Aed ja kodu
Käisin tööreisil imelisel ja võrratul Gotlandi saarel. Nüüd on mul kinnisidee — saada enda aeda visteeria. Aiablogid kinnitavad küll, et Eestis ta õitsema ei lähe, aga liigub ringi legend, mille kohaselt üks õitsev isend siiski kasvab Tallinna loomaaia krokodillimaja seina ääres. Minu visteeria-jauramist kuuldes hakkasid kolleegid konstrueerima uudisepealkirju stiilis “Pretsedenditu krokodillirünnak Tallinna loomaaias; krokodill pääses rünnakust kerge ehmatusega”.
Kodus kasvas vahepeal muru heinaks. Elurikkust tohutu palju. Ma saan aru, et keskkonnakaitsjate uusimad suunised soovitavadki muru niita ainult igapäevastelt liikumisradadelt ning mujalt krundilt teha kord suve jooksul heina. Hmh. Ma hindan oma füüsilist vormi realistlikult. Muruniiduki taga jalutada ma jõuan: heina niita oma kuuekümnelt sajandikult ilmselgelt mitte. Las see rõõm jääda neile noortele, edukatele, tervetele ja tugevatele, kellel on palju sõpru ja kuuri all kümme luisatud vikatit. Pealegi kipub mulle peale väike jonn, kui mulle öeldakse, et mina pean oma kuuekümnel sajandikul nüüd kuidagi korda tegema ja ära päästma selle, mille agrokorporatsioonid on oma miljonil hektaril kihva keeranud. (You Can’t Save the Climate By Going Vegan. Individual actions to slow climate change are worth taking. But they distract from the systemic changes that are needed to avert this crisis.)
Visteeria kultuurilised seosed sind ei sega? Mind vist häiriks…
Tahan ka Gotlandile!!!
Kultuurilised? Valgusta meid!
See:
https://en.wikipedia.org/wiki/Wisteria_Lane
https://lynnemctaggart.com/the-wisteria-lane-syndrome/
Ma olen sellest sarjast näinud ühte või kahte osa ja ainus asi, mis meelde jäi, oligi see Visteeria tänav. Angloameerika press kasutas vähemalt sarja jooksmise ajal Wisteria Lane’i kui oma eluga ummikus oleva väikekodanluse sünonüümi (või viitajat).
Sarja pole ma näinud, aga “oma eluga ummikus olev väikekodanlane” kõlab kuidagi ebameeldivalt täpselt.
“Desperate Housewives” oli naistest, kes elavad jõukat elu, aga on jõukuse kaasa-annetega täiesti kimpus. Vaba aeg ja vaba raha => kompleksid, probleemid, pidev muretsemine “kes on parem” teemal, suvakad intiimsuhted ja nende suhete üle stressamine. Hästi tehtud ja väga häiriv sari.
Mitte et see formaat või teema uus oleks, “ka rikkad nutavad” jne, aga see oli naiste vaatepunktist. Ja nad kõik elasid Visteeria tänaval :)
Rõõm kasvatada eksootilist taime on iga kell rohkem väärt kui teadmine selle kolmandajärgulise tähtsusega seosest mingi seebikaga.
Visteeria on õrnem kui viinamarja sordid. Ma soovitaksin teda talvitada toas analoogselt india kanna ja inglitrompetiga. Kardetavasti ei karda visteeria meil mitte kylma (alati võib korraliku põhuhunnikuga katta) vaid sarnaselt paljudele roosidele, sibullilledele, kadakatele jpt pidevat halba suusailma.
Me oleme oma aeda jätnud lapi, kust me lihtsalt üldse ei niida (mis on VEEL kergem kui muruniitja lükkamine). Tundub, et see on õnnestunud nende kurjade naabrite vaateulatusest välja jätta, kes kunagi meie 15 sentimeetrist kõrgema meelespäise heina pärast heakorraametisse teatasid. Heakorraametnikul tundus ka endal piinlik olevat, et ta sellise asja pärast mulle helistama pidi.
Aplodeerin ideele eirata äärmuslikke muruniitmiskoolkondi. Ma ei armasta pidevalt muruniitjaga nyhkida, sest kodus, aias ja mujalgi on palju muud tegemist, aga vähemalt suvel tahaks aias ilma kummikuteta hakkama saada. Ja kes ei teaks, et hõredalt niidetavas aias saavad mutimullahunnikutest kivikõvad lõikheinamättad, milles elavad punased sipelgad… Ikka niita, kuidas muidu… Ja samas tahaks õitsvas valgeristikus mesilaste suminat kuulda, sest ilma nendeta ei toimu viljapuude otsas midagi. Kõiges on võimalik leida mõnus kesktee.
Songerdatud põllumaast sileda puuviljaaia tegemine ja selle systeemi funktsioneerimas hoidmine on piisav pingutus, et peale seda napakaid agrotehnikanõuandjaid lihtsalt eirata.
Mul on puuviljaaed, funktsioneerib üleliia – õunu on kogu aeg liiga palju. Ploomid-kirsid kannavad see-eest ainult paar vilja aastas. Sekundeerin emand kaarnale..
Mul on nagu Kauril – puuviljaaed, mis produtseerib pea kõike rohkem, kui me jaksame ära tarvitada. Kõigepealt rabarbrit. Siis punaseid sõstraid. Siis üle aasta ploome. Siis õunu (üle aasta kõik puud, mõni puu lausa igal aastal).
Ja pipar- ja mingit muud münti, mille ämm korra maja ette kasvama pani ja mis vohab nüüd nagu umbrohi – sõna otseses mõttes. Ma kisun neid vahepeal juurtega välja, et nad mu roosi ära ei lämmataks, melissitaime nad juba suretasid välja. Varsti hakkavad oma jala peal ringi kõndima ja väiksemaid koduloomi maha murdma.
Mina hakkan jõudma resigneerunud tõdemuseni, et loodusega ei maksa võidelda. Kui su aias õunad kasvavad ja ploomid mitte, siis söö lihtsalt õunu. Kui mu lillepeenardes vohavad umbrohuna kurekallad, siis defineeringi nad ümber kurekellapeenardeks. Mis visteeriasse puutub, siis talviti on mul ka toas sitt suusailm :/
Nii on, küsimus vaid selles, kas võtta ploomid maha (mootorsaag vaatab mulle küsivalt otsa iga päev) või lasta neil omaks rõõmuks kasvada.
Kui vanad su ploomid on? mul on paar isetekkelist ploomipuud (üks kasvas ärakuivanud puu kännust, teine meie endi mahavõetud puu… juurejupist nähtavasti, kui me valvsuse kaotasime), esialgu olid nagu ilupõõsad, õitsesid, aga vilju ei kandnud; ja siis hakkasid tasapisi kandma. Iga aastaga veidi rohkem. Kui alguses oli ainult 2 ploomi otsas, siis eelmisel aastal polnud küll hullumeelses koguses, aga kõhu sai juba lahti süüa.
Viisteist aastat ehk. Ikka päris puud juba ammu. Sordid peaks ka sellised olema, mis üksteist tolmeldavad vms (mina ei valinud, aga küllap spetsialistid teadsid, mida teevad.)
Hea ploom omas aias on imeline looduse kingitus, mul ühes teises kohas on ja seepärast tean. Need on aga liiga vanad – hakkavad ära kustuma. :(