ning kehvapoolsete sealihatükkide muud pakutudki. See-eest said piima- ja lihasabas kõik maailma ja külaelu teemad põhjalikult läbi lõugutatud.

Muudel päevadel sai poest osta tangaineid, kalakonserve, kasemahla ja komme, näiteks värvilisi hernekomme või piparmündidražeesid. Eks mehed ostsid muidugi viina ka. Õlle joomine polnud eriti kombeks ja odavaid piiritusveine jõid ainult päris joodikud. No ja muidugi sai poest leiba ja saia. Sellega oli samuti, et kui tahtsid kindel olla, tuli poodi minna varahommikul. Ikkagi võis juhtuda, et uksel tuli sulle vastu mõni külatädi, suur kuhi vormileibu käevarrele laotud nagu puuhalud. See oli odavam leib, mida osteti lehmadele. Ostsid need, kellel ei õnnestunud majandist jõusööta “hankida”. Piima kokkuostuhind tasus selle seatembu ära; leiva loomadele söötmist pooliti nagu häbeneti ja mokaotsast siunati, aga tehti ikkagi.

Lehm oli kui mitte igas, siis igas teises majapidamises. Küla ühiskarja, kus pered kordamööda loomi valvasid, mäletasid veel vanemad lapsed. Meie jaoks kõlas see nagu muistne romantika. Nüüd viis iga pere ise oma lehma karjamaale ja pani ketti ja käis lõuna ajal lüpsmas ja tõi õhtul koju. Rasked ja rahulikud punased lehmad taarusid mööda, ketid tänavakividel järel kolisemas, ja keerasid igaüks oma hoovi sisse. Lehmade tõttu oli suve oluline osa heinategu — higine, torkiv, tolmune, tüütu — ja kärbsed. Kärbseid oli kõikjal ja palju. Neid notiti kärbselapatsiga, aga see oli lootusetu võitlus. Küll võisid need õudsed pinisejad hommikust und rikkuda.

Kui kärbestega asi päris kontrolli alt väljus, pani vanaema uksed-aknad kinni ja lasi toa Dihlofossi täis. Ja kapsaussidele segas ta kastekannus rahumeeli Klorofossi lahust. Ökoloogiast ei olnud keegi midagi kuulnud. Muidugi sõime me talvel neid klorofossikapsaid hapendatult. Mulle meeldis küll värskekapsasupp rohkem ja eriline maiusroog oli hakklihaga hautatud värske kapsas. Oleks seda vaid tihemini saanud!

Suure hulga suude ära toitmine kolm korda päevas vähese raha ja vähese poekaubaga oli muidugi paras nuputamine. Suvel ei tahtnud ju väga palju pliiti ka kütta ja puid raisata. Hommikuks soojendati tihti pannil eelmise päeva ülejääke või pakuti odrajahuputru või pannkooke või praesaia. Lõunat söödi pigem hilisel pärastlõunal. Siis oli laual tavaliselt kontidest keedetud supp, mis sisaldas alati kartuli-, porgandi- ja sibulatükke ning nimeandvat lisandit — frikadellid, klimbid või makaronid. Vahel olid supis sibula asemel herned ning supileemeks piim. Piimasupid olid veel omaette teema, olgu siis riisi või klimpidega.

No ja muidugi kartul keedetuna, praetuna või pudruna. Kartuleid praadis vanaema searasvaga suurel mustal raudpannil. Väikseid valgeid imelise maitsega kartuleid, mis pudruks tambituna ja vahule klopituna moodustasid kooretaolise kuhila. Kartulipudrule ja keedukartulitele anti lisaks praeliha viile, kotlette või hakklihakastet. Juurde sai marineeritud kurki või kõrvitsat või värsket kurgi-tomatisalatit hapukoorega. Magustoiduks oli — kui oli — mannakreem või bubert või kissell või plaadikook.

Mõnikord lisandus hilisele lõunale veel õhtune teejoomine võileibadega. Tee oli pärnaõitest või vaarikavartest, leivakatteks oli näiteks kalakonserv hakitud keedumunaga. Või söödi oma kasvumaja tomatit võisaia peal. Nii oli argipäeviti. Peotoidud olid väheke teised, aga aukohal nende seas oli alati kartulisalat. Ja mingid külmad suupisted, mida oli linnast õnnestunud hankida — suitsuvorst või sprotid. Või oli tehtud mmm … maksapasteeti.

Kodused peod kujunesid tundidepikkuseks istumiseks ja söömiseks-joomiseks. Varem või hiljem võttis keegi ka lauluviisi üles ja kõik laulsid või vähemalt ümisesid kaasa. Esiotsa ikka saksaaegseid ja sõjajärgseid sentimentaalseid ballaade, aga mida enam napsupudelid tühjenesid, seda enam sigines repertuaari rohkem või vähem julgeid kahemõttelisusi ja lõpuks juba päris lori. Selleks ajaks olid väiksemad lapsed nagunii ammu lauast läinud.

Kus siis lapsed olid ja mida nad tegid? Hommikul nad muidugi magasid kaua oma pööningutoas. Et mitte öelda poole lõunani. Sest hilja õhtul oli ju käidud veel kuskil “luuramas” — külatänav oli hämaruses nii põnev, teistmoodi häälte ja lõhnadega. Või oli käidud kinos ja vaadatud ära kaks kaheseerialist India melodraamat järjest. Kino näidati kultuurimajas, kahekümne kopika eest sai pudedast sinisest paberist pileti, eesreas istusid memmekesed, viimases reas popid kutid. Pärast seansi lõppu, vahel ka järgmisel hommikul naelutas mehaanik tahvlile järgmise päeva kinoplakati. Kõige kõrgemas hinnas olid Prantsuse komöödiad ning ajaloolised mõõga-ja-mantli seiklusfilmid. Telekast ei tulnud ju suurt midagi; koolivaheajal näidati küll vahel patriootilisi põnevussarju ja kui just heinatöö tagant ei sundinud, siis neid ikka vaadati.

Ega lapsi tegelikult aiatööga ülearu ei vaevatud. Lapsed mängisid mädamuna või pallikooli või sulgpalli või koroonat. Või sõitsid rattaga või käisid jõe ääres ujumas. Kõige suurem rõõm oli siis, kui emad-isad haruharva mängudes kaasa lõid. Erilisteks sündmusteks olid suvised pereüritused — rajooni laulupäevad, laadad ja motokrossid. Seal sai inimesi näha ja nalja ja vaadikalja ja šašlõkki ja jäätist. Vihmase ilma meelahutuseks oli tüdrukutel vanadest kaltsukottidest ilusamate tükkide otsimine ja nukuriiete õmblemine. Poisid — jumal teab, neid vihm küll toas ei hoidnud, eks neil olid oma käigud.

Ühine meelelahutus oli liivahunnikutesse linnade ja losside kaevamine. Liivahunnikuid oli õues alatihti, sest midagi ehitati — sauna või kuuri või suitsuahju. Ehitusmaterjali “hangiti” tutvuste kaudu ja igaks juhuks alati suure varuga. Maal ruumi küll — las ta seisab. Nii seisid siin kõnniteeplaadid, seal prussijupid, kolmandas kohas eterniiditahvlid. See oli põnev maastik, kuhu sai ennast luurekate käigus hõlpsasti ära peita.

Kui sellest polnud küll, siis võis käia näiteks naabritädi pool tema kassipoegi nunnutamas, kuni neid polnud veel küla peale laiali jagatud. Kasse ju külas ikka kulus, nad polnud kallid sõberloomad, vaid pigem poolmetsikud inimkaaslejad, kes elasid ja paljunesid omasoodu, püüdsid hiiri ja rotte ning tulid lüpsikusanga kolksu peale piimavahtu nõutama. Ka koerad olid tööloomad, mitte sõbrad. Koeri peeti sageli ketis ja võõraid nad ei sallinud. Söögiks said nad toidujäätmeid või kaerahelvestega keedetud konte. Vahel jooksis mõni auto ette, siis toodi küla pealt uus kutsikas.

Hoopis vähem tean ma küla inimeste elust ja harjumustest. Noh, mehed peaaegu kõik jõid, see on selge. Kui olid pika päeva Belarussi peal rappunud, ega siis seda värinat vist endast teistmoodi välja ei saanudki. Mõned naised jõid ka, aga nendele vaadati ikka väga viltu. Naised pidid koduse majapidamise järje peal hoidma. Palgatööl käidi majandis või kohalikus vabrikus või EPTs, mehed ja naised ühtemoodi. Mõned ettevõtlikud kasvatasid pulle ja teenisid sellega head raha. Küla kõige rikkam pere oli oma varanduse kokku ajanud potililleäriga — peamiselt begooniad surnuaia jaoks. Eks sellega oli kõvasti tööd ka, ei saa salata, aga väheke viltu vaadati nende rikaste peale ikka, eriti kui nad külanõukogust endale igasugu soodustusi kauplemas käisid. Kõige vaesem pere seevastu hoidis ennast külanõukogust ja miilitsast eemale nagu katkust — nii mees kui naine olid marujoodikud ning nende kari imekõhnu heledapäiseid kärehäälseid järeltuljaid kasvas üles jumal teab kuidas. Muidu olid joodikute lapsed tihti kuskil eriinternaatkoolides ära. Sellest ei räägitud.

Neid asju oli üldse palju, millest ei räägitud. Ilmselt sain ma paljust valest aru ja mõnest asjast üldse mitte ja mõnda asja mäletan valesti ja mõne olen ära unustanud või vahele jätnud. Ja tagantjärgi on muidugi suved soojemad, taevas sinisem ja rohi rohelisem — nagu vanad värvilised diapositiivid, kus tavaline maakodu paistab nagu troopiline paradiisiaed. 

Advertisements

13 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. erika taidre said, on 06/08/2019 at 22:04

    Aitäh!

    T, 6. august 2019 21:11 tavainimene kirjutas:

    > tavainimene posted: “Eilse postituse mustvalgete fotomeenutuste jätkuks. > Kui kool viimastel maipäevadel lõppes, saadeti lapsed maale vanaema juurde. > Vanaema, kes neil aastatel talvitus linnas laste juures, oli saabunud juba > aprilli lõpus, võib-olla maipühadeks. Ta oli tal” >

  2. John said, on 06/08/2019 at 23:20

    Hästi kirjutet, meenutet. Hea kraam”

  3. nodsu said, on 07/08/2019 at 00:41

    Tuleb välja, et mul olid parajad hipstervanemad, sest nad andsid mulle vaikselt, vaevumärgatavalt edasi hoiakut, et poslamasla on täitsa lahe. Samamoodi igasugused muud tollal “venelaste toiduks” peetud köögiviljad, paprika näiteks, mida vahel harva köögiviljapoodi tuli ja mille sabas ema siis koos venelastega seisis.

  4. ritsik said, on 07/08/2019 at 08:29

    Kui mõnus lugu, aitäh!

  5. Rents said, on 07/08/2019 at 13:17

    See “koerad olid tööloomad” on huvitav väide. Ehk olid tollal inimesed targemad, aga ma olen selliseid koeri palju näinud ja mõnel üksikul juhul (kaks tuleb peast meelde) on kett sätitud nii, et koer tõesti pääseb nii kuuriukse kui ka töötoana kasutatava garaaži (kus olid kõik tööriistad) juurde. Igal teisel juhul on pea alati sellised koerad ketistatud nii, et nende ainus kasutegur on vali hääl – mida pea alati ignoreeritakse, sest “koerad ju ikka hauguvad”.

    • tavainimene said, on 07/08/2019 at 14:53

      No koera töö oligi haukumine, jah. Aga ma oletan, et pererahvas sai haukumise tooni ja intensiivsuse järgi aru, millal haugutakse võõra peale ja millal niisama.

    • Rents said, on 07/08/2019 at 15:58

      Enamasti loodetavasti jah. Olen isegi ajalehest lugenud varguse ohvri kommentaari, et “kuulsin küll, et koer haugub, aga no ta vahel haugubki”.

  6. Paula said, on 07/08/2019 at 18:39

    Aitäh!
    Isegi suvede lõhn ja maitse tulid meelde

    • mustkaaren said, on 13/08/2019 at 19:28

      Ja 1980-d ja 1990-d, kuni tuli hyperinflatsioon, majanduskriis NL-s ja seejärel majanduskriis Eesti Vabariigi hõlma all. Mõnel pool pole see kriis ära läinudki.

  7. lendav konn said, on 07/08/2019 at 20:51

    Elav sõna! Seitsmekümnendad?

    • tavainimene said, on 08/08/2019 at 14:03

      Jah.

  8. Elleniga vanas ajas | ritsikukodu said, on 07/10/2019 at 19:22

    […] kirjutas suvel samal teemal ja väga hästi […]

  9. lendav konn said, on 07/10/2019 at 21:24

    Sain Ritsiku juurest vunki ja lugesin uuesti:) Ikka on huvitav.
    Mina olin küll linnlaps ja aktiviteedid olid pisut teisemad ja kolmandamad…


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: