tavainimene

“Moevennad”

Posted in * by tavainimene on 01/01/2017

“Stiljagi” (tõlgitud kui “Moevennad”, “Stiilivennad”, “Hipsterid”; ehk sobiks ka “Lõngused”) oli täitsa armas puhkepäeva-pärastlõuna-film. Ja mitte üksnes seetõttu, et see tuletab mulle meelde ühte hirmus armast inimest.

Tegevus toimub 1955. aasta Moskvas, Stalin on juba surnud, aga hirm pole kuhugi kadunud. Paljudel inimestel on endiselt igaks juhuks ukse kõrval valmis pakitud kohver eeluurimisvangla jaoks. Vanglasse sattumiseks piisab väga vähesest. Ja ometi on paljud valmis riskima — näiteks valmistama vanadest röntgenipiltidest jazzmuusikaga grammofoniplaate või äritsema kirjude lipsudega. Sest kirjudele lipsudele on olemas väike aga innukas ostjaskond, kes ei taha kanda neidsamu halle kommunistlikke ürpe, mida kõik teisedki. Sest “miks ei võiks igaüks olla omamoodi?”. Hah, teadagi — täna kuulad jazzi, homme reedad kodumaa.

Mõistagi ei olnud isegi 1955. aastal Moskva moepilt selline põhjakorealikult halliunivormiline, nagu filmis kujutatakse. Mõistagi on see kunstitaotluslik, et lõngused värvilisemad välja paistaksid. Ja seda nad teevad. Kannavad kitsaid pükse, värvilisi pintsakuid, röögatult terava nina või paksu tallaga kingi, pööraseid pompaduurisoenguid ning eelmainitud kriiskavaid lipse. Ning kogunevad õhtuti “Broadwayle” (Gorki tänav) hängima. Midagi kurja tegemata. Meie kodumaisest lõnguste-diskursusest oli mul justkui mulje jäänud, et tegu oli tänaval ülbitsevate pisihuligaanidega. Moskvas võiks sellistena kvalifitseerida hoopis niinimetatud korraliku ühiskonna, kes oma unelmate Ameerikat emuleerivaid noori sõimab, solvab, kääridega ründab ja püksirihmaga nüpeldab.

Eeskujulik komnoor ja meistersportlane Mels (tegelikult M.E.L.S — Marx, Engels, Lenin, Stalin) — armub kääri-haarangul lõngustekamba neiusse ja otsustab pooli vahetada. Viskab oma nimest välja Stalini, vahetab välja garderoobi ja ostab saksofoni. Hoidke alt, Melist saab kõvem lõngus kui lõngused ise (see on vist hiliskonvertiitide puhul tüüpiline). Ja oma neiu Polly (sündinud Polina) saabki ta lõpuks kätte, koos kingitusega Ameerikast. Vabadus ja armastus võidavad. Vist.

Ma uurisin Vikipeediast natuke, mis Lääne subkultuurile need Venemaa stiljagad ja Eesti lõngused siis õigupoolest vastama pidanuks. Tundub, et üksühest vastet ei olegi. Biitnikud, aga mitte päris. Rockerid, aga mitte päris. Teddy-boyd, aga mitte päris. Modid, aga jällegi mitte päris. See on ikka omaleiutatud Lääs — väheste sõjaeelsete ja -järgsete filmide, plaatide ja jumal teab mille põhjal loodud stiil, Hollywoodi filmide ööklubide maailmast kokku miksitud, kõva vint peale keeratud ja Moskva tänavatele toodud.

Filmi lõpus paljastabki päris-Ameerikast naasev diplomaadipoeg peategelasele valusa tõe: “Ameerikas ei ole stiilivendi. Keegi ei käi selliste riietega, seal loeb kvaliteet ja kalli firma silt voodril.” Aga Mel keeldub teda uskumast. Ja ta pole üksi. Ja seda lõppu on tegelikult võimalik mitut moodi mõista. Näiteks lihtsalt nii, et “lihtsalt tee seda, millesse sa usud ja mis sulle meeldib.” Või nii, et “me võtsime Läänest üle täiesti valesid asju — inimõiguste asemel patšokid ja saksofonid”. Või nii, et “me üritasime õppida Läänelt, aga kui me kohale jõudsime, selgus, et seda, mida meile suure suuga reklaamiti — seda vabadust — pole ka seal olemaski mitte.”

Head uut aastat kõigile. 

 

2 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. mustkaaren said, on 02/01/2017 at 00:24

    Jaa… minu, 1970-te ääremaal titeaastaid nautinu jaoks ei ärata 1950-d vaimses kõhus mingeid liblikaid, pigem tekitavad hellitlevaid mõtteid ajaloo veidrustest ja tunduvad hilisemate aastakymnete vagura lastetoana. Maailma esimene noortekultuur ja sellisena kergelt kaootiline ja lapsik ;)
    Aga vaat 70-d, Uriah Heep, Zeppelin, hevi ja proge ;)

  2. kaasaeglane said, on 02/01/2017 at 06:18

    Tüüpiline lõngus on Hunt kuulsast vene multikast “Nu pogodi!”, Jänes seevastu oli paipoiss. Väga hästi on lõngust kirjeldanud Vilis Lacis oma romaanis “Pärast äikest”. Tallinna tänavapildis väga palju lõnguseid ei olnud, iseloomustava detailina mäletan paksu tallaga kingi ehk patasid, mis põhjustasid lõnkuva kõnnaku. Eesti keelde tõi sõna “lõngus” Juhan Smuul..


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: