tavainimene

“November”

Posted in * by tavainimene on 12/02/2017

Bussi peale tuli kaks meest, võib-olla vennad — mõlemad pikad, kumedahäälsed, habemesse kasvanud, viledavõitu tööriietes. Nappidest repliikidest võis aru saada, et sõit läheb metsatööle. “Ega üksi ei julgekski minna, praegu hundid jooksevad,” ühmas vanem ja napisõnalisem. “Kurat, ma jätsin noa koju, vähemalt kirves on kaasas,” kõmistas noorem.

Õhtul jutustas tuttav kiirabiõde, kuidas nad Vaeste-Patuste alevis väljakutsetel käivad. Need on vanad vabrikutööliste barakid, ammuilma maha kantud ja elamiskõlbmatuks kuulutatud. Ja ometi on seal elu. Üks hiiresarnane väike vanamemm, kes keeldus Soome tütre juurde kolimast ning pesitseb nüüd kütteta toas keset hiiglaslikku prügilasu — kaltsupuntrad ja mädanevad sibulad –, kus liikuda saab ainult külg ees mööda kitsaid käike. Üks peast lihtsake, kes käib mööda küla ja korjab tühje pudeleid; nii vähe, kui neid siin vedeleb, sest kes see ikka raha maha loobib. Veel üks külahull ja tema naine, kes “on näost nii ära joonud, et näeb välja nagu rõibe”. 

Ühesõnaga, november.

Ma olin selle filmi suhtes väga skeptiline. Isegi ei tea, mida ma vaimusilmas ette kujutasin, aga no seda küll mitte. Ja mulle meeldis. Kuidagi lummas ära. Samas, kui romaani poleks lugenud, siis oleks vist segaduses, sest Räägu Reinul ja Rehepapil oli mustvalgel ekraanil raske vahet teha ning seebisööjast Jaani tegelaskuju jäi päris hämaraks. (Romaanis, kui järele mõtlema hakata, moodustasid Jaan ja Hans teatud mõttes terviku — üks kui üsna lojusetaoline olevus, ning teine, kes müüb kuradile oma hinge võõramaa ilusate sõnade ja täitumatu unistuse eest. Sulane ja kubjas. Maarahva arhetüübid. Oh jah.)

Kivirähu grotesk oli mu meelest empaatilisem: oleme küll toored, aga toimetulijad; karm loodus ja veel karmim ajalugu on meid sellisteks vorminud ning on suisa ime, et meis on ikka veel mingit rämedavõitu sentimentaalsust ning ähmast igatsust millega parema järele. Filmist see niimoodi välja ei tulnud. Romaanis on minu meelest ka rohkem ankruid, mis tekitavad seose tänapäeva tavareaalsusega — näiteks Õuna Endel on ju puhas oss üheksakümnendatest, ja mitte tuhande kaheksasaja. (Kuigi, kui ma nüüd meenutan — kas ei kostnud helikopteri müra, kui kratt vasikat lennutas?)

 Seda pean ka jälle märkima, et maakultuurimaja saal ei ole tegelikult kinonäitamiseks üldse sobiv, kuna valge lagi ja seinad peegeldavad liiga palju valgust. Aga kui kooruva värviga laudpõrand, puust toolid ning ahjusuitsu- ja naftaliinilõhnalistes villastes vammustes publik ka arvesse võtta, siis andis see asjale omajagu novembrit juurde. 

Advertisements

3 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. Morgie said, on 13/02/2017 at 18:29

    Sinu olukirjeldus on juba täitsa tahe tükk filmi algust, sellest saaks Eesti “Vuosaari” vms valmis aretada.

  2. mustkaaren said, on 13/02/2017 at 21:49

    Ykski päälinna undsak ei saa oma kinomasinatega iial nii ehedat pilti loodud, kui seda teeb Varstus või Oraval elu ise.

  3. tavainimene said, on 14/02/2017 at 03:04

    Nii ta on.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: