tavainimene

Jätkuvalt tavaline

Posted in * by tavainimene on 01/12/2016

Kui viimasel paaril jalga minevatel pükstel nööp eest paiskus, tegin karmi otsuse: ei osta õhtul toidupoest rongi peale näksimist,  kannatan koduni ja soojendan seal patuvaba kapsasuppi. Ostsin niisiis ainult kassitoitu. Rong polnud veel Elvaski, kui ma juba vaatasin neid pakke vägagi imeliku ja intensiivse pilguga.

*

Lugesin Postimehest, et kehalise kasvatuse ainekava hakatakse (jälle) üle vaatama; selles loos oli üks iseloomulik näide: õpilane viskab oda ja saab hindeks nelja, aga nii õpilasele kui lapsevanemale jääb segaseks, mida hinnati ja miks peaks. No minagi olen siin kurtnud, et viskamist koolis ei õpetatud, vaid ainult hinnati, kusjuures kahekümnest tüdrukust umbes kaks-kolm said hindeks viie, kõik ülejäänud heal juhul halastuskolme. Kas kuskil on mõni kekaõps üldse kunagi tüdrukutele viskamist õpetanud? Ja kas see õpetus on ka üldse mingeid tulemusi andnud? 

Guugeldades selgus, et “viskab nagu tüdruk” on enam-vähem kultuuriline universaal ning viskeoskus (-jõud ja -kiirus) on poiste ja tüdrukute kehaliste võimete kõige suurem erinevus üldse nii modernsetes ühiskondades kui Austraalia põlisasukate juures. Veel selgus, et seda on seletatud nii õlaliigese anatoomilise erinevusega (mis on vale) kui geneetilise eelsoodumusega (“edukad odaloopijad mehed said rohkem naisi, samas, kui naisi takistas täie jõuga kive pildumast süles olev imik” — mis on tõenäoliselt samuti vale). Siis jõuti järeldusele, et kogu asi on ikka ainult harjutamises, kuna (üldistatult) mehed viskavad oma nõrgema käega üsna samamoodi nagu naised oma tugevamaga. Ja lõpuks tuli välja, et ega head teooriat, millest näiteks koolis vaegviskajate õpetamisel lähtuda, ei olegi naljalt kuskilt võtta. 

Siin siiski kirjutatakse, et tõhus vise toimib piitsaplaksu* põhimõttel. Impulss tekib ühes kehaosas ning, kui see järsult peatatakse, liigub edasi kineetilises ahelas ja kontsentreerub järgmises lülis. Esimene lüli: jalad ja puusad, mis enne viset olid 90 kraadi viskekäe suunas ära pööratud, pöörduvad tagasi viske suunas ning suured lihased tekitavad kehamassi liigutades impulsi. Kui pöördumine lõpeb, kandub liikumine edasi järgmisse lülisse: keha vööst kuni õlgadeni. Kuna selle mass on väiksem, paneb impulss selle liikuma kiiremini kui jalad ja puusad. Kui ülakeha peatub, kandub impulss edasi õlavarde. Kui õlavars liigub peast mööda, siis ta peatub ning impulss kandub viimasesse lülisse — küünarvarde ja randmesse, mis saavad piitsana sähvava kiiruse.

Nojah. Kas sellest teadmisest võiks kasu olla? Ühest küljest: kui visata tuhat korda valesti, kas siis saad paremaks viskajaks? Teisest küljest: head viskajad vaevalt elus mingist teooriast kuulnud on — nad on lihtsalt loopinud ja loopinud lumepalle, kive, kaikaid ja muud. 

*

Homme on päevakavas tööintervjuu ja teatrietendus. Olen elevil; teatrist natuke rohkem, sest tööintervjuudel käin ma viimastel aastatel sagedamini.

 

________
* Ilmneb, et teadlasedki ei tea väga täpselt, kuidas ja miks piits plaksub.

12 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. Morgie said, on 02/12/2016 at 08:30

    Mitte ainult et viskamist ei õpetatud vaid ka nt suusatamises uisusammu ei õpetatud aga hinde peale tegemist nõuti; väidatavalt peaks ka jooksmisel mingi tehnika olema, nagu ma vanas eas kuulnud olen, aga sellest ei räägitud ka midagi; kuulitõukamise tehnikast ka ei räägitud, aga öeldi, et vaata Mimmu (sportlane) pealt.
    Näidati kitsehüppe, kõrgushüppe, kaugushüppe ja rööbaspuude tehnikaid natuke.
    Eriti kitsehüppe.

  2. kuidas kasvatada inimest said, on 02/12/2016 at 09:27

    Oma kooliajal juhtus olema selline kehalise õpetaja, kes tõesti õpetas ja juhendas, näitas tehnikaid ette jne. Kuna meil oli palju tüdrukuid, siis õnneks oli tegu ka naisterahvaga, kes oma kaassoo suhtes oli mõistlik – olen kuulnud, et mõni naissoost kehalise kasvatuse õpetaja pidi oma soo suhtes eriti karm olema. Lisaks sellele hindas ta sooritust ja võrdles seda eelmisel hooajal sooritutatud katsega – kui oli sama või parem tulemus, sai viie kirja, natuke kehvema tulemuse puhul kas viie miinusega või nelja – kahed-kolmed olid ainult neil, kes tundidest põhjuseta ja/või korduvalt ilma varustuseta kohale ilmusid. Olen aru saanud, et mu klassile kehalise tundi andnud naisterahvas on omamoodi ükssarvik – harva nähtud, ent kuldaväärt inimene. Ega kellelegi meist kehaline väga ei meeldinud, aga see oli pigem seetõttu, et tunnid olid peaaegu alati keset päeva, mitte seetõttu, et õpetaja või aine oleksid olnud ebasümpaatsed.

  3. Kaur said, on 02/12/2016 at 09:41

    Minu laste keka õps on ka tore ja hindab õigeid asju.

    Aga õpetamisega ta vist siiski ei tegele. Kui ma talle ühe lapse jooksusammust ja kehahoiakust kirjutasin, ei tulnud mingit vastust. Ega ütle laps (13), et neil sest miskit räägitud oleks.

  4. Kaur said, on 02/12/2016 at 09:43

    Aga artikkel ja algatus ise on 100% õiged.

  5. Nell said, on 02/12/2016 at 14:17

    Meile ka kehalise tunnis tehnikaid ei õpetatud. Õpetajal oli mingi tabel, kus kirjas kui palju midagi teha tuli (vastavalt sünniaastale) ning vastavalt sellele saime hinded. Ei kasv, kaal ega füüsiline areng hinnetes rolli ei mänginud. Kuskil põhikooli lõpus kui kiiremad olid juba oma kasvu täis saanud oli päris huvitav vaadata kuidas klassis oli nii 155 cm kui 175 cm pikki tüdrukuid ja kõik pidid samu norme täitma.
    Oi kuidas ma igatsesin seda, et tunnis toimuks lihtsalt liikumine, õpetataks erinevaid alasid ning hinnataks näiteks oma tulemuste paranemist…

  6. Paula said, on 02/12/2016 at 16:10

    Ma sai kehalise kasvatuse tunnis eluaegse psühhotrauma ja ei kavatse kogu oma ülejäänud elu suuski sõrme otsakagi puutud. 30 aastat tagasi ei õpetatud küll midagi. Ainult hinnati. Sama kehtib ka kunstiõpetuse kohta

    • Kaur said, on 02/12/2016 at 16:26

      Mina õppisin suusatama, kui olin 39.
      JUBEDALT MEELDIB!!!
      Soovitan kõigile, ja eriti neile, kel kooli kehalisest trauma.

      Täiskasvanute suusaõpe (ja ujumisõpe jne) on väga popiks läinud ja õigusega – see on sisuliselt teraapia nende titepõlve-keka-traumade vastu.

      Suusama õppimiseks tuleb teha harjutusi; ilma ei saagi; ja siis sa näed kampa täiskasvanud inimesi, kes on end pimedal oktoobriõhtul Pirita porisesse metsa ajanud; nad SEISAVAD ÜHE JALA PEAL ja VEHIVAD KÄTEGA EDASI-TAGASI; ja neil on kõigil miskipärast suu kõrvuni; ja sul endal on ka; see on piisavalt jabur, et ravida mistahes hingetõbe.

  7. lendav said, on 03/12/2016 at 11:35

    Mis ma loen. Elvast edasi. Järelikult Valgamaa. Igatahes, kui saeabi peaks vaja olema, siis anna märku.

    Ajendatud siit: https://ignorabo.wordpress.com/2014/12/08/saag-i/

    Mina käisin ka sel ajal koolis, kui sünniaasta järgi olid hüppamise-jooksmise-viskamise normid. Ma oleks normide järgi pidanud pidevalt kaheseisus olema, aga kuna teised õppeained olid neljad-viied ja ma ilusti kõik kehalise tunnid kaasa tegin, sain tunnistusele ka alati nelja. Õpetajad (aastate jooksul 4 erinevat) olid kõik küllaltki inimlikud. Kitsehüpped jms jamad jäid tegemata, südamelihase põletik tuli vahele ja päästis mitmest kehalise kasvatuse aastast. Tol ajal oli kehalise tund ikka nõme ja tüütu kohustus, seda, et liikumisest võib ka mingitpidi rõõmu tunda, avastasin palju hiljem.

    • tavainimene said, on 05/12/2016 at 19:49

      Valgamaa neh. Aitüma pakkumise eest, see liigutas mind tõsiselt.
      Mine tea, mine tea. Vahest peakski tegema mingid talvised saagimistalgud.

    • lendav said, on 05/12/2016 at 21:03

      No igatahes leiad sa mind üles, kui vaja. Mind ei ole raske guugeldada :) ja vihjeks on, et blogist ja edasi galeriist leiab ka täpsemad kontaktid. Aga kui julged, võid ka oma blogis talgud välja hüüda :)

    • lendav said, on 05/12/2016 at 21:09

      Elan ise küll Tartumaal otsapidi, aga Valgamaa ei ulatu siit üldse liiga kaugele. Nii et peaaegu naabrid :D

  8. Liis said, on 03/12/2016 at 12:35

    “Kuidas piits plaksub?

    Metsiku lääne filmides ja etendustes kuulub piitsaplaks tavarepertuaari hulka. Sealjuures avaldab lisaks elegantsele liigutusele muljet just terav ja vali heli. Kuidas see ainulaadne plaks tekib?
    Siiani arvati, et plaks tekib sellest, et piitsanööri otsa kiirendatakse kuni ülehelikiiruseni ja siis, samamoodi nagu hävituslennuki puhul, ületatakse lööklainet tekitades helibarjäär. 1927. aastal suudeti esimest korda sellise lööklaine olemasolu prantslase Z. Carrière poolt tõestada. Hiljem tuli see selgitus üle vaadata ehk laiendada. 1998. aastal tõestati digitaalse kiirfotograafia abil, et piitsanöör liigub plaksu kõlamise hetkel nööriotsas helist enam kui kaks korda kiiremini.
    Selle avastuse arvutasid ameerika matemaatikud Alain Goriely ja Tyler McMillen üle ja jõudsid hämmastava tulemuseni. Plaksu ei tekita mitte ainult nööriots vaid nööri silmus. Silmus tekib otse piitsapideme taga tüüpilise edasi-tagasi liigutuse tõttu. Löögiliigutuse kaudu liigub silmus kiiresti kasvava tempoga piitsa lõppu. Seal silmus kaob ja tekitab sealjuures lööklaine, see tähendab plaksu. Ja seda siis mitte lihtsalt helikiirusega, nagu kaua arvati, vaid enam kui kaks korda kiiremini.”


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: