tavainimene

Elu on unenägu

Posted in * by tavainimene on 11/02/2019

Eile öösel nägin unes, et sõitsin rongiga Tallinnast Tartusse ja jäin vagunis tukkuma. Üles ärgates istusin mingis lahtises vagonetis, mis sõitis aeglaselt hiigelsuures laohoones mäekõrguste kaltsuhunnikute vahelt läbi, ja kuidagi ma teadsin, et see on Humana sorteerimiskeskus Pärnus. Olin kohutavalt ärritatud, et rong mind Tartu asemel Pärnusse tõi, ja otsustasin kõrgemale poole kaebuse esitada. Järgmisel hetkel olin juba Tartus ja otsisin mingi kaubanduskeskuse keldrikorrusel raudteefirma kontorit. Seal ootas järjekorras hulk inimesi, kellele ma hakkasin kohe oma nörritavast seiklusest pajatama. Jutustades ja kuulajate kahtlustavaid pilke tabades koitis mulle endale ka, et miski selles loos ei klapi — reisirongi vagunist pidin ma ju kuidagi rööbaskärusse ümber istuma? Just, tõenäoliselt nägin ma kogu seda Pärnusse sattumise lugu unes! Piinlik! Aga millal ma siis üles ärkasin? Kas ma magan ikka veel? Kas ma hakkan hulluks minema ega suuda enam unenägu päriselust eristada? Need küsimused erutasid mind nii väga, et tulin aegamööda ärkvele.

Täna nägin unes, et olin mingis Kagu-Aasia riigis valitsuse pressikonverentsil, kus raporteeriti maal valitsevast närilisteprobleemist: evolutsiooni käigus olid ellu jäänud ja järglasi andnud ainult need, kes suutsid kõige vähem ressursse tarbides kõige kiiremini paljuneda, nii et hiired oli põhimõtteliselt muteerunud sültjaks podisedes punguvaks massiks, mis toitus kõiges orgaanilisest ja levis piisknakkuse teel. Tahtsin küsida midagi väga tarka, tõstsin käe ja pärisin: “Aga preeriakoerad?” Aa, te mõtlete merilõvisid, lõi ettekandja nägu särama. Korraga seisime mingit sorti sadamakail, mis trepina merre ulatus. Mudasevõitu vees lõid lupsu pirakad piklikud hülgesarnased olendid. “Kas nad inimesi ründavad?” küsisin ma kahtlustavalt, kuid mu saatja seletas, et ei, need olevused omavad teatud määral intelligentsi. Laskusin külma merevette ja lähenesin ühele loomale, kes osutus olevat täiesti inimnäoga, ümarate pruunide silmadega ja hästi suurte tedretähtedega. “Me talvitume põhjamudas. Saame hüpnoosiga oma elutegevust nii aeglustada, et me ei pea hingama. Inimesed saavad seda õppida, aga meil on see kaasasündinud võime,” seletas mulle teatud määral intelligentne inim-merilõvi-preeriakoer.

Õõäääöööh. Eks puhka niimoodi välja. Täna tõstis tuju ainult see, et kui ma taksoga tööle sõitsin (libedus, lörts ja halvad unenäod), soovis juht mulle hüvastijätuks “kordaminekuid õpingutes”. Kui see nüüd ikka oli ilmsi.

Advertisements

2 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. KK said, on 11/02/2019 at 15:31

    Mul meenus “Meri ja Orav” oma Valgevenega :D

  2. nodsu said, on 12/02/2019 at 01:56

    Kahtlustan, et viimase aja külmetusviirused võivad mõjuda ka sedapidi, et annavad eriliselt värvikad unenäod. Mul on samuti juba nädal või rohkem hull unenäoralli. Kuigi see võib tulla sellest, et krooniliselt saab liiga vähe magada.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: