tavainimene

Pudemed

Posted in * by tavainimene on 12/01/2017

Elroni piletimüüja ütles mulle eile: “Süda läks soojaks teid nähes.” Võib-olla oli see professionaalne small talk, aga ikka võttis näo naerule. Ja siis hakkasin mõtlema.

Ma olin hiljuti töökonkursi jaoks kirjutanud essee haridusest, täpsemalt uuest õpikäsitusest. Sellest, mille järgi õppimine peab olema õppijakeskne ja õppijat võimestav — tema individuaalsust, loovust, ettevõtlikkust, vastutusevõtmist ja enesejuhtimist  toetav — koostöine protsess. Jah, selle koha peal tõmbab mul endal ka nägu krimpsu: et pagana utopistid, mis enesejuhtimist te ootate seltskonnalt, kelle evolutsioon on vorminud siiski eeskätt küsima mitte hüvesuse idee või kõiksuse isesuse järgi, vaid “kus on puhvet?”. Aus so krummen Holz als woraus der Mensch gemacht ist, kann nichts ganz Gerades gezimmert werden. Out of the crooked timber of humanity, no straight thing was ever made. Inimene on nõnda kõvera süüga puust, et midagi sirgjoonelist temast välja ei vesta. Aga. Kuidas see oligi. Lapsed, kellesse suhtuti, nagu oleksid nad tublid, hakkasidki käituma tublimalt.  (Kust ma lugesin õppejõust, kes kulutas hulga aega ja tahtejõudu, sisendamaks endale, et üliõpilased on väga targad?) Võib-olla on kultuurimarksistid seekord siiski millelegi pihta saanud?

*

Küsitakse, kas ettevõtjatest ja erakondadest on õige vastavalt anda ja vastu võtta annetusi mingi suunitlusega poliitikate eest? Hea küsimus. Ootame ja vaatame. Kas Liviko ja AleCoq panevad välja preemia tublimale alkoholiaktsiisilangetajale?

Mis puutub Eesti sündimuse tõstmisse, siis oleks ehk rohkem abiks olnud, kui need kaheksa multimiljonäri oleks endaga seotud ettevõtetes tõstnud 10% kõige madalapalgalisemate? madalamapalgaliste? töötajate palku 20% võrra? Ma ei taha hästi uskuda riigitoetuste iivet tõstvasse mõjusse, kuna toetused võivad ju tulla ja kaduda koos valitsuste ja nende poliitikatega, aga lapsed jäävad. (Keegi juba vaimutses, et igakuiste toetustega tuleks premeerida hoopis haritud, kaineid ja truid mehi.)

*

Aga päev on tõesti kukesammu võrra pikem. Hommikul rongilt tulles ja õhtul rongile minnes ei ole taevas enam üleni ööpime, vaid juba ühest servast õrnalt heletav. 

5 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. Nell said, on 12/01/2017 at 07:47

    Meile ülikoolis rakendati seda õppijakeskset käsitlust. Täiskasvanuõppes. Esimesed kaks aastat tekitas segadust aga kolmandal läks juba loogiliseks. Olles varasemad koolid lõpetanud juba mõnda aega tagasi, on pehmelt öeldes keeruline klassikaliselt “koolipapa” süsteemilt tänapäeva üle minna.
    Aga eriti kurb on see, et õpetajaõppes õpivad noored pedagoogid neid uusi õpetamismeetodeid kasutama (ja kogenud pedagoogid nt kursustel) aga üldhariduskooli klassiruumis valitseb ikkagi klassikaline “koolipapa”.
    Aga mis puutub laste arvu siis ei pane ükski summa kedagi sünnitama. Vähemalt mõistusega inimesed saavad ikka nii palju lapsi kui ise üles kasvatada ja koolitada jaksavad.

    • Paula said, on 12/01/2017 at 08:28

      Sotsiaaltoetustest elavaid düssotsiaalse eluviisiga inimesi võib panna küll

  2. tavainimene said, on 12/01/2017 at 09:42

    Lisaks siia ühe tuttava kunagise kommentaari: “Tavaline noorpaar kolib kokku ja ostab laenuga kahetoalise linnakorteri. Siis sünnib neil üks laps ja siis on tunne, et ega meie koju rohkem ei mahu ka.”

  3. lendav said, on 12/01/2017 at 11:58

    Mul käis siin hiljaaegu külas statistik. Mina olin välja valitud kui kahe lapse ema ja küsitlus keskendus põhiliselt teemale, mida saaks riik teha, et ma veel kolmanda lapse ka saaksin. Eelkõige olid need küsimused seotud rahaga. Alates sellest et kas ma teist last planeerides arvutasin läbi, kui palju ma riigilt toetust hakkan saama ja kas see oli otsuse juures määrav. Oeh. No ei ole. Tegelikult oleksin ma võibolla mingil hetkel isegi kolmanda lapse saanud, kui oleks olnud kõrval mees, kes isarolli välja kannab (esimeste laste isa ilmselgelt ei kandnud). Nüüd on selleks ka juba natuke hiljavõitu. Ja riik ei saa siin midagi teha. Riiklik poliitika mehe leidmiseks tõenäoliselt ei kannaks vilja ja rahast üksi on ikkagi vähe.

    Mul lapsed on praegu juba nii suured, et nad on veel täiesti mu kaela peal, õpivad, aga riiklik toetus järjest haihtub. Tulumaksutagastust ma teise lapse arvelt enam ei saa, lastetoetused kukuvad ka ükshaaval ära. Mis kolmandast lapsest me siin räägime. Olgu, sünnitan, saan mingi aeg raha ja edasi? Kahe aasta pärast peaks jälle uue lapse treima või? Ja mis siis saab, kui nad riburadapidi riigi toetusest “välja kasvavad”?
    Riik võib ju võimelda, nii et nina tatine, aga reaalselt sünnitavad raha pärast ikka pigem need, kelle lapsed peale emapalga lõppemist lastekodusse jõuavad…

  4. CV said, on 12/01/2017 at 13:03

    Stabiilsus ja turvatunne tõstavad iivet. Teadmine, et lapsel on lasteaiakoht ja see vastab vanema töö vajadustele. Pikapäevarühmad algklassides ning soe koolisöök. Raha ei kasvata lapsi, aga riigi abi selle lapse reaalsel kasvatamisel on oluline.

    Ma ka käisin viimased 2,5 aastat koolis. Probeleemipõhine õpe ja kaasamine ja …. täielik jama. Pangu põlema end koos oma rühmatöödega. Sisemine motivatsioon on võti ja sellest on kirjutatud palju ja veel rohkem. Töötajad või õpilased – kui ikka sisemist motivatsiooni ei ole, siis ükski kiitmine ei vii tulemuseni. Kehtib kõigile.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: