tavainimene

Küsimused ja vastused

Posted in * by tavainimene on 27/01/2019

Postimees tellis seekordse valimiskompassi (tõsi, vahendajate kaudu) konservatiivse maailmavaate edendamisele pühendunud MTÜlt Ühiskonnauuringute Instituut. See eelmine lause võib olla tõde, aga võib olla ka väänatud tõde või koguni vale, sõltuvalt sellest, missuguseid detaile ja nüansse te oluliseks peate. 

Aga valimisabiline küsib teilt, kas on õige, kui naine eelistab karjääri laste kasvatamisele ja perekonna eest hoolitsemisele. Nii, kohe tekib kujutluspilt naisest, kellel on kasvatamist vajavad lapsed ja hoolitsemist vajav perekond — ilmselt siis sügava puudega abikaasa ja võib-olla ka eakas vanem või erivajadustega õde-vend. Aga see naine eelistab karjääri tegemist ning jätab lapsed koju kaklema ja tikkudega mängima ning abikaasa lamatistesse mädanema. Võiks lausa öelda, et läheb raha ja võimu nimel üle laipade. Oi, ei, see küll ei saa õige olla!

Ma võin üksnes aimata, et tegelikult on silmas peetud seda, kas naine võiks lihtsalt mitte soovida lapsi saada. Aga küsida, kas see on õige, tundub mulle täiesti arulage. Mis mõttes õige? Kas see on õige, kui naine, tajudes ühiskondliku hukkamõistu survet, loobub armastatud tööst ning pühendub laste kasvatamisele, milleks tal pole sisemist valmisolekut ega kutsumust? Kas see on õige, kui naine, kes ei leia pere loomiseks ja laste saamiseks sobivat partnerit, “laseb latti allapoole” ning täidab armastuseta oma väidetavat bioloogilist imperatiivi? (Aga kas see on õige, kui mees eelistab karjääri tegemisele vähenõudlikku tööd, väikest palka ja vaba aega? Kui mees eelistab lapsi karjäärile? Aga karjääri lastele?)

Veel küsitakse valijalt, kas abort on vastuvõetav pereplaneerimise meede. Esiteks — mis tähendab pereplaneerimise meede? Taas võib oletada, et mõeldud on aborti naise soovil, ilma meditsiiniliste näidustusteta. Aga sõnastus implitseerib, nagu oleks see ainus või peamine meede, millega naine oma laste arvukust planeerib ja reguleerib, mis ilmselt tähendab, et ta on rumal, vastutustundetu ja moraalselt lodev. Teiseks — mis tähendab vastuvõetav? Kas seda, et see on moraalselt heakskiidetav, või seda, et see ei peaks olema keelatud? Sest näiteks abielurikkumine ei ole minu arvates kiiduväärne tegu, aga ma ei arva ka, et selle kohta peaks karistusseadustikus olema paragrahv. Küsimus “kas Eestis praegu kehtivat abordiõigust oleks vaja kitsendada?” annaks tõenäoliselt teistsugused vastused.

Samamoodi annaksid tõenäoliselt mõnevõrra erinevaid vastuseid küsimused:
“Kas homoseksuaalseid paare tuleks seaduse silmis käsitleda perekonnana?” vs “Kas erisoolisi ja samasoolisi püsivas kooselus paare tuleks seaduse silmis käsitleda samamoodi?”
“Kas riik peaks ühiskonnas edendama euroopalikke liberaalseid väärtusi?” vs “Kas igal inimesel peaks olema õigus elada ja ennast teostada nii, nagu ta seda soovib, kuni ta ei see sellega kellelegi kahju?”
“Kas sõnavabadust avalikus ruumis peaks piirama, kui see riivab mõne vähemuse tõekspidamisi?” vs “Kas avalikus ruumis peaks olema lubatud vähemusgruppide vastase vaenu õhutamine?”

Ma kirjutasin veel mõned sapised laused, aga kustutasin need ära. Mis seal ikka. On nagu on. Ega minu reaalsus ei ole õigem kui kellegi teise oma. Samamoodi väänatud, lihtsalt teise suunda. 

 

12 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. reet said, on 27/01/2019 at 16:29

    Oi, see sõnastamine on üks hirmus asi. Ma pole (konservatiivina) seda valimiskompassi veel nägema juhtunud, aga kui silma alla satub, katsetan ära. Aitäh, et juhtisid tähelepanu sõnastamisküsimusele, oskan siis selle pilguga ka lugeda!

  2. tavainimene said, on 27/01/2019 at 17:47

    Asjakohane: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/teaduspesu/

    • nodsu said, on 28/01/2019 at 03:01

      ma mõtlesin alguses, et sa selle peale kirjutasidki.

    • tavainimene said, on 28/01/2019 at 08:49

      Ei, ma alles nüüd sattusin lugema. Ja vaatan, et Facebookis Virginia Woolfi grupis ja Liisa Pakosta seinal on seda teemat ka lahatud (mh Lauri Vahtre versus Jürgen Ligi — tooge mulle popkorni!).

      Mind teeb kuidagi kõhedaks see, et ka kombinatsiooni Postimees pluss Tartu Ülikool ei saa enam usaldada. Võiks ju arvata, et üks valvab teise järele, aga praegu veavad nad koos kellegi kolmanda vankrit. Kelle? Miks?

  3. Kaur said, on 28/01/2019 at 12:22

    Ma ei tea, ma ei tea. Tundub, et te ootate valimistelt ja nende ümber käivalt propasõjalt mingit… objektiivsust. Seda ei ole ega tule. “Riigimeedia” (Postimees jne) võiks ju neutraalne olla…. Samas, miks nad peaks…?

    Ma üldse ei tea, mispidi peaks kodanik oma arvamust kujundama. Kogu sisend on…. imelik. Plakatid – sisutud lihtlaused. Parteide programmid – pikk kantseliitlik lugemine. Ajakirjandus – kajastab imelikke vähetähtsaid fakte. Need kompassid on hea katse valijat aidata. Aga kui paljud neid teevad / klikivad? Kümme protsenti? Üks protsent?

  4. Mnjah said, on 28/01/2019 at 22:43

    Lihtne ju. Esimene suur meediaettevõte, kes rahvuskonservatismi omaks võtab, on võidumees.

    • tavainimene said, on 29/01/2019 at 20:09

      Kurat. Perse.

  5. lugeja said, on 29/01/2019 at 00:22

    oleme arvanud, et meil on siin piiririik, rinderiik, ideede kohtumis- ja põrkumispaik jms – aga nüüd tekib tunne, et rinne on liikunud kuhugi mujale, võitlus on lõppenud, sest ta on kaotatud. Päris Gilead nagu poleks, aga…

    • nodsu said, on 06/02/2019 at 01:59

      jajah. Mõtlesin just, kas panna sama link ka Ritsiku samateemalise postituse kommentaariumi. Aga kuna maksumüüri tagant tervet artiklit lugeda ei näinud, ei pannud.

    • tavainimene said, on 06/02/2019 at 08:50

      Väärib lugemist.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: