tavainimene

Argumentum ad ungues

Posted in * by tavainimene on 14/10/2018

See on nii armsalt koomiline, kuidas mistahes elatisteemalises kommentaariumis toob varem või hiljem vältimatult keegi välja geelküünte-argumendi: “Kuidas ma saan talle elatist maksta, kui ta paneb endale selle raha eest geelküüned?!” Varem ma arvasin, et kõik mehed pole elatise mõttest täpselt aru saanud ja peavad seda vaeste naiste abirahaks — et kui naine teenib ise ja saab endale lubada toreduslikke kulutusi, siis pole tal moraalset õigust raha juurde nõuda. Nüüd ma saan aru, et see on ikka puhas bioloogia: kui ta kasvatab minu last, siis ei tohi ta ennast — teiste meeste jaoks! — ehtida, sest potentsiaalne uus järeltulija konkureeriks minu omaga ema ressursside pärast.

Advertisements

22 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. Kaur said, on 14/10/2018 at 18:29

    Kõlab mingitpidi loogiliselt.

    Teistpidi väljendub siin meeste absoluutne mõistmatus mukkimise ja kosmeetika asjus. Me ei saa geelküüntest ega miljoni potsiku hädavajalikkusest aru, aga üldiselt on see mittearusaamine kuidagi allasurutud. Elatise teemas lihtsalt öeldakse, mida mõeldakse, see ei pea elatise endaga üldse otseselt seotud olema.

    (Ma siin nüüd muidugi vaid oletan, eksju?)

  2. tavainimene said, on 14/10/2018 at 19:26

    Paljudele naistele meeldib potsikutega mässata, sest see on üks pehme ja hästi lõhnav viis ennast hellitada. Paljud loodavad, et see muudab nad atraktiivsemaks ja/või ihaldusväärsemaks. Paljud annavad järgi ühiskonna survele (lähed ilma meigita tööle ja kolleegid küsivad murelikult, kas oled haige; osakonnajuhataja teeb märkuse, et lakkimata küüntega käed näevad välja hoolitsemata jne). Vähestel on ebamugavad nahaprobleemid, mille leevendamiseks kulubki palju potsikuid.

    Eks meestel on mingid omad “potsikud” enesetunde tõstmiseks ja staatuse signaliseerimiseks.

    • Kaur said, on 14/10/2018 at 20:15

      Jajah – ega ma ei arvanud, et sa mulle siin meikimist põhjendama pead. Ma lihtsalt tõin näite ühest meeste jaoks arusaamatust nähtusest. (Mitte ükski neist argumentidest ei kõla mehe jaoks vähimalgi määral mõistusepäraselt, ja see ei ole kuidagi siinse sisekande süü / teema.) Sellest on kerge hüpata mõttele “naised on loomu poolest laristajad, seega pole mingit mõtet maksta.”

      Aga see bioloogia on muidugi ka. Mida viletsamini su eks elab, seda vähem atraktiivne ta on. Mitte vaid välimuse mõttes, vaid üldse. Kui ta ei saa endale lubada oma aega (sest lapsehoidja maksab), ei saa ta ka klubides ringi litutada ega kinno ega kontserdile ega. Loogiline; jätan meelde; aitäh.

    • tavainimene said, on 15/10/2018 at 06:59

      Ma ikkagi loodan, et sa ei ürita mõista anda, nagu käituksid mehed kuidagi naistest mõistuspärasemalt? See on müüt, millega ma aeg-ajalt kokku puutun ja mille üle ma ei väsi imestamast.

    • Kaur said, on 15/10/2018 at 08:05

      Ei ürita :)
      Isegi selle peale ei tulnud.

    • Morgie said, on 29/10/2018 at 12:23

      Asja võib geelküünte ja potsikute (Mis geelküüned, magada ja lugeda tahaks!) tasandilt ka palju kaugemale alla Maslow püramiidi keldrisse viia – minu lapse isa ütles mulle, kui ma küsisin, millal ta oma (tookord kolmeaastase) poja nädalavahetuseks enda juurde võtab, et ma saaks ka kuus paar päeva ainult iseendale – “Mina ei pea sulle litutamise aega võimaldama”
      Puhas bioloogia, muidugi. Mul oli põhimõtteliselt plaanis nädalavahetus antidepressantide, une ja paari sellise jalutuskäiguga, kus ma peaks ainult iseenda peale mõtlema ja mu kael ei hakkaks tite järgi vahtimisest pööritamisest valutama – a ju see oleks mu ka liiga “atraktiivseks” muutnud. Haa-haa.
      Sellist suhtumist viljeles see isa seni, kui laps sai liiga suureks ja mul oli võimalik teda ka vahel koju üksi jätta, siis vist tekkis natuke teine bioloogia.

    • Morgie said, on 29/10/2018 at 12:25

      Mõistuspärane ehk mitte, aga eesmärgipärane küll. Kui juba on selline eesmärk. Ise võimalikult palju litutada (hoida oma aeg ja raha endale) ja takistada lapse emal litutada (mitte eraldada talle aega ja muid ressursse). A järglase kasvatamise kvaliteedi kallal võib sellegipoolest iriseda (iriseski).

  3. JamaIkka said, on 15/10/2018 at 00:24

    Raha tuleb ennem maksta, alles siis vaatame kas ostame sexpesu või uue nabaneedi geelküüned ostame, siis kui raha üle jääb. Tegelikult selgeltnägemine ei ole põhjus raha maksmata jätmiseks. Armukadedus äkki läheb teisel paremini just sellepärast, et mina maksan ja ei saa üldse enam kontrollida teeb inimesed manjakaalseks.

    • Morgie said, on 29/10/2018 at 12:26

      Sa arvad, et sina maksad? Aga last vahetult kasvatav vanem maksab niikuinii. Kogu aeg. Kõigega. See kehtib ka juhul, kui tited on isale jäetud ja ema jee tõmmanud (harvaesinev, aga võimalik).

  4. Mart said, on 15/10/2018 at 10:20

    Polegi sedapidi asja mõelnud. Eks emmed ole ju ka igatepidi selle vastu, et mees eluga edasi läheks, uue kaasa leiaks ja hoidku Humal selle eest, et temaga veel lapsigi saaks. Mehe teenitav raha kuulub rahvale! Ptüi krt – eksnaisele. Ei, noh – ühistele lastele ikka. Aga laekuma peab eksnaise arvele. Aga et mees võik selline mölakas olla, et naiselt sama oodata – no sellise ülbuse peale annab ikka tulla. Aegade algusest on ju asjad olnud nii, et pere ühine rahakott on see mehe oma ning naise rahakott on ikka tema enda tarbeks. Miks peaks see pärast lahku minekut teisiti olema.

    • mustkaaren said, on 15/10/2018 at 11:51

      Sa vist oled millestki valesti aru saanud. Päriselus on vastupidi, sest yldiselt peab maja naine. Laste kulud on OSA majapidamisest. Silmapliiats vms odavam vidin on kökimöki vrdl pysikulude, kommunaali, laste vedamiseks vajaliku auto ylalpidamise jms-ga. See mees, kes geelkyynejuttu ajab, on ikka väga vaene inimene mitmes mõttes.

    • mustkaaren said, on 15/10/2018 at 11:54

      St naise raha on kõigi raha, mehe raha kipub see tema enda raha olema. Ja kuskohast võetakse nt siis, kui laps kaelaluu murrab v vähki haigestub ja vajab 24/7 hooldamist, naine lastakse pärast 3 kuud haiguslehte töölt lahti, aga endiselt on mehe raha tema oma ja katsugu keegi kasvõi kymnekatki juurde nõuda. Selliseid lugusid on terve Eesti täis.

    • tavainimene said, on 15/10/2018 at 12:06

      Aegade algusest … jaa, minu vanaema oli 1930ndatel vabrikutööline ja teenis rasket füüsilist tööd tehes umbes 30 krooni kuus. Kord läksid naised vabrikandi juurde paluma, et kas ei saaks palka tõsta, sest sellise rahaga ei ela kuidagi ära. Vabrikant tegi suured silmad: “Ega siis naisterahva palk ei ole mõeldud ära elamiseks, see on ju sitsiräti raha!”

      Nii või teisiti, see laste ülalpidamise teema on keeruline. Võtame olukorra, kus on laps, temaga koos elav vanem ja temast lahus elav vanem — kuidas vanemad peaksid lapsele oma ressursse kulutama? Rohkem teenija panustab rohkem? Või panustavad mõlemad rahaliselt täpselt võrdselt? Või arvestatakse ka lapsega koos elava vanema naturaalpanust hooldus- ja kasvatustöö näol? Või peaks lapsega koos elav vanem hoopis selle imelise privileegi eest rahaliselt rohkem panustama? Pluss veel see raamatupidamine, et kas tuleks arvestada ainult lapsele minevaid otseseid kulusid (lasteaiatasu ja talvesaapad) või tuleks arvestada ka osa kommunaalkuludest ja kestvuskaupadest. Viimasel juhul — kuidas mõõta aega, mil laps ja vanem viibivad samas valgustatud ruumis ja vaatavad sama telerit, ning aega, kui laps tarvitab lisaelektrit? Kuidas arvestada pesumasina kulumiskoefitsienti, arvestades, et lapse riided on väiksemad ja kergemad aga see-eest määrduvad kiiremini? Vaat see oleks alles 21. sajandi matemaatika, mida koolis õpetada!

    • Morgie said, on 29/10/2018 at 12:30

      Naturaalpanus peaks ikka arvesse minema. Ma olen nõus, õigemini ise rehkendangi naturaalpanuse ka lahus elava vanema poolt sisse. Ma ei peaks seda tegema – seadus mind ei kohusta – aga ma olen iseendaga kokkuleppe sõlminud, et kui isa võtab lapse kaheks nädalavahetuseks enda juurde, siis ma lepin viiendiku võrra vähemaga, kui miinimumelatisega. (Ja kui ta peaks jälle hakkama kohtumiste osas sikku keerama, st mittekohtuma, lähen kohtusse ja kasseerin kõik sisse). Suvel, kui laps on kaks nädalat isa juures, siis isa mulle elatist ei maksa, sest elatis käib lapsega kaasas; kui laps oleks isa juures kuu aega, siis maksaks mina isale, aga nii hästi pole veel läinud. Selline rehkendus vastab minu sisemisele õiglustundele, aga ma arvan tõsiselt, et nii peaks see ka seaduses kirjas olema.

  5. lendav said, on 15/10/2018 at 15:47

    Ohoo-jajah. Ma pole elus geelküüsi kandnud ega kuldehteid ostnud. Aga lapsed olen pidanud ikka ise üles kasvatama, nende isa pole tahtnud midagi panustada, mõnikümmend eurot kahele lapsele kokku on tema palgast võtnud ka kohtutäitur. Kahekümne euro eest ei saa lapsele poole kuu sööki ega rõivaid ega saapaid ega eriti midagi. Ja kui küsid, et ühele lapsele ma juba ostsin talvesaapad, osta sa teisele, siis tuleb lõppematu ving, aga saapaid ei saa.
    Teiseks ei ole laste isa tahtnud lapsi isegi koolivaheaegadeks enda juurde võtta. Mul poleks midagi selle vastu olnud, kui ta oleks omale uue naise võtnud – tõenäosus, et uus naine mõistab laste vajadusi ja susib isa neid natukenegi toetama, oleks igatahes suurem, kui see, et isa ise saab aru, et ta on vastutav lapsevanem. Isad ei taju millegipärast, et nad on ka lapsevanemad ja laste eest vastutavad. See laps läheb kuidagi üldse meelest ära. Ainult eks on meeles, see ahne eks, kes raha tahab.

    See ei käi muidugi kõigi meeste kohta, tean päris mitut lahutatud paari, kus isa lapsi väga hoiab ja toetab.

    • Morgie said, on 29/10/2018 at 12:32

      Jaa, mul on ka isa ja lapse kohtumised siis kõige paremini sujunud, kui isal on mõni püsikas, kes suudab neid asju korraldada. Kahjuks ta püsikad ei kesta eriti kaua…

  6. Kaur said, on 15/10/2018 at 23:24

    Tõsiseks minnes. Mida teha? Kui lapse isa arvab nii nagu mustkaaren ja lendav kirjeldavad?

    Iga üksiku juhtumiga ei oska keegi nõu anda. Iga suhe on katki omamoodi ja parandama / lahendama peab ka omamoodi.

    Aga üldiselt tundub mulle, et kõige rohkem loeb ühiskonna suhtumine, foon. Kogu ühiskond peab pidama normaalseks, et laps on mõlema vanema kanda – sõltumata sellest, kas nad on koos või lahus või kellega elavad või kuidas omavahel läbi saavad.

    Ja minu arust liiguvad siin asjad õiges suunas. Või ei? Kas te arvate, et 10 aasta pärast on meeste (või üldiselt lapsi mittekasvatava poole) suhtumine normaalsem või mitte? Või, kas praegu lahku minevad paarid saavad lapsed ja kulud ausamalt ära jagatud kui 10-20 aastat tagasi lahku läinud paarid?

    • lendav said, on 16/10/2018 at 08:10

      Ei oska öelda. Kuigi suund paistab sinnapoole olevat, alates sellest, et järjest normaalsemaks peetakse, et ka isa on imikuga kodus, laps ei ole enam ainult naise “lõbu”. Minu lahutatud sõbrad-tuttavad, kes on väga normaalsed isad, on küll juba palju vanemad, lapsed täiskasvanuks saanud, nii et selliseid normaalseid isasid on ka varem olnud.

    • ep said, on 16/10/2018 at 13:34

      Mulle on jäänud mulje, et uus Eesti film “Võta või jäta” (ma ise pole näinud) tegeleb just selle teemaga, nii olukorra kirjeldamisega, kui vist ka hoiakute muuta proovimisega. Vt nt https://kultuur.err.ee/869181/arvustus-the-beat-is-on-repeat-ehk-muster-kordub

    • Kaur said, on 16/10/2018 at 13:56

      Kus on alles filmi-arvustus. Mine või vaatama!!! (nali)

    • Morgie said, on 29/10/2018 at 12:41

      Tead, suhtumine ongi sageli olulisem, kui see reaalne materiaalne panus.
      Kui isa suhtub nii, et oma laps on ikka oma, siis ta leiab lapse jaoks kasvõi selle raha ja paar sõna suhtlemist.
      Kui ta suhtub nii, et laste kasvatamine on ainult naise asi, siis ta toob viriseva tite emale tagasi sõnadega: “Ma ei saa temast aru” ja kõigile on selge, et see arusaamatus on ema süü ainuisikuliselt. Selline suhtumine räsib vaimselt, muserdab täiesti maatasa.
      Kui isa on aus luuser, kellel ei jätkugi sisemist resurssi lapse eest hoolitseda, siis seda on võimalik andeks anda. Sa ei suuda töökohti pidada, sul ei ole raha, noh mis teha, surm ka ei võta sealt, kus ei ole. Aga kui seesama isa, kellel ei jätku lapsele ei aega ega raha, presenteerib ennast samal ajal sotsiaalmeedias kui ägedat semu, toredat õllekäruoperaatorit, lahedat spordimeest (spordi peale kulub aega!) ja sinna juurde ka hoolitsevat isa (mõelda vaid, kaksteist aastat tagasi pidi ta ühelt spordiürituselt puuduma, sest laps!) – siis selline mimikri, selline signaalivõltsimine on – viisakalt väljendudes – alatu.
      Aga seda ei ole nüüd küll mõtet loota, et inimesed tulevikus statistiliselt keskeltläbi enda vastu ausamaks muutuksid kui praegu.

  7. mustkaaren said, on 29/10/2018 at 15:50

    Mul on ilmselt old loteriivõit, sest mees, olgu ta nii loll ja laisk, kui tahes, pole andnud põhjust teda poolitsa ja kohtu abiga menetleda ega minema lyya. Me mõlemad maksame oma lastekarja hea käekäigu eest erinevatel viisidel ja mis teha, kuna me mõlemad maksame ka oma eelmise põlvkonna söödud tooreste viinamarjade ja lõbusa elu eest, siis jah, lastest inimese kasvatamine tulebki sõna otseses mõttes vanema elu, tervise ja vara arvelt. Jaa, jaa, ma tean, et paljude arvates lapsed kasvavad ju ise, neile ei ole midagi vaja, aga ma olen tundnud seda tunnet, et minu lapsed, nad on osa minust, nende kaudu elan ma igavesti.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: