tavainimene

Pärast pausi

Posted in * by tavainimene on 12/05/2019

Ja sai õhtu ja sai hommik, kuues päev. Ja tavainimene vaatas, mis ta oli teinud, ja tavainimene nägi, et see hea oli.

Minu puhkuse kuues päev lõppes sellega, et saatsin kaks töömeili ja nikerdasin äsjalõppenud Photoshopi kiirkursusel omandatud pädevusi rakendades valmis ühe ürituse kutse. Puhkuse viies päev lõppes sellega, et mu aju lõi tuld, üritades Photoshopi kiirkursusel õpitut kuidagi ära mahutada. Puhkuse neljas päev sai sisustatud muruniitmise, kartulite, porgandite, sibulate ja ubade mahapaneku ning remondijärgse koristusega. Puhkuse kolmanda päeva täitis seinte ja lae värvimine. Puhkuse teise päeva täitis ahju, korstna, seinte ja lae värvimine ning kirumine ahjuplekis avastatud augu pärast. Puhkuse esimese päeva täitis toa mööblist tühjaks kandmine, seinapragude ja hiireaukude kinni vahutamine, teipimine, pahteldamine jm ehitusporno ning lae värvimine. Esimesel puhkuse-eelsel päeval kantseldasin kaht kohalikku tüümiist, kes võtsid lahti ja vedasid minema tumeda polüestersektsioonkapi aastast 1973. Mõlemad tüümehed olid juba saabudes napsised ning ühel oli pealekauba kubemesong. Mis annab, nagu mu kolleegid nentisid, üpris ilmeka pildi tööjõuturu hetkeolukorrast lõunaosariikides.

Igatahes on mul nüüd üks halvasti remonditud tuba (“vähemalt sai puhtam”), kus seisab 20 banaanikastitäit raamatuid ja mitu suurt kotti muu träniga. Vaja oleks raamaturiiuleid ja riidekappi; uurin netist Ikea mööbli soetamise võimalusi. Kainemalt mõtlevad tuttavad on selle plaani maha teinud, soovitades pigem vaadata kuulutusteportaalidest eelmise sajandi kasutatud mööblit (ehk siis polüestersektsioon jälle). Mina kaldun kahtlema, kas mitu korda lahti võetud ja kokku pandud sotsialistlik saepuruplaatmööbel omaks arvestatavaid kvaliteedieeliseid uuena soetatud kapitalistliku saepuruplaatmööbli ees. Täispuitu ei jaksaks ma nagunii osta ega transportida ega mahuks ta mul ustest läbi.

Ilmselgelt pole ma ainus brändilummaohver, sest Ikea mööbli vahendajaid on päris palju — Soomest, Poolast, Leedust ja Lätist. Arkaansete hinnastamissüsteemidega. Näiteks kui veebileht ütleb, et “transport kõikjale Eestis 35 eurot”, siis hinnapakkumine ütleb, et “transport Tallinna 35 eurot, teie regiooni 80 eurot”. Protestile, et minu regioon on Riiale üle kahe korra lähemal kui Tallinn, enam vastust ei tulnud. Ilmselt on kliente niigi piisavalt. Ostjaid näib ülearu olevat ka sellel vahendajafirmal, kes oma veebilehel tituleerib heledat raamaturiiulit “raekabiiniks kassidele” ning tumeda kohta kirjutab “raamatud on mustad pruunid”. Kuitahes hägusa otsinguga ei leiaks üles.

Aga kaks päeva enne puhkust käisin ma — taram-tararam — teatris. Tallinnas, Draamateatris. Vaatamas Kõivu ja Lõhmuse tükki “Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl” Priit Pedaja lavastatuna. Sama näidendi 1993. aasta Ingo Normeti lavastus, mida nägin 1994. aasta suvel Kiuma rahvamajas, on ja ilmselt jääb minu elu kõige maagilisemaks teatrielamuseks. Sama sündmust meenutab tänavuse tüki kavalehel Kauksi Ülle. Ajaloolist järjepidevust kannab kummalisel viisil veel see, et kui veerandsajand tagasi mängis Mait Malmsten papat, siis seekord on ta Verdi rollis.

Mis ma mõista ütelde. Tekst on minu arvates absoluutselt geniaalne, lavastus minu maitse jaoks mitte nii väga. Tempo on liiga ühtlane — ma tahaks, et mingitele tähendusrikastele kohtadele oleks tempo ja detailide mõttes sisse zuumitud. See ei ole ju üheplaaniline etnograafiline rahvajant põrsalõikaja ja kaklevate külanaistega. See on (minu jaoks vähemasti) suure kultuurilise murrangu lugu, maarahva linnarahvaks muutumise algus, inimeste eludes ja suures ajaloos üksteiselt peegelduv ummikusse jooksmise umbsus ja ainsa lahendusena vältimatu vägivald, äike pärast põuda. Hea küll, nende paralleelidega ei pea ka üle võlli panema; ei ole vaja Peetso Saamost teha mingit kastratsioonihirmu personifikatsiooni vms. Aga no midagigi. (Ja miks mitte anda mõista, et me oleme ju globaliseeruvas maailmas järjekordse suure kultuurilise murrangu lävel ja kõik need pained ja pinged ja.) Teiseks näitlejate mäng. Ma ütleks, et 1914. aasta Põlva kihelkonna maainimeste kohta on tegelased laval liiga intensiivsed. Ma oleks tahtnud näha rohkem sordiini, pehmust, mokaotsast torisemist kärkimise asemel, üksteise poolelt sõnalt mõistmist, aastaringide rutiiniga sisseharjunud nappe liigutusi. Aga noh, elamus tervikuna oli täiega pikka Tallinna-sõitu, öises bussis tagasiloksumist ning töö juures kitsukesel diivanil peaagu-magamist väärt. 

Igatahes on puhkus nüüd läbi. Ja see oli vajalik puhkus, sest tööpäevad kiskusid viimasel ajal neljateistkümnetunnisteks. Hoopis teine tunne, kui ole neljateistkümne tunni koosolekutel istumise asemel neliteist tundi lage värvinud. Nüüd tuleb veel tomatid maha istutada, peedid ja pastinaagid, salatid ja tillid külvata. Koorem kiviprahti ootab ära vedamist, vihmaveerennid tahavad puhastada, akende ja uste piirdelaudade pärast on juba ammu piinlik. Ja umbrohtuvad lillepeenrad. Ja katkine veetünn. Ja ikka see ahjuplekk. Ja talvepuude soetamise peale tuleks mõelda. Tasapisi. Küll saab. Kuidagi ikka saab. Linnainimesest maainimene, hmh. 

Advertisements

8 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. kaarnake said, on 12/05/2019 at 13:17

    Sa oled elus, hurraa!
    Ja jätkuvalt asjalik ning ka…
    Tartus ja Põlvas on Sõbralt Sõbrale nimelistes mööblipoodides alati raamaturiiuleid. Kogu mu kobedam mööbel on nendest poodidest pärit. Soovitan.
    Töömeeste ja laiemas laastus kogu inimkapitali seisu kohta võin oma kogemusest öelda, et pidevad majanduskriisid, alkoholist läbi imbunud kombestik ja traditsiooniline perevägivald on see pyha kolmainsus, miks tervemad põgenevad ja kohale jäävad ainult kehalt vigased ja vaimult tõbised.

  2. Paula said, on 12/05/2019 at 15:12

    Vaata Lennarti raamaturiiuleid. Mitte IKEAas, aga lennart.ee

    • tavainimene said, on 12/05/2019 at 16:05

      Mulle meeldib Lennarti kontseptsioon, aga seinatäis riiuleid maksaks üle 600 euro. Seda on liiga palju. “Raekabiini” (jätkuvalt ei suuda ära imestada) saab odavamalt.

      Sõbralt Sõbrale — olen vaadanud nii Tartus kui Valgas, aga pole midagi silma hakanud; tundub, et mu tillukese toa jaoks on sealne retrokraam valdavalt liiga massiivne.

  3. kaur said, on 12/05/2019 at 16:56

    Aga äkki polegi vaja seinatäit raamatuid?
    (ütlen, vaadates seinatäit raamatuid endast meeter eemal, ja raamatuvirnu iga lameda pinna peal üle kogu oma kodu)

    Päriselt ka. Oleks minu tegemine, jätaks ma kodusest kogust alles kolmandiku, kui sedagi.

    Transa teemaga on vist see, et Riia – Tln ots tehakse niikuinii ja siis on kõik asjad Tallinnas vahelaos ja vaja vaid linnas sees ühekaupa vedada. Rõngusse või Iklasse tuleb eraldi ring teha. Täiesti võimalik, et mittestandardse jonnaka kliendiga jauramine on kahjumlik tegevus ja mitte-vastamine ongi parim valik.

  4. tavainimene said, on 12/05/2019 at 20:11

    Raamatutest lahti saada? Jaa, jaa, hea mõte. Juba teen samme selles suunas. Mõned vanad turismibrošüürid ja laste värvimisraamatud ja mõned vanad Akadeemia numbrid lähevad vanapaberisse. Ilmselt ka mõned vanad kokaraamatud, sest vaevalt mul tuleb tahtmist kunagi raamatu järgi salateid ja võileibu teha (ja kui tsivilisatsioon koos internetiga kokku variseb, siis ei söö nagunii enam keegi disainvõileibu à la Salme Masso). Ja mõned kriminullid sokutasin kohalikule külaraamatukogule.

    Ütleme nii, et isegi sälku ei jäänud sisse.

    • kaarnake said, on 12/05/2019 at 20:29

      Sõbrapoes olen IKEA raamaturiiuleid näinud ja mingeid kobedamast materjalist isendeid ka. Kobedamad riiulid kaovad kiiresti, samas kui puhvetkapid ootavad kuude kaupa. Mul suur pere majandada, ja vana armastus Tartu linna vastu ajavad ikka sinna jahile ja kalale, seepärast muudku targutan.

  5. tom said, on 12/05/2019 at 23:27

    Raamaturiiuli koha pealt soovitaks osta ehituspoest hööveldatud laudu ja kruvisid. Kui käsisaag, drellpuur ja otsikud omast käest saad väga kerge vaevaga täpselt sellises mõõdus riiulid kui tahad. Teine võimalus muidugi kasutatud mööbli poes ringi vaadata, igasugu ägedaid asju jääb silma, ka täsipuidust ja pikalt odavamalt kui toormaterjal. Kolmandaks tahaks rõhutada, et IKEA müüb ka täispuidust odavat ja vastupidavat mööblit – meie tüdrukud magavad juba üle 20 aasta IKEA voodis, mis algselt oli kahekordne nari.

  6. Liis said, on 16/05/2019 at 09:51

    Facebookis ja mujalgi on tasuta asjade jagamise grupid, täispuidust riiulid on sealt korduvalt läbi jooksnud, hiljuti üks sõber just oli hädas, et keegi ei viitsinud reageerida.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: