Aina igasugu pudipadi pähe tuleb taguda meil koolis
Sattusin lugema pikka ja kohati emotsionaalset kirjalõime teemal “Mida teha, et Eesti koolides oleks rohkem häid füüsikaõpetajaid (või, kui kauem venitada, üldse mingisuguseidki füüsikaõpetajaid)”. Ütlen kohe ära, et mina ka ei tea, mida selleks tuleks teha. Ma arvan, et seda tuleks küsida 1) füüsikaõpetajaks õppinud inimestelt, kes ei tööta koolis; 2) füüsikaharidusega mittepedagoogidelt; 3) muu eriala spetsialistidelt, kes oskavad füüsikat mahus, mis võimaldaks üldhariduskoolis õpetada; 4) gümnaasiumiõpilastelt, kes füüsikat hästi jagavad ja võiks seda kaaluda ühe edasiõppimisvalikuna. Et mida neil oleks vaja, et nad tuleksid kooli füüsikat õpetama. Aga enne tuleks endalt küsida, mis me siis teeme, kui nad ütleksid, et tingimusteks oleks 1) palk 3000 eurot neto, 2) mitte rohkem kui 16 kontakttundi nädalas, 3) isiklik abi, kes tegeleb kogu paberliku planeerimise, aruandluse, lapsevanematega suhtluse ning tunnis distsipliini tagamisega. Kas me oleme selleks valmis? Kas füüsika on meile piisavalt prioriteetne? Mida me ütleme vihasele matemaatikule, kes järgmiseks ukse taga seisab? Aga nutetud silmadega emakeeleõpetajale? Ma kahjuks väga ei usu sellesse, et lahendus oleks “parem propaganda kommunikatsioon”.
Kui üldse millestki alustada, siis vahest sellest, et potentsiaalsete kandidaatide kogum oleks suurem — et oleks rohkem inimesi, kes koolis üldse füüsikast aru saavad ja innustuvad. Minu meelest annaksid võimaluse füüsikat arusaadavamaks muuta digiõpikud, kui need oleks kihilise ülesehitusega. Iga peatüki avalehel võiks olla ainult see info, mis on inimesele ellujäämiseks vajalik. Näiteks: “mida suurema kiirusega sa vastu puud põrutad, seda suuremaid purustusi sa saad” (koos illustreeriva videoga). Järgmine kiht võiks olla korrektselt sõnastatud füüsikaseadus koos valemiga ja lisanäidetega elulistest olukordadest/ülesannetest, kus seda kasutada. Veel sügavamad kihid võiks olla huvitav teaduslooline taustainfo, nipiga küsimused, olümpiaaditaseme ülesanded, lingid Vikipeedia-artiklitele, füüsikafoorumitele jms — et igaüks kaevaks täpselt nii sügavale, kui tema võimed ja huvid lubavad. Aga kõigi mõistete, definitsioonide, ülesannete jms juures peaks olema küsimärgi ikoon “ei saanud aru”, mis avab kasutatud mõisted, toob näiteid, tuletab meelde varem õpitut, lisab teise nurga alt antud seletused, animatsioonid jms. Mille juures omakorda oleks küsimus “kas sellest oli sulle abi? jah/ei” Eelmiste kasutajate poolt kasulikuks hinnatud abimaterjalid peaksid saama kuvatud uutele õppijatele eelisjärjekorras. Kasututeks hinnatud abimaterjalidega peaksid didaktikud edasi töötama, nagu ka nende teemadega, mis õppijates kõige rohkem küsimärke tekitavad.
Olin väga elevil, kui kuulsin, et haridusministeerium on tellinud riigihankega terve põhikooli õppekava ulatuses digiõpikuid. Minu entusiasm asendus suure pettumusega, kui ma paari tasuta reklaampeatükki sirvisin. See on peaaegu ainult tekst. Isegi mitte hüpertekst. “Paigutame U-magneti pooluste vahele peenikeste juhtmete otsas rippuva metallvarda” — vabandust, aga kas see magnet asub püsti või risti? Harud ülespoole või allapoole? Kui pikad on need juhtmed? Mille külge kinnituvad? Miks ei ole selgitavat videot? Õpetust, kuidas valmistada ise lihtsat elektrimootorit ja näiteid, kuidas seda mingil praktiliselt otstarbel kasutada?
Tjah, elektromotoorjõud oli täpselt see punkt, kus minu kontakt koolifüüsikaga katkes. Liiga palju oli seal koosinusi; mul pole koosinuste vastu midagi, kui nad teavad oma kohta ja püsivad täisnurkse kolmnurga piires. Pluss muidugi see, et ma ei saanud aru magnetvälja jõujoontest — et miks need jooned tekivad ja mis on nende vahel. Liiga palju hybrist, et leppida vastusega “nii lihtsalt on”; liiga vähe mõistust, et sisulisest vastusest aru saada — keskpärasuse tavaline tragöödia.
tavainimene 
Tere!!!!!!!
1) Kas sa iduedu foorumile lähed-tuled?
2) Kus on see füüsika lõim? Olen olen paberitega füüsik ja tahan ka lugeda!
3) Kuna ma olen ka paberitega lapsevanem, siis on mul PALJU arvamusi hariduse kohta, ja väga vähesed neist on positiivsed.
4) Koosinust õpetavad matemaatikud, kes hoiavad ta kolmnurga sees. Ja see on viga!! Mata tunnist väljaspool on siinus-koosinus nimelt LAINED. Merelaine, valgus, heli, muusika, elekter!!!! Nii ongi, et mata tunnist füüsikasse liikudes tekib
error.Ja sinu esimesse nimekirja lisaks ma ülikoolide õppejõud, kes annavad aineid, mis eeldavad füüsikat. Kuidas nemad seda näevad? Kas lapsed teavad piisavalt, liiga palju, liiga pinnapealselt, ….? Mu äiapapa (mata professor) ütles (mitte mulle, vaid riiklikule ainekava komisjonile), et “kogu keerulise matemaatika õpetame me ülikoolis niikuinii nullist uuesti. Tehke nii, et keskkoolist tulnud laps vähemalt lihtsatest asjadest päriselt aru saab, mitte ärge peletage teda integraali ja diferentsiaaliga”. Aga mis on ülikooli füüsikute arvamus?
Kauri 4. punkt illustreerib ühtlasi seda, miks oleks integreeritud õpe parem kui jäik õppeainetesse sorteerimine.
(Ja “kust me võtame need kõigi ainete võimelised õpetajad” ei tohiks vähemalt põhikooli tasemel veel üldse argument olla.)
Notsu, ma pole viimasega nõus. Õpetaja amet on mitutpidi raske. Esiteks stressitaluvus, autoriteet, diktsioon, metoodika, kogu pedagoogika pool. Aga ka eriala peab olema sul väga väga selge. Sa pead teadma – ütleme – kümme korda rohkem kui ainekava eeldab. Selleks, et eristada ainekavas vahtu ja tähtsat…
Aga põhikooli loodus-aineid peaks küll andma üks ja sama inimene.
Kasvõi selleks, et vähendada erialast kretinismi.
Ehk omaenda aine ületähtsustamist.
Ja et luua sidemeid teiste ainetega.
Usun, et bioloog on parem mataõps kui matemaatik, ja vastupidi.
Väga andekale lapsele peaks matat andma päris matemaatik.
Ja bioloogiat bioloogia fänn.
1) iduedust kuulsin just esimest korda.
2) Kirjalõim on privaatne, aga asja sisu võib kokku võtta nii, et LTT-ainete õpetajate puudus on nurjatu probleem.
3) Kui palju kriitilisi lapsevanem-füüsikuid läheb vaja, et füüsikaõpetuses koperniklik pööre läbi viia?
Mulle tundub, et praegu õpetatakse koolis enam-vähem kõike printsiibi “õpi pähe > ütle üles > unusta ära” järgi. Mitte “saa aru > rakenda teises kontekstis > loo õpitu põhjal midagi uut”. Tegevõpetajad ütlevad selle peale muidugi, et 80% õpilastest polegi võimelised millestki aru saama ja laseme aga vana viisi edasi, mõnele ikka midagi külge jääb.
Pööret oleks vaja KOGU õpetuses. Kogu mõtlemises. Füüsika on ikkagi marginaalne distsipliin.
Ma lähen seda iduedu kuulama, kui saan, kasvõi natukene. Suu hoian võõras seltskonnas pigem kinni (kui just otse ei küsita). Kardan küll, et lahkun sealt tigedana ja ahastuses.
Tsitaat Facebookist: haridussüsteemi uuendamine on nagu surnuaia kolimine — seesolijatelt ei ole eriti koostööd loota. Aga päriselt ka — hirm on ju. Nii suurde kaevu sülitada? Kaotame keskkoolist integraali ära ja loodame, et õpetame neile selle asemel põhilise põhjalikult selgeks? Aga mis see põhiline on? Matemaatika puhul oleks see oskus päriselu probleeme matemaatika keelde tõlkida? Ehk tekstülesandeid lahendada? Seda oskust peaksid lastes arendama algklassiõpetajad, kelle ühendav omadus on pigem see, et nad armastavad lapsi, mitte see, et nad armastavad matemaatikat? (Pärismatemaatikute ühendav omadus kipub olema see, et nad armastavad arve, mitte inimesi, ja eriti mitte lapsi.)
Meenub, et sel kevadel pidi tulema suur avalik hariduse tagasiside uuring-küsitlus. Tahtsin osaleda, aga pole sellest miskit kuulnud.
Asi algab (AFAIK) Innovest ja HTM-st, kes peaks suuna kätte andma. Ka väga suuri süsteeme annab muuta, Eesti haridus on maailma mastaabis ikka päris kärbsemusta suurune asi. Aga see kärbsemust on ennast sõlme mõelnud ja üle reguleerinud ja nii hullult iseendas kinni, et iga muutus tundub võimatu.
Haridus tervikuna on nurjatu probleem. Aga meie haridus on aastatega muutunud küll. Meil on tulnud inim- ja ühiskonna- ja majandus- jne õpped, keelekümbluse koolid, jne. Ehk hariduse muutumine (nii põhimõtteliselt) on kindlasti võimalik.
Kaevu sülitada pole vaja. Meil on muide võimalik alustada väikeselt. VHK ju tekkis, eks? Meil on eri- ja erakoolid ja mis veel? Iga aine õppes saab teha pilootprojekte, õpetada ühte kooli või paralleeli, jne.
Ja alustada saab millestki malbemast. Loodusõpetus. Äkki ei õpetaks lastele pähe talve nelja tunnust, vaid viiks nad talve õue? Rohttaime ja mäe definitsioonide õppimisel asemel käiks kooli pargis ja kohaliku kõrgema künka otsas? Jah, pargis käimist on raske viiepalliskaalal hinnata, aga äkki polegi vaja?!?!?
Aga muutus algab ikkagi HTM-ist. Mul pole aimugi, mis sorti inimesed seal töötavad.
Mesmõttes hoiavad matemaatikud koosinuse kolmnurga sees? Mul on matemaatikaalane haridus ja mul igatahes tekkis postitust lugedes korraks paus, et oot, koosinus ja kolmnurk, mida neil veel omavahel pistmist on. Nojah, ise küsin ise vastan, sa räägid koolimatemaatikast ja kuidas seda seal õpetatakse, tean küll. Aga tundub kuidagi ebaõiglane implitseerida, nagu matemaatikas hoitaks koosinust kolmnurgas, kui esmalt meenuvad ikkagi Fourier’ read, kompleksarvude esitused, diferentseeruvusomadused, analüütiline kombinatoorika jms. (ja need on ägedad asjad, kuigi kooliprogramm nendeni ei ulatu) Siinuslaine tuleb igatahes küll silma ette.
Mis puutub sellesse, mida matemaatikatunnis teha võiks, siis see matemaatika päriselus rakendamine ei pea ju pelgalt algklassi tekstülesande raamidesse jääma. Ühest küljest muidugi see, et allolev matemaatika võib olla keerulisem kui algklassimatemaatika (tõenäosusteooria ja statistika näiteks), teisalt see, et oleks ju võimalus anda ette mingi reaalne probleem, millele pole ühest algoritmi-järgivat lahendust, ja lasta õpilastel ise sellele lahendus leida – noh, et inimesed tajuks, et oh, selle probleemi jaoks oleks tarvis umbes sellist tööriista. Et noh, on kvalitatiivne vahe, kas sa teed ülesannet, mis on põmst sama algoritmi järgimine kui tavaline ülesanne, ainult et peab totralt palju kirjutama, või sa pead kuidagi loovust üles näitama, et probleemi lahendada.
Ära trolli.
Luba ma tsiteerin esimest ettejuhtund gümna ainekava.
(Ja mis ***** mõttes peab üldse iga kool endale omaette ainekava tegema?)
Leia siit MÕNI praktiline aspekt??
Seos mistahes muu õppeainega????
Õpilane:
1) teisendab kraadimõõdu radiaanmõõduks ja vastupidi;
2) arvutab ringjoone kaare kui ringjoone osa pikkuse ning ringi sektori kui ringi osa pindala;
3) defineerib mis tahes nurga siinuse, koosinuse ja tangensi; tuletab siinuse, koosinuse ja
tangensi vahelisi seoseid;
4) tuletab ja teab mõningate nurkade (30 45 60 90 180 270 360) siinuse,
koosinuse ja tangensi täpseid väärtusi; rakendab taandamisvalemeid, negatiivse ja
täispöördest suurema nurga valemeid;
5) leiab taskuarvutil trigonomeetriliste funktsioonide väärtused ning nende väärtuste järgi
nurga suuruse;
6) teab kahe nurga summa ja vahe valemeid; tuletab ning teab kahekordse nurga siinuse,
koosinuse ja tangensi valemeid;
7) teisendab lihtsamaid trigonomeetrilisi avaldisi;
8) tõestab siinus- ja koosinusteoreemi;
9) lahendab kolmnurga ning arvutab kolmnurga pindala;
10) rakendab trigonomeetriat, lahendades erinevate eluvaldkondade ülesandeid.
Me õpetame matemaatikat…. matemaatikutele. Asjana iseeneses. Käsitööoskusena. Mälutrennina. (Õpi pähe nende nurkade siinused!!!) Abstraktse mõtlemise harjutusena (tõesta teoreeme). Aga MIDA hakkab laps peale kahekordse nurga tangensi valemiga?????
Mata õpikust võiks rahus poole maha kratsida ja asendada, maitea, koomiksitega.
Oot, kas ma olen ütelnud midagi selle kohta, kuidas praegu on? Et praegu on mingi seos muude õppeainetega? Et ma olen mingilgi moel rahul sellega, kuidas matemaatikat praegu õpetatakse? Ja kus olen ma ütelnud, et iga kool peab endale ise ainekava tegema? Sa omistad mulle mingeid arusaamu ja väiteid, mida mul ei ole, ja siis ründad. Väga tüütu on.
Palun vabandust!
Muidugi ei omista ma ainekavade ega matemaatika õpetamise korraldust sulle.
Ma olen vaid lapsevanem, kes muutub nukraks iga kord, kui haridusest juttu on.
Ja muutun mürgiseks täiesti süütute, toredate inimeste pihta…
Palun siiralt vabandust.
Ja püüan olla vähem tüütu.
füüsika ongi seletamatu – ma ei saa vist surmani gravitatsioonist aru, mis mõttes üks keha lihtsalt teab, et teine on seal kusagil kaugel!?
Võta gravitatsioon kui ruumi kõverust. Kui sa istud künka nõlvale, siis kas sa “tead”, et hakkad ühele poole alla vajuma…? Sa ju ei “tea”, et seal allpool on kuidagi parem või soojem? Aga no kui jalga toeks ei pane, veered alla, midagi “teadmata”…
Hea füüsika algabki näitamisest. Kui pikk on meeter? Kui pikk on sekund? Kui kiire on meeter sekundis? Mis saab, kui päikese valgus langeb luubile? Aga kui panna kaks luupi järjest? (tulemuseks on Galilei pikksilm, muideks) Kui kõrget heli teie kõrv kuuleb? Kas viis volti on valus? Aga kui panna LED sama viie voldi vahele? (läbi kõrbeb)
Ma arvan, et iga loodus-õppeaine alguses peaks olema kolm kuud lustimist. Mille käigus lastele näidatakse kõige jaburamaid asju, mida see valdkond pakub. Bioloogias lilli ja limaseeni, keemias pauku ja suitsu, füüsikas vikerkaart või kõrgepinget. See – ehk!!! – tekitab lastes huvi. Ja siis nad – ehk!! – õpivad ülejäänud aasta või paar huviga.
Millest algab keemia õppimine?
Ehk, mille eest saavad lapsed esimese hinde?
Laborivarustuse nimetuste pähe tuupimisest.
Millest algab majanduse õppimine?
Definitsioonidest.
Mis on “teenus”, “tööjõud”, “ressurss”.
Millest algab vene keele õppimine?
Kirillitsast.
Esimene hinne antakse kriksadrullide korrektsuse eest.
Millest algab muusika õppimine?
Definitsioonidest.
Mis on meetrum?
Meie haridusamet või Innove võiks anda välja teose
“Kuidas tappa lastes huvi mistahes asja vastu ühe nädalaga”.
“Füübits” seletab selliseid asju päris kenasti lahti, soovitan.
Ma torkasin ennist, et “kust me võtame need kõigi ainete võimelised õpetajad” ei tohiks vähemalt põhikooli tasemel veel üldse argument olla,” Kaur pareeris, et “Õpetaja amet on mitutpidi raske. Esiteks stressitaluvus, autoriteet, diktsioon, metoodika, kogu pedagoogika pool. Aga ka eriala peab olema sul väga väga selge. Sa pead teadma – ütleme – kümme korda rohkem kui ainekava eeldab. Selleks, et eristada ainekavas vahtu ja tähtsat…”
Ja ma olen tegelikult nõus – selle koha pealt, et põhikooliõpetajal on vaja rahvahulkade juhtimise ja metsloomade dresseerija oskusi ühes inimeses. Ja et õpetaja teadmised peavad ületama ainekava. Aga ma olengi seisukohal, et lisaks kõigile hea dresseerija ja seersandi omadustele peavad tal olema just head _laialdased_ teadmised. Sellised, mis ei piirdu ainult õppeainega.
Või vähemalt võime end nendega kiiresti kurssi viia.
Nii et tegelikult on vaja hea juhtimis- ja kantseldamisoskusega tublisti üle keskmise intelligentset inimest. Sest ma eeldan ikkagi, et üle keskmise intelligentsele inimesele ei peaks olema raske põhikooli tasemel suvalist teemat sisuliselt mõista.
ja me ei taha ju niikuinii, et lapsi õpetaks keegi, kes ei ole üle keskmise intelligentne.
st vähemalt põhikooliõpetaja valikul peaks olema olulisem inimeste juhtimise võime ja hea üldintelligentsus. Ja vähem oluline, kas ta on espetsiaalselt koolitatud selliseks nähtuseks nagu matemaatikaõpetaja või ajalooõpetaja.
Nojah. Aga kuidagi ikka tahaks ju, et ka põhikooli keemiat õpetaks inimene, kes oskab kogu keemiat…
Mul on tunne, et koolid on ka väga erinevad.
Paar aastat tagasi vaidlesime pehkindpriimula blogis koolinduse teemal. (Ja ka siis läksin ma täiega närvi ja hakkasin häid inimesi solvama, mispeale häbenesin end tükk aega ja ei kommenteerinud kusagil midagi.) On koolid ja õpetajad, kes on oma tegevuses suhteliselt vabad. Ja on õpetajad, kes kurdavad (mitte internetis, vaid kohvitassi või veiniklaasi taga), et nad jooksevad täpselt kellegi teise käsu järgi. Ise otsustamiseks pole lihtsalt aega ega võimalust. Ainekava või riigieksami teemade nimekirjad on nii põhjalikud, et aasta jooksul jõuab need vaevaga läbi ratsutada – ja mitte millegi muu jaoks aega lihtsalt ei jää.
Nojaa, on vabameelsed koolid, kes õppekavast ei hooli, aga kas sellise kooli lõpetanud laps ikka saab riigieksamil head punktid ja pääseb ülikooli?
Võib-olla ongi need ained vabamad, kus pole riigieksameid?
Ei tea.
Kui riigieksamid mõõdavad õigesse kastikesse ristikeste tegemise oskust, siis ausalt öeldes ei tohiks nende alusel ülikoolivõtmist otsustada. Kui riigieksamid mõõdavad materjalist sisuliselt arusaamist, siis on ikkagi rohkem kasu just sellisest koolist, kus õpetajal kogu aeg üle õla ei vahita ja teda usaldatakse – siis on õpetajal _võimalik_ kindel olla, et lapsed ikka aru said. Ning arusaadavalt tõmbab selline kool rohkem õpetajaid tööle – eriti selliseid, kes on suutelised õpetama midagi peale kastikesse ristikese tegemise – tähendab, sellisel koolil on võimalik oma kaadri värbamisel valivam olla.
Igal juhul on lastel intelligentsest õpetajast rohkem kasu kui keskpärasest.
Aga seni, kuni meil on põhikoolist juttu, ei ole riigieksamid nagunii teema.
Case in point (kuigi pigem õpetajate järelkasvu saamise aspektist):
https://novaator.err.ee/860648/noort-opetajat-hoiab-koolis-heade-spetsialistide-tugi-ja-vabadus-opetada
Ühtlasi mainiti siin seda, et ega kontakttundide arv meie õpetajatel väga suur ei olegi – suurem osa tööajast on sisustatud hoopis muude asjadega, sh blanketitäitmisega.
Aidi Vallik juhtis kunagi aga tähelepanu ka sellele, et õpetaja tööaega mõjutab tohutult õpilaste arv klassis, nii et sama kontakttundide arvu juures tulevad väikese ja suure klassi õpetajal ikkagi eri kaliibris töötunnid.
Nii või teisiti – kui suur šanss on koolil, mis sunnib õpetajat jäigalt õppekava järgima, andekatest õpetajatest saba ukse taha saada?
aga selle peale, et “põhikooli keemiat õpetaks inimene, kes oskab kogu keemiat” – mul puudub igasugune usk, et keemiaõpetaja, kes ei ole vajaduse korral võimeline põhikooli tasemel füüsikatundi tegema, taipaks midagi ligilähedastki sellele, mida võiks nimetada “kogu keemiaks”. See ei ole tehniliselt võimalik.
Ma ise tegin läbi mata riigieksami – https://kurinurm.blogspot.com/2017/01/matemaatika-riigieksam-2016.html.
Blogides on olnud juttu emakeele / kirjanduse eksamitest.
Mata ülesanded olid minu arust üsna head. Aga nad siiski nõuavad konkreetsete tehnilisete teemade tundmist. Olgu see algebra või geomeetria või mis. Nii et kui sul on eksamiga aine, siis pead sa kohustusliku programmi läbima sõltumata koolist.
Minu meelest kogu teadust polegi võimalik osata, kuivõrd teadus on pidevalt muutuv ja kasvav asi, seega.
Ma oleksin fyysikat õppinud hoopis muusikult, sest elekter, mähised, skeemid, magnetväli, varjestus, materjalide omadused, akustika…
Aga kõige vastikum asi minuaegsete kooliraamatute juures oli hoopis kollakas haisev paber ja vilets trykikvaliteet. Siiani tõmbub keel vastikustundest rulli ja kitarripedaali remondile mõeldes tuleb happe lõhn ninna.
Keskkoolimatemaatika juures oli nii mõndagi liiast.
Igasuguseid asju olen vanemaks saades ümber mõelnud.
Selle ka, et eriliselt nõme vanemlus on tahta oma lastele kõike mõnusaks ja lõbusaks tehtult õpetada. Kui ise teismeline olin, arvasin siiralt, et kui ma asju selgeks ei saa, aint töö jaoks ähe õpin ja siis valgub jälle ajust välja, olen mina laisk ja lohakas.
Ja nüüd tean juba ammugi, et aint huvitavaid asju õpitaksegi, muidu, kui mõnusaks ja lõbusaks ei tehta, valgubki ajust päästmatult välja. Sest see pole ju ajule huvitav, ongi tema arust ju aint tunnikontrolli vms jaoks tarvis.
Mitte koolile, vaid elule õpid sa ….. …. …………………….
Ma olin ikka NIIIIIIII loll!
Kui füüsikaõpetajate järjekorda enam pole see on ju normaalne, ära karda kõik teadmised on internetis olemas isegi igiliikurid ja lapik maa on võimalik.
Sain yhelt digiõpikute projektijuhilt sugulaslikus vestluses infi, et päris paljud projektis osalejad, muidu soliidsed spetsialistid, jätsid nahhaalselt oma töö tegemata, projekt mõnevõrra kõrbes ajaliselt etapiti ja teatud osad sellest jäidki tegemata.