tavainimene

Laululinnuhaldjas tasub kätte

Posted in * by tavainimene on 05/01/2018

Iga kord, kui ma loen lehest mõne literaadi, teatraali, folkmuusiku vms murelikku sõnavõttu sellest, kuidas meie maa kaevatakse üles, metsad raiutakse maha ja jõed täidetakse haisva sogaga, ja me müüme oma esmasünniõiguse lahja läätseleeme eest ning vahetame kullakamakad klaaspärlite vastu, tabab mind seletamatu ebamugavustunne. Sest ühest küljest ei taha ka mina ju sugugi, et metsades vaikiks linnulaul. Aga teisest küljest tuleb minu palk just nimelt metsaraidurite ja kruusakaevurite taskust. Ma ei ole kindel, kui paljust ja kui kauaks ma oleks nõus loobuma meie loodusvarade loodusesse jätmise nimel. Kas ma oleks valmis kohe homsest leppima näiteks 30% madalama palgaga? Perspektiiviga, et see ei tõusegi enam kunagi? Veel paar kuud pikema ravijärjekorraga? Hõredama ühistranspordiga? Veel natuke närusemate hooldekodudega? Veel vähem motiveeritud õpetajatega koolides? Mis on need toreduslikud kulutused, mida mina isiklikult ja ühiskond tervikuna võiks ära jätta? Mul on ähmane kahtlus, et nendele küsimustele peaks vastused valmis olema, enne kui lipp kätte haarata. 

Advertisements

4 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. nodsu said, on 05/01/2018 at 18:09

    ma mõtlen pigem sedapidi, et toredus toreduseks, mis siis, kui õnnestuks hoopis sundkulutusi (mis ei paku mingit toredust ega mõnu) ära jätta? sel põhjusel jäi mulle kohe see ühistranspordi äramainimine hambusse – kas ta on toreduskulutus, kui ta võimaldab individuaalsed sõidukulutused ära hoida (mis on ka keskkondlikult kulukamad)?
    veel parem muidugi, kui oleks lihtsalt vaja vähem sõita – ja siit ma tulen oma vähema töötamise ja sellest tuleneva vähema kulutamise ja väiksemate töötervisekahjude jutuga – kusjuures inimene, kes peab vähem tööl olema, lepiks ka palga vähenemisega arvatavasti parema meelega.

    mul muidugi hea vähetöötamisest rääkida, mul pole lapsi. teisest küljest, kuna mul pole lapsi, siis teoreetiliselt oleks mul ka nagu vähem isiklikku põhjust keskkonna tuleviku pärast muretseda – minu järglased ei pea elamiskõlbmatus maailmas elama. aga ikka on paha tunne.

  2. Kaur said, on 06/01/2018 at 10:56

    Sa kujundad või kujutad mingit mõtlemispõhist maailma. Lipp haaratakse ja barrikaadile tõustakse emotsiooni pealt, mitte majandusliku analüüsi alusel.

    Minu palk tuli aastaid sellest, et paar nohikud kirjutasid arvutimängu ja selle tulemusel sihtfinantseerisid Kanada pensonärid Eesti majandust üsna suures summas. Lisaefektina sai kogu maailm üksteisega tasuta suhelda. Praegu elan samuti RMK müügi või VKG maksude peal ja see tundub täiega imelik.

    • nodsu said, on 06/01/2018 at 17:45

      mnjah. ma elan peamiselt Euroopa Liidu keskeelarvest ja see, mis sinna tuleb, on liikmesriigiti erineva taustaga.

  3. Mnjah said, on 09/02/2018 at 10:51

    Mingi tõetera on järgnevas mõtteviisis ju olemas: “Igasugune inimtegevus mõjutab, st rikub loodust. Otseselt või kaudselt. Ja sellest ei ole pääsu, sest süüa, kehakatet, toasooja ja lisaks veel ka euroopalikku palka tahame kõik. Seega ei jää mets raiumata, tselluloos tegemata. Miks siis mitte teha seda Eestis, saada looduse paratamatust laastamisest natuke rohkem kasu, kui saame praegu ümarpalki välja vedades?”

    Okei, jätame looduskeskkonna kaitse siis hetkeks kõrvale. Kuid inimkeskkonda on ju ikkagi mõistlik kaitsta? Tartu linn on tartlaste elukeskkond. Tartu on suurim eesti linn, sest Tallinn on pooleldi vene ja veerandiku osas euro-soome-ameerika linn. Tartu on eesti ühiskonnaelus ja kultuuris mitu korda võtnud endale veduri rolli ja pole põhjust arvata, et linna praegune madalseis igavesti kestab, et Tartut enam Eestil kunagi vaja ei lähe. Seega Tartut tuleks hoida. Miks peab siis tselluloositehas tulema Tartu külje alla ülesvoolu? Isegi kui tõesti tehasest väljub 100% puhtaks filtreeritud vesi, siis Emajõe kaldal jalutaja või Tähtveres ujuda soovija ajust ei saa välja filtreerida teadmist, et see jõevesi siin on läbi käinud tont teab mis torudest. Et tegu ei ole enam loodusliku veega. Et isegi kui see on muidu puhas, siis võibolla just praegu on tehases juhtunud mingi avarii, mida pole veel avastatudki, ja vette on sattunud nähtamatu solk, mis ajab mu naha kupla, kui ma sinna sisse lähen. Sellist mentaalset reostust ei kõrvalda ühegi puhastusseadmega.

    Sama lugu on haisuga. Tehas haiseb siis, kui inimese nina haisu tunneb, ja kui tunneb, siis pole oluline, kas haisumolekulide arv kuupsentimeetris õhus vastab kuskil kehtestatud normidele või mitte. Nagu selgub, Saksamaa ning Soome kõige moodsamad puidurafineerimistehased ikkagi haisevad, kuigi neis riikides on väga eesrindlikud normid.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: