tavainimene

Igaühe tõde ja õigus

Posted in * by tavainimene on 21/03/2019

Keegi küsis, mis selle “Tõe ja õiguse” mõte siis ikkagi oli. On arvatud, et Tammsaare vihkas eestlasi. Või et ta kujutas maailma kohutavalt masendavana. Või et tal on kõik meestegelased lollid või lurjused ja naised seevastu head ja õilsad.

Hmh. Ma ei ole mõistagi mingi Tammsaare-ekspert, aga mul on teistsugused muljed. Minu meelest on Tammsaare oma tegelaste, nende püüdluste ja piiratuste suhtes vägagi empaatiline. Ka minu suu ja sulg tõrguvad Andrest või Pearut koletisteks nimetamast — nende ajastu tõekspidamiste ja tavade kontekstis. (Ma saan nüüd küll aru, et see on libe ja õhuke jää, sest vägivallale mõistagi pole õigustust; ma ise krimpsutan ka nägu, kui kultuurikriitik kirjutab, et “peksjal on rohkem valus kui sellel, keda pekstakse”. Nii et jah, ma ei tea, mis internaliseeritud misogüüniat see Vargamäe meeste väljavabandamine minus peegeldab.) Minu silmis on Andres ikka rohkem selline vanatestamentlikult traagiline kuju, kes püüab täita oma kohust — nii nagu tema seda mõistab — muuta maa oma järeltulijate jaoks viljakandvamaks, ehkki materjal osutab visa vastupanu, järeltulijad on tänamatud ja kaela sajavad hiioblikud kannatused. Trikster ja kiusaja Pearu on Andresest selles mõttes sammu ees, et tema on juba hakanud aduma, et “tühisuste tühisus, kõik on tühine; mis kasu on inimesel kogu oma vaevast, millega ta ennast vaevab päikese all.” Või siis on just Andres sammu ees ses mõttes, et ta trotsib seda tühisuste tühisust ja teeb ikkagi seda, mida peab oma kohuseks — siin sõltub nüüd vaatleja väärtusvaatepunktist ja see teeb just asja huvitavaks.

Meie ajastu vaatleja võib lisada veel neid nüansse, et “kui nemad poleks niimoodi, küüned verel, rühmanud, kus siis meie praegu oleksime?” ja “kui nemad poleks niimoodi, küüned verel, rühmanud, võib-olla siis me ei oleks praegu silmitsi naftatipu ja plastprügiookeaniga.” Või seda, et Eestimaa hinnalisim maastik on raba ja soode taastamise eest makstakse preemiat. Mäherdune iroonia. 

Pearu oli muidugi õiguseväänaja, valevanduja ja altkäemaksuandja. (Mida te triksterist muud ootasite?) Aga siin mul tuleb meelde see Kivirähu Rehepapi-tsitaat, et “kogu meie elu on tükkhaaval kokku/tagasi varastatud”.

Kas see elu oli masendav? Jälle mulle tundub, et meil oma meelelahutusküllastunud maailmas on seda raske adekvaatselt hinnata. Pigem sunnib sellele meelelahutusküllastusele korraks natuke teise pilguga vaatama. Siis ei mõeldud niimoodi

Jutud sellest, et Krõõda kulmujoon oli liiga korrigeeritud või sääred ebaautentselt raseeritud, on minu meelest pentsikud. Võib-olla see just näitabki, et Krõõt ei kuulunud oma ajastusse ja maailma — ta oli selles võõrkeha, liblikas kärbeste keskel — ning seetõttu pidigi vältimatult hukkuma. Põhjatule soole vereohvriks saama, kui soovite. Ellu jäid keskkonnaga kohastunud — tüüakamad, karmimad, paksunahalisemad; sellepärast me olemegi niisugused, nagu oleme. Ja ometi püsib see liblikate-liin haprana elus, taassündides ootamatutes kohtades, nagu Marile ja Andresele sünnib Indrek. Filmis on seda Krõõda erandlikkust ehk rohkemgi rõhutatud kui romaanis, kus küll meenutatakse teda veel aastaid pärast surma kui “kuldset”, kuid kus ta esineb rohkem siiski nutva talunaisena kui olendina väljastpoolt seda maailma.

Mis Mari õilsusesse puutub, siis jällegi tuleb meenutada, et romaanis vähemasti ta tegelikult ta natuke ikka ihales seda perenaise-aujärge ja sellest kogu see süütunne. Ma ei ole kahjuks kursis nõukaaegse Tammsaare-retseptsiooniga, aga ma täitsa näen võimalust keerata kogu see Mari-Jussi liin vägevaks klassiühiskonna kriitikaks, kus süsteemne ebaõiglus ei saagi luua midagi muud kui uut individuaalset ebaõiglust. Ja noh, miks peaks selline kriitika ainult nõukaaega jääma?

Nii et mõtisklemiseks jätkub minu meelest materjali küll ja küll, nii kultuurikriitikutele kui tavainimesele. 

6 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. KK said, on 21/03/2019 at 09:53

    Eks talunaised pöörasid ka tähelepanu välimusele. Kulmukitkumist ei tea aga vanaemalt sain igivanad lokitangid nt, mis aeti pliidi all kuumaks, puhastati ajalehepaberiga ning siis lokitati juukseid. Samuti käis harjusk, kes müütas neile karvakasvu pidurdavat kreemi. Vanaema küll hilisem väljalase, 1917 ja selleks ajaks olid igasugused ilunipid ikka valdavad. Peediga tehti põski punasemaks kirikusse või külaplatsile minnes jne.

  2. Marca said, on 21/03/2019 at 10:57

    Ma ei ole küll filmi näinud, aga raamatu põhjal jäi mulle täpselt sama mulje, mis sulle. Et mõtlemapanev ja hea, samas filmina siiski vaadata ei tahaks. Raamatu mõttele see vaevalt juurde annab, aga masendav vaadata.

  3. Kaur said, on 21/03/2019 at 11:00

    Jaa. Ma ise vingun veidi filmi üle, aga mind häirib rohkem vorm (lohisev) kui sisu.

    Ja minu arust võiks iga eestlane ära vaadata ka taustafilmi:
    https://etv.err.ee/908285/tode-ja-oigus-filmi-lugu

  4. KK said, on 22/03/2019 at 09:23

    Mulle ei tundunud film masendav. Realistlik pigem. Filmitegemise lugu annab palju juurde jah, see oli neil ikka hullumeelne ettevõtmine. Juba sellepärast tuleks vaadata, kinos mõjub teistmoodi kui teles. Ja see aeg oli nagu paar sekundit, lõpp tuli nii ruttu, et ma ei saanud küll aru, et ma kolm tundi küla rahvamajas olin istunud. Ja seal filmis on imeilus muusika! Sellepärast tasub ka minna.

  5. Mnjah said, on 26/03/2019 at 09:32

    Krõõt on filmis vist teadlikult rohkem tänapäeva eestlane – mitte ainult välimuselt, vaid ka väärtustelt. Romaanist ei mäletagi seda kohta, kus Krõõt räägib, et lapsel pole vaja end surnuks töötanud vanemaid, et meie töö on laste armastamine, mitte Vargamäe orjamine jne. Ta on tänapäeva kalamajalane Vargamäel.

    Aga jah, ehkki Andrest ei saa idealiseerida, on oht teda ka liigselt mutta tampida (sotsmeedia kubiseb hüüatustest, et küll see Andres on jube tegelane, et meil on lootust seni, kuni meie seas on Pearusid jne). Tõsi on, et Andres täitis oma kohust. Mu meelest on võtmesõnaks Andrese lause, et “kellele me selle kuningriigi siis muidu jätame, kui pärijat pole”. Andres ongi riigitegelane, Vargamäe on tema riik. Riigi vaade suhetele oma kodanike ja teiste riikidega ei ole inimese vaade suhetele teiste inimestega. Tütre abielu on diplomaatiline teema jne. Seega mitte Piibel, vaid riiklik mõtlemine teeb Andrese kurjaks. Ja seda me näeme ju iga päev praegugi. Eesti riik ja selle juhtimine (ja selle üle vaidlemine) teeb meid üksteise suhtes kurjaks ja pimedaks.

    • tavainimene said, on 27/03/2019 at 08:59


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: