tavainimene

Hommikulauas

Posted in * by tavainimene on 26/04/2017

– “Kui ma küsin sinult, mis sul täna plaanis on, siis minu tegelik mõte on “anna mulle märk, et ma olen endiselt osa sinu elust, et ma olen sinu jaoks midagi enamat kui AS Kodu klienditeenindaja”. Kui sa vastad mulle “a mis seal vahet?”, siis ma tõlgendan seda enda jaoks nii, et ma olengi sinu jaoks kõigest AS Kodu klienditeenindaja, ja see teeb mind kurvaks.”
– “Loomulikult oled sa oluline osa minu elust, suurepärase klienditeenindajana. Nali. Vabandust, aga heade asjadega harjub inimene ära ja hakkab neid enesestmõistetavaks pidama. See tuleneb hedoonilise asümmeetria seadusest. Suurema osa ajast me käitumegi nagu ühed isekad põrsad. Me vajame nii kohutavalt armastust, aga kui meilt oodatakse märki vastuarmastusest, siis me hakkame põtkima, et ärge ahistage ja jätke rahule, ärge näpistage põsest ja ärge tehke pluti-pluti. Selline väike lapsik mäss, et mul on midagi, mida sa väga tahad, aga ma ei anna seda sulle. Mitte praegu. Mina kontrollin mängu. Paljukest neid asju ikka on, mida ma oma elus kontrollida saan?”

Advertisements

17 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. väga väga naine said, on 26/04/2017 at 07:17

    Jaa, hästi mõelnud, hästi öeldud.

  2. ritsik said, on 26/04/2017 at 09:01

    Võtsid 89 kommentaari mõtte väga osavalt kokku :)!

  3. Kaur said, on 26/04/2017 at 09:45

    mhmh.

  4. tavainimene said, on 26/04/2017 at 14:17

    Ühes Vladimir Levi raamatus (ei mäleta, millises) oli väga toredalt antud vanema ja lapse dialoog: mida üks ütleb, mida ta ise sealjuures mõtleb ja mida teine hoopistükkis kuuleb.

    • nodsu said, on 26/04/2017 at 19:40

      oh, see oli tõesti väga hea. mõtlesin ennist, et peaks Ritsiku pool seda viitama või lausa tsiteerima.

  5. nodsu said, on 26/04/2017 at 14:59

    a mul on miskipärast raske uskuda.

    teismelise tüüpilises põtkimises on mul kergem tajuda “ma ei ole ju enam tita” loogikat. Et on vaja suureks kasvada ja iga märk, et koheldakse lapsena, ohustab seda identiteeti, ja siis igaks juhuks põtkitakse ka siis, kui tglt parajasti ei koheldagi lapsena.

    see on see tülitsemine, mis läheb kohe paremaks, kui laps kodust välja kolib.

    • nodsu said, on 26/04/2017 at 15:00

      (nägin omal ajal seda oma noorema vennaga; mul endal sama kogemust õieti ei ole, sest ma õppisin selleks vanuseks juba smalltalki ära; veel enam, kunsti rääkida faktidest nii, et oma tundeid sealjuures ei paljasta.)

  6. tavainimene said, on 26/04/2017 at 20:43

    “Ema, ma lähen õue.” (Tõlge: “Mul on igav, minu aju on väsinud, minu närvid ja lihased ihkavad tegevust, hing ei leia rahu…” Tõlge, mida kuuleb ema: “MA EI TAHA MIDAGI TEHA, MA OLEN VASTUTUSTUNDETU LOODER, PEALE MEELELAHUTUSE EI HUVITA MIND MISKI…”)
    “Kas koolitöö on tehtud?” (Tõlge: “Mis sul viga, poeg. Aga mina pean veel sinu püksid ära pesema.” Tõlge, mida kuuleb laps: “ÄRA UNUSTA, ET SUL ON KOHUSTUSI.”)
    “Jah.” (“Mäletan, mäletan, sa ei lase ju unustada.” — “HEITSIN PILGU RAAMATUSSE, AGA PÄHE EI JÄÄNUD MIDAGI.”)
    “Kui tagasi tuled, siis kontrollime üle. Et sa tunni aja pärast kodus oleksid.” (“Võid jalutada ka veidi kauem, mul valutab pea. Millal sa ükskord suureks kasvad? Aga siis on sinuga veel rohkem muret.” — “MA EI USU SIND NAGU ALATI JA ÄRA LOODAGI, ET SEE VÕIKS KUNAGI TEISITI OLLA.”)
    “Noh, ma lähen siis.” (“Lootma peab. Lähen kogun vastupanemiseks jõudu.” — “SA TEAD VÄGA HÄSTI, ET MA KÄSTUD AJAKS TUPPA EI TULE, AGA KOOLITÖÖ KONTROLLIST VIILIME ÄRA.”
    “Pane jope selga, väljas on külm.” (“Rumaluke, ma ju armastan sind.” — “ÄRA UNUSTA, ET SA OLED VÄIKENE JA JÄÄD IGAVESTI VÄIKESEKS.”)
    “Ei ole külm, Vitja käib juba ilma jopeta.” (“Millal ometi lõpeb see väiklane hooldus. Lõpuks tahan ma natuke ka külma tunda.” — “ON SINUST TARGEMAID EMASID.”
    “Ma ütlesin, et pane jope selga, muidu külmetad.” (“Ja kui ma ka ei ole kõige targem ema, aga ükskord sa mõistad, et paremat ema sul ei oleks võinud ollagi.” — “OLE AGA VÄIKE EDASI, OMA TAHTMIST SUL OLLA EI TOHI.”)
    “Väljas on ju soe! Ma ei taha jopet … Jäta mind rahule!” (“Anna andeks, ma ei oska seda teisiti väljendada. Palun ära sega mul sind armastada!” — “SA OLED MIND ÄRA TÜÜDANUD, SA OLED LOLL, MA EI ARMASTA SIND.”)
    “Mis sa ütlesid? Jälle ei kuula sa sõna? (“Nojah, sul on tõepoolest isa iseloom …”)

    Vladimir Levi “Mittestandardne laps”, Tallinn “Valgus” 1987, lk 64-65

  7. KK said, on 27/04/2017 at 13:27

    Oh, tundub, et see oli pop raamat! :)

  8. Morgie said, on 27/04/2017 at 14:18

    Kogu see ärademoniseeritud lause “aga mis seal vahet on” – kas tõesti mitte keegi teine ei märka, et see on suurepärane sild uue dialoogi ehitamiseks? Mõned tõlkisid selle sealsamas ümber kui: “Pole sinu asi”, ent see on ju totter. “Pole sinu asi” on hoopis midagi muud, lõplik, muudetamatu. Antud juhul esitati küsimus. Mis võis ka siiras olla.

    “Aga mis seal vahet on?”

    Ma näen siin mitmeid võimalusi.
    -“Minu jaoks on vahe”.
    -“Vahe on selles, et…”
    – lihtsalt ütled konkreetselt, milleks sul seda vaja teada on
    – “Okei, kui ei ole vahet, siis ei ole” (ja teed, mida ise tahad, ei arvestagi kellegagi)
    – “Kas sulle ei sobi, et ma seda küsisin?”
    – paku ise midagi.

    Häh.

    • nodsu said, on 27/04/2017 at 16:01

      ma ei võtnud seda isegi dialoogisillana, aga samuti ei võtnud ma seda mingi jõhkrusena. Mu esimene reaktsioon oli, et “tüüpiline teismelise eksistentsiaalne äng” , à la “mis mõtet üldse millelgi on” ja “mida ükski minu plaan üldse muudaks” jne.

    • nodsu said, on 27/04/2017 at 16:03

      a ma arvan, et Ritsiku pool kirjutasid paljud hoopis Kauri kommentaarist (seal oligi “mis see sinu asi on?”), mitte sellest, mis Ritsiku postituses oli.

  9. Paula said, on 27/04/2017 at 20:19

    Hästi kokku võetud.
    Minu omad tunnistasid ausalt, et kavatsevad emateenust tarbida nii kaua kui pakutakse. Kui elu mujale viib, siis katsuvad ise hakkama saada.
    Järelikult on pall minu poolel ja tegelikult minu valik, mida teha

  10. lendav said, on 27/04/2017 at 21:41

    Mis sul täna plaanis on?

    Kas ma pean andma üksikasjaliku ülevaate? Aga kas ma ei või ometigi mõnda asja enda teada jätta, ma isegi ei tea veel, mis ma täpselt teen? Mis sa norid mul kallal, lase ometi rahulikult olla, ära päri nii palju, nagu gestaapo! Kas sa pead iga mu sammu kontrollima! Ma olen juba nii suur, et ma ei pea igast pisiasjast aru andma! – oleks minu reaktsioon sellisele küsimusele. Vaikselt, enda sees, välja seda muidugi ei ütleks, vaid katsuks kuidagi küsijat solvamata kõrvale pareerida. Solvang ei oleks hea, see teeks elu veel keerulisemaks. Aga jah, teatud situatsioonides võib sellist süütut küsimust tunnetada kui rünnakut, sissesõitmist, püüdu kontrollida jne.

    Teine variant on see, et küsitakse midagi sarnast (natuke üldisemalt – et kuidas läheb vms) ja kui siis hakkad kohusetundlikult vastama, avastad, et sind ei kuulatagi. No mis ta siis üldse küsis!

    Kui ma olin teismeline, jäi mul puberteet praktiliselt vahele. See jõudis pärale hilinemisega, kohati käivad järellained siiamaani. Ikka veel võitlen ennast vabaks iseenda elu määravaks inimeseks. Ja ema laseb lahti väga-väga aeglaselt.

    Üldse on see huvitav jälgida, mida keegi kuuleb, kui küsitakse lihtne küsimus. Või vastatakse lihtne vastus.
    Levi raamatu lõik on selle kohta väga hea näide.

    • nodsu said, on 28/04/2017 at 00:07

      Mul oleneks õudselt palju küsijast. See annab juba taustainfo, mida ta õieti teada tahab ja kas üldse midagi.

    • nodsu said, on 28/04/2017 at 00:24

      ja siis on mul ka variant, et kuigi ma kogemuste põhjal tean (ja kehakeelest näen), et küsijal on tglt mingi muu tagamõte, siis vastan nimme küsimusele nii, nagu see esitatud oli, sest hääletult esitatud küsimusele ei taha parajasti vastata. Sh siis, kui küsijal on omakorda põhjust arvata, et ma saan aru küll, mida ta tegelikult teada tahtis. Mängin lolli ja vastan literaalselt.

      Hääletades on seda korduvalt ette tulnud, tõsi küll, teistsuguste küsimustega.

    • Morgie said, on 28/04/2017 at 08:15

      No on olemas ka selline küsimuste liik nagu retoorilised küsimused, millele ei tahetagi tegelikult vastust vaid nõusolekut ja allumist. Põhimõtteliselt loetakse neid siiski suhtlemistõketeks. Pedagoogika seisukohalt on need mõttetud ja vahel ka kahjulikud.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: