tavainimene

Aed ja kodu

Posted in * by tavainimene on 10/06/2019

Käisin tööreisil imelisel ja võrratul Gotlandi saarel. Nüüd on mul kinnisidee — saada enda aeda visteeria. Aiablogid kinnitavad küll, et Eestis ta õitsema ei lähe, aga liigub ringi legend, mille kohaselt üks õitsev isend siiski kasvab Tallinna loomaaia krokodillimaja seina ääres. Minu visteeria-jauramist kuuldes hakkasid kolleegid konstrueerima uudisepealkirju stiilis “Pretsedenditu krokodillirünnak Tallinna loomaaias; krokodill pääses rünnakust kerge ehmatusega”. 

Kodus kasvas vahepeal muru heinaks. Elurikkust tohutu palju. Ma saan aru, et keskkonnakaitsjate uusimad suunised soovitavadki muru niita ainult igapäevastelt liikumisradadelt ning mujalt krundilt teha kord suve jooksul heina. Hmh. Ma hindan oma füüsilist vormi realistlikult. Muruniiduki taga jalutada ma jõuan: heina niita oma kuuekümnelt sajandikult ilmselgelt mitte. Las see rõõm jääda neile noortele, edukatele, tervetele ja tugevatele, kellel on palju sõpru ja kuuri all kümme luisatud vikatit. Pealegi kipub mulle peale väike jonn, kui mulle öeldakse, et mina pean oma kuuekümnel sajandikul nüüd kuidagi korda tegema ja ära päästma selle, mille agrokorporatsioonid on oma miljonil hektaril kihva keeranud. (You Can’t Save the Climate By Going Vegan. Individual actions to slow climate change are worth taking. But they distract from the systemic changes that are needed to avert this crisis.)

 

Advertisements

17 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. Kaur said, on 10/06/2019 at 12:31

    Visteeria kultuurilised seosed sind ei sega? Mind vist häiriks…

    Tahan ka Gotlandile!!!

    • tavainimene said, on 10/06/2019 at 15:51

      Kultuurilised? Valgusta meid!

  2. kaur said, on 10/06/2019 at 18:56

    See:
    https://en.wikipedia.org/wiki/Wisteria_Lane
    https://lynnemctaggart.com/the-wisteria-lane-syndrome/

    Ma olen sellest sarjast näinud ühte või kahte osa ja ainus asi, mis meelde jäi, oligi see Visteeria tänav. Angloameerika press kasutas vähemalt sarja jooksmise ajal Wisteria Lane’i kui oma eluga ummikus oleva väikekodanluse sünonüümi (või viitajat).

  3. tavainimene said, on 11/06/2019 at 07:39

    Sarja pole ma näinud, aga “oma eluga ummikus olev väikekodanlane” kõlab kuidagi ebameeldivalt täpselt.

    • Kaur said, on 11/06/2019 at 10:26

      “Desperate Housewives” oli naistest, kes elavad jõukat elu, aga on jõukuse kaasa-annetega täiesti kimpus. Vaba aeg ja vaba raha => kompleksid, probleemid, pidev muretsemine “kes on parem” teemal, suvakad intiimsuhted ja nende suhete üle stressamine. Hästi tehtud ja väga häiriv sari.

    • Kaur said, on 11/06/2019 at 10:36

      Mitte et see formaat või teema uus oleks, “ka rikkad nutavad” jne, aga see oli naiste vaatepunktist. Ja nad kõik elasid Visteeria tänaval :)

    • mustkaaren said, on 12/06/2019 at 22:35

      Rõõm kasvatada eksootilist taime on iga kell rohkem väärt kui teadmine selle kolmandajärgulise tähtsusega seosest mingi seebikaga.
      Visteeria on õrnem kui viinamarja sordid. Ma soovitaksin teda talvitada toas analoogselt india kanna ja inglitrompetiga. Kardetavasti ei karda visteeria meil mitte kylma (alati võib korraliku põhuhunnikuga katta) vaid sarnaselt paljudele roosidele, sibullilledele, kadakatele jpt pidevat halba suusailma.

  4. nodsu said, on 12/06/2019 at 00:54

    Me oleme oma aeda jätnud lapi, kust me lihtsalt üldse ei niida (mis on VEEL kergem kui muruniitja lükkamine). Tundub, et see on õnnestunud nende kurjade naabrite vaateulatusest välja jätta, kes kunagi meie 15 sentimeetrist kõrgema meelespäise heina pärast heakorraametisse teatasid. Heakorraametnikul tundus ka endal piinlik olevat, et ta sellise asja pärast mulle helistama pidi.

  5. mustkaaren said, on 12/06/2019 at 22:46

    Aplodeerin ideele eirata äärmuslikke muruniitmiskoolkondi. Ma ei armasta pidevalt muruniitjaga nyhkida, sest kodus, aias ja mujalgi on palju muud tegemist, aga vähemalt suvel tahaks aias ilma kummikuteta hakkama saada. Ja kes ei teaks, et hõredalt niidetavas aias saavad mutimullahunnikutest kivikõvad lõikheinamättad, milles elavad punased sipelgad… Ikka niita, kuidas muidu… Ja samas tahaks õitsvas valgeristikus mesilaste suminat kuulda, sest ilma nendeta ei toimu viljapuude otsas midagi. Kõiges on võimalik leida mõnus kesktee.
    Songerdatud põllumaast sileda puuviljaaia tegemine ja selle systeemi funktsioneerimas hoidmine on piisav pingutus, et peale seda napakaid agrotehnikanõuandjaid lihtsalt eirata.

    • Kaur said, on 13/06/2019 at 09:22

      Mul on puuviljaaed, funktsioneerib üleliia – õunu on kogu aeg liiga palju. Ploomid-kirsid kannavad see-eest ainult paar vilja aastas. Sekundeerin emand kaarnale..

    • nodsu said, on 14/06/2019 at 15:47

      Mul on nagu Kauril – puuviljaaed, mis produtseerib pea kõike rohkem, kui me jaksame ära tarvitada. Kõigepealt rabarbrit. Siis punaseid sõstraid. Siis üle aasta ploome. Siis õunu (üle aasta kõik puud, mõni puu lausa igal aastal).
      Ja pipar- ja mingit muud münti, mille ämm korra maja ette kasvama pani ja mis vohab nüüd nagu umbrohi – sõna otseses mõttes. Ma kisun neid vahepeal juurtega välja, et nad mu roosi ära ei lämmataks, melissitaime nad juba suretasid välja. Varsti hakkavad oma jala peal ringi kõndima ja väiksemaid koduloomi maha murdma.

    • KK said, on 06/08/2019 at 09:47

      See vist oleneneb lapi suurusest. Meil maal üritavad vanurid siledana hoida vana heinamaad. No jabur, arvestades seda töö-ja benakulu… nagu elaks vaid niitmise nimel. Ja oleks siis paks hein, mis sinna kardetavalt kasvaks. Seal pole kunagi olnud niisugust heina, millest ühele lambalegi talveks jaguks. Kidur aga mitmekesine oli kunagi… nüüd on sammal ja kuiva ilmaga kõrb. Maja eest ja aiast muidugi niidaks aga igal nädalal ligi hektar traktori, mitme niidukiga (vedavate ratastega, ilma) mässata on kuidagi nüri. Aga ju siis inimestel on aega…

  6. tavainimene said, on 14/06/2019 at 14:20

    Mina hakkan jõudma resigneerunud tõdemuseni, et loodusega ei maksa võidelda. Kui su aias õunad kasvavad ja ploomid mitte, siis söö lihtsalt õunu. Kui mu lillepeenardes vohavad umbrohuna kurekallad, siis defineeringi nad ümber kurekellapeenardeks. Mis visteeriasse puutub, siis talviti on mul ka toas sitt suusailm :/

  7. kaur said, on 14/06/2019 at 16:30

    Nii on, küsimus vaid selles, kas võtta ploomid maha (mootorsaag vaatab mulle küsivalt otsa iga päev) või lasta neil omaks rõõmuks kasvada.

    • nodsu said, on 15/06/2019 at 00:48

      Kui vanad su ploomid on? mul on paar isetekkelist ploomipuud (üks kasvas ärakuivanud puu kännust, teine meie endi mahavõetud puu… juurejupist nähtavasti, kui me valvsuse kaotasime), esialgu olid nagu ilupõõsad, õitsesid, aga vilju ei kandnud; ja siis hakkasid tasapisi kandma. Iga aastaga veidi rohkem. Kui alguses oli ainult 2 ploomi otsas, siis eelmisel aastal polnud küll hullumeelses koguses, aga kõhu sai juba lahti süüa.

    • Kaur said, on 17/06/2019 at 11:18

      Viisteist aastat ehk. Ikka päris puud juba ammu. Sordid peaks ka sellised olema, mis üksteist tolmeldavad vms (mina ei valinud, aga küllap spetsialistid teadsid, mida teevad.)

      Hea ploom omas aias on imeline looduse kingitus, mul ühes teises kohas on ja seepärast tean. Need on aga liiga vanad – hakkavad ära kustuma. :(

    • KK said, on 06/08/2019 at 09:48

      Alguses kandis? 15 pole nagu vana ka. Meil üks kidus aastaid ja siis läks vohama. Näita saagi ja ähvarda, küll siis läheb.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: