tavainimene

Jutulõnga kõrvalharu

Posted in * by tavainimene on 17/11/2016

Indigoaalane luges Seth Godinit (ma tahaks ikka kirjutada “Godini”, minu peas ta hääldub miskipärast rootsi keeles). Mina lugesin kunagi üht teist tema üllitist ega suutnud samuti vaimustuda, aga seekord kõne alla tulnud kirjatükist jäi mulle silma selline nähtus nagu Harlem Village Academies.

Nagu ma aru saan, on HVA näol tegu erakooliga (nüüd küll juba terve kontserniga), millelt New Yorki linn üldharidusteenust ostab ja selle eest pearaha maksab. Koolil on vabad käed otsustada, kuidas ta õppetööd korraldab, aga tulemusi seiratakse nõudlikult. Õpilaste (80% mustad, 19% latiinod, 1% valged) vastuvõtt käib soovijate perede hulgast loterii alusel.

Umbes siinkohal konsensus lõpebki. Progressiivsed haridusreformijad tõstavad esile õpilasekeskset ja toetavat õhkkonda ning väljapaistvaid tulemusi tasemetöödes ja riigieksamitel. Karismaatiline tegevjuht kiidab, et õpetajatalendid puhkevad õitsele keskkonnas, kus neid ei ahista ettekirjutatud õppeplaanid ega laiskadest vingatsitest ja klatšimooridest kolleegid, keda ametiühing vallandada ei lase. Kriitikud jällegi väidavad, et õpitulemused on osalt nõrgemate õpilaste väljatõrjumise ning osalt statistilise trikitamise tulemus. Nad osutavad, et töötajate kaadrivoolavus on koolis 60%, kuna juhtkond pigistab 12-tunniste tööpäevade ja 6-päevaste töönädalatega õhinapõhistest entusiastidest kiiresti elumahlad välja. (Direktori kohta öeldakse anonüümselt päris karme sõnu.)

No mine võta kinni, kus see tõde on. Huvi pärast vaatasin korraks tulemusi kiretute arvude keeles; neist läbi närimiseks peaks olema rohkem aega ja huvi, aga hariv on ju teada, mille põhjal njujorklased oma koole hindavad:

1) Rigorous instruction — curriculum and instruction are designed to engage students, foster critical thinking skills, and are aligned to the Common Core.
2) Collaborative teachers — teachers participate in opportunities to develop, grow, and contribute to the continuous improvement of the school community.

3) Supportive environment — the school establishes a culture where students feel safe, challenged to grow, and supported to meet high expectations.
4) Effective school leadership — school leadership inspires the school community with a clear instructional vision and effectively distributes leadership to realize this vision.
5) Strong family-community ties — the school forms effective partnerships with families and outside organizations to improve the school.
6) Trust — relationships between administrators, educators, students, and families are based on trust and respect.

Just need kuus omadust (millest viimane ehk usaldus on kõige alus) tagavat head õpitulemused. (Ja õpetaja peab olema valmis vastama, kas ta nõustub täielikult, osaliselt või üldse mitte näiteks järgmise väitega: “In planning my last instructional unit, I had the resources and tools I needed to include multiple opportunities for creating coherent progressions within the standards from current grade to next grades so student knowledge/skills build onto previous learning as foundations for math concepts taught in later years.”)

Indigoaalase juures arenes ka arutelu, kas meie üksikute veel eksisteerivate kooliprobleemide põhjuseks on õpetajad või süsteem. Tolle Harlemi kooli direktriss on oma esinemistes rõhutanud, kui tähtis on õpetajale kui loomeisiksusele ja teadmustöötajale vabadus oma töö korraldamisel, sest ainult nii tekib peremehetunne, isiklik vastutus tulemuste eest ning soov areneda ja veel paremaks saada. (Muidugi käivad selle vabadusega kaasas 70-tunnised töönädalad ja üldsegi mitte kõrge palk, sest innustav töökeskkond motiveerib ju tõelist meistrit niigi piisavalt.) Vastandina toob ta näite ühest teisest koolist, kus õppeplaan oli praktiliselt sõna-sõnalt ette antud (“teacherproof”), et keegi mingit omaloomingut vusserdada ei saaks.

Ameeriklastel võib selles isegi õigus olla, et kõik algab usaldusest. Kui julgelt ja loominguliselt katsetada, võib suurelt võita, aga ka valusalt kukkuda. Kui jooksvat järelevalvet ei ole ja tibusid loetakse alles kevadel, võib ju juhtuda, et üks õppeaasta tuleb maha kanda, kuna katsetus ebaõnnestus. Kas lapsevanemad on valmis riskima? Või eelistavad nad, et tallataks juba tuttavat rada, et oleks garanteeritud keskpärased tulemused?

5 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. muhukadri said, on 17/11/2016 at 13:24

    Kaadrivoolavusest – tegelt on koolis ju õpilaste voolavus kah päris suur, üle 12 aasta keegi naljalt ühes kohas vastu ei pea. Ses mõttes ma ei näeks probleemi, las kaader voolab. Meie maapiirkondade pedagoogid, kes on end sisuliselt surmani tõhusa pajukiga kindlustanud, muidugi sama meelt ei ole…

  2. Indigoaalane said, on 17/11/2016 at 14:42

    “meie üksikute veel eksisteerivate kooliprobleemide”

    haa…:)

    On see nüüd iroonia või mis?
    Vaadates, kuidas Eestis tekib erakoole nagu seeni peale vihma, siis võib vist väita, et eesti vanemad on valmis riskima. Või siis on see midagi ülemaailmse trendiga seoses (#trump, #brexit, #ratasevalitsus, #määrame kerstipresidendiks), et vanamoodi enam ei saa ja uutmoodi ei oska, ja siis ollakse valmis riskima, peaasi, et midagi muutuks.

    Blogijatest- õpetajatest olen aru saanud, et ega Eestiski keegi väga ette ei kirjuta, mida ja kuidas õpetada. Peaasi, et lapsukesed eksameid on võimelised sooritama. Muu on ju suht vaba.
    pigem taandub ikka sellele, et me kõik oleme inimesed. Ühel päeval tekib rutiin, ja enam ei viitsi.

    Ma loen sead blogi ja vahel mõtlen, et kuidas ikka suudetakse ikka ja jälle peaga vastu seina joosta ja ikka uuesti üritada. Et kui juhus ja saatus pole sulle määranud motiveeritud ja usinaid õpilasi….
    http://koolmeisterdaja.blogspot.com.ee/

  3. Kaur said, on 17/11/2016 at 15:25

    Ma ei tahaks Eliisabeti kui praktiseeriva pedagoogiga vaielda, aga no kahjuks peab. Mu lastel on õpikud, kus on sees sama raamatut varem kasutajanud laste nimekirjad. Need ütlevad, et sama õpik on olnud kasutusel viimased 3, 5, 10 aastat igal aastal. Ehk – viimased 3, 5,10 aastat on lapsed õppinud selle õpiku järele. Igal aastal.

    Mingit õpetajapoolset vabadust siit ei paista. Kool (õppealajuhataja?) valib materjalid, töö käib nende järgi. Võimalik, et mõni õpetaja järgib õpikut vabamalt kui teised, aga minu kogemus seda ei kinnita, üldiselt minnakse peatükk-peatükilt ja harjutus-harjutuselt.

    Konsensuse koha pealt. Seda ei teki. Kohe päris kindlasti ei teki! Järelikult peaks jääma võimaluste paljusus. Aga kes valib? Lapsevanem? Kool? Vastav amet? Kui piirkonnakool ütleb “läheme järgmisel õ/a-l eksperimentaalseks”, siis kas ma saan vanemana öelda “ainult üle minu laiba”? Kas ma saan vallalt vms nõuda lapse tasuta transporti naabervalla normaalsesse kooli?

    • lendav said, on 17/11/2016 at 21:48

      Ma ei tea, kuidas mujal on, aga siinkandi valdade koolid maksavad õpilastele sõidu kinni. Mitte elukohavald. See vald, mis soovib, et nende koolis lapsi oleks ja kool alles jääks.

  4. tavainimene said, on 18/11/2016 at 19:13

    See “üksikute probleemide” — ma ei oska isegi öelda, kui palju selles irooniat on. Vahel tundub, et “kõik, kõik on valesti”; samas mõtled: aga mis siis nii hullusti on? kas paremini oleks üldse reaalselt võimalik? nende inimeste ja olude ja varadega, kes/mis meil on? Me tahame täiuslikku, aga kas me ise oleme siis täiuslikud? Kui tahta natuke eputada, siis aus so krummen Holz als woraus der Mensch gemacht ist, kann nichts ganz Gerades gezimmert werden.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: