mul olid need Neustriad ja värgid koolis prantsuse keele tunnis, sealt jäid meelde. üldse lihtsalt hämmastav, kui palju muude õppeainete asju tean ma hoopis prantsuse keele tunnist. sest õppematerjalipuuduses vaevlev õpetaja tegi ise lastele lugemis- ja jutustamismaterjale küll kirjanduse, küll geograafia, küll ajaloo teemal. vaat milline mõju on ühel võimekal õpetajal.
ühtlasi on see hea näide õppeainete integreerimisest.
Mina sellist asja keskkoolist paraku ei mäleta. Aga praegu on mul öökapiraamatuks keskaja ajaloo õpik 11. klassile. Loen ja imestan, mida kõike peab üks keskharidusega inimene keskajast teadma. (Ma ise ei jõua küll sealt Neustriast kuidagi kaugemale, sest uni murrab alati enne maha.)
no eks see mulgi oli juhus. idee järgi oleks selliseid asju pidanud ikka ajaloo- ja geograafiatunnis õpetama, aga need libisesid küll kuidagi suvaliselt maha (kirjandusega oli paremini).
Oleneb, mis klassis. kui keskaja ajalugu juba õpetada, siis ilma frangi riigita on raske hakkama saada. a kui koolis on nii, nagu meil vanasti, siis tuleb keskaja ajalugu liiga noorelt. kohati on mul tunne, et ajalugu on mõtet eraldi ainena anda vbla alates põhikooli paarist viimasest aastast, mitte enne. a muudes tundides võib muidugi juba varem infot tilgutada, nagu meil prantsuse keeles oligi.
“Belgide ja teiste keldi hõimude ülestõusu käigus võeti roomlastelt tagasi endine katuvellaunide pealinn Camulodunum (tänapäeva Colchester Londonist kirdes).”
“Tsistertslaste ordu populaarsust suurendas eriti Clairvaux’ klooster, mille rajas Burgundia aadlik Bernard 1113. aastal.”
Käsi püsti, kes mäletas koolist katuvellaune … Kas seda õpitakse kontrolltööks või ülikooli astumiseks või kogu eluks? Jällegi — ma oleks rohkem rahul, kui õpikus oleks selgelt eraldi välja toodud see, mida peab ka 30 aasta pärast teadma, ja see, mida võib lisaks lugeda, kui on sügavam huvi aine vastu ja edasiõppimissoov.
katuvellaunid tulevad mulle hoopis “Asterixi” koomiksist ette, järelikult pigem antiigi kui keskajaga seoses.
koolist ma keskaja ajalugu üldiselt ei mäleta, sest kuna meiega tehti viiendas klassis eksperimenti “õpetame ajalugu prantsuse keeles”, jäi keskaja ajalugu pmst vahele, kuna meie keeleoskus oli veel sellisel tasemel, et seda ajalugu sai pmst ainult lihtlausetes õpetada. Mäletan ainult seda osa, mis tuli prantsuse keele tunnis hiljem lihtsalt jutustamismaterjalist (see oli muidugi Prantsusmaa ajalugu, aga õnneks on Prantsusmaa keskajal nii tähtis piirkond, et sellega sai tagantjärgi päris palju kaetud),
Tsistertslasi mäletan samuti prantsuse keele tunnist.
a kle. arvestades, et tänapäeva inimese põhilisi eluks vajalikke oskusi on massiivses infotulvas vajalike killukeste leidmine – äkki on see, et õpikust tuleb ise aru saada, mis on tähtsam, mis vähetähtsam, hoopis harjutamine igapäevaseks internetieluks?
11. klassi keskaja ajaloo õpikus võiks olla pigem sellised ülesanded:
“Üks poliitikablogija kirjutas nii: “Euroopa Liit vajub omaenda raskuse ja sisevastuolude ning barbarite sissetungi all kokku samamoodi nagu Rooma riik.” Arutlege selle mõttekäigu üle.”
isegi hea variant, võrreldes minu kooliajaga (vastab mu ettekujutusele, et selliseid aineid on üldse mõttekam suurematele lastele õpetada, keskkoolis ja äärmisel juhul põhikooli lõpuklassides).
Mh, mu enda prantsuse keele tunni kogemused on ju näide sellest, kui kasulik on lõimimine. See, et me pidime pr keeles Muhammad al Idrisist ja Karl Suurest jutustama, jättis paratamatult neist midagi meelde – ilma et me prantsuse keelt sellevõrra vähem oleks õppinud.
(Mul on vist elu lõpuni meeles, et “1154 kandis araabia geograaf Muhammad al-Idrisi Tallinna Kolõvani nime all maailmakaardile”. mitte et see oleks eluvajalik teadmine, aga nii oli “Hõbevalget” lugedes näiteks juba ahaa-elamus – näh, jälle see tüüp. Ja ühtlasi harjutasime selle käigus, kuidas pr.k aastaarve öeldakse jm väljendeid.)
(seevastu 5. klassi eksperiment nimega “ajalugu prantsuse keeles” oli lõimimisest halb näide. et kuidas seda ei tohiks teha – tundmatut tuleks tuntu kaudu selgitada, mitte lajatada korraga kahe tundmatuga.)
veel teemal, “mida peab ka 30 aasta pärast teadma, ja see, mida võib lisaks lugeda, kui on sügavam huvi aine vastu ja edasiõppimissoov” – üks häda on see, et paljud õpilased ei tea veel riigieksamite tegemise ajaks, mida nad õieti edasi tahavad õppida või kas üldse. ja teevad siis igaks-juhuks-riigieksameid. tähendab, keskkooli asi on valmistada nad ette piisavalt üldiselt, et neil oleks mitmes suunas šansid olemas. .
Nojah … Ilmselt on kõige taga lihtsalt minu ebameeldiv avastus, kui kasinad on mu enda teadmised. Ja nüüd tahan, et noored ka targemaks ei saaks. (Väikest lohutust pakub siiski, et küsitluse andmetel ei ole ma ainus ajaloovõhik :)
tglt on ju normaalne, et vanemast peast on teadmiste haare vähem lai kui koolilõpetajal. just nimelt sellepärast, et koolilõpetajal on hea, kui ta saab korraga kõiki raudu tules hoida; hiljem on juba ettekujutus olemas, mis teadmisi üldse vaja läheb (mida iganes see “vaja” siis ka tähendab – alates töövõimalustest ja seltskondliku vestlusega lõpetades). ja elu jooksul on inimene mingil määral jõudnud spetsialiseeruda.
Üks ebaoluline detail: 7. klassi keskaja ajaloo õpiku (1991) andmetel oli Karl Suur haritud mees, kes palju luges. 11. klassi õpiku (2000) andmetel aga oli ta kirjaoskamatu.
wiki andmeil on tõde vahepeal: ta oli haritud (kuigi mitte munga tasemel) mees, kes peaaegu ei osanud kirjutada. Lugemise kohta pole teada. Aga raamatuid armastas (lasi endale ette lugeda).
selle kohta on mul kooliajast meeles peamiselt fakt pr k tunnis õpitud lastelaulust, et “kui Prantsusmaad hüüti Galliaks ja prantslasi gallialasteks, siis oh mis tore laisk aeg oli, sest see kuradi Karl Suur polnud veel sündinud” ja õpetaja seletas, et “kuradi Karl Suur” on süüdi koolikohustuses.
Hilisemate õpingute ajast on meeles üks kunstiajalooraamatu pilt, mis kujutas näidet Karl Suure püüdlustest antiiki renestseeritada: konkreetsel pildil oli tegemist “joonia sammastega”, mis olid sellised nunnud töntsakad sambajurakad, kaks rullbisvkiiti ülaservas.
Ma sirvisin eile lapse bioloogia õpikut. Oh mis tore teaduslik jutt. Nad on just elusolendite klassifitseerimise juures. (Linne noh). Huvitav ja puha, aga jube detailirikas. Kui selle *kõige* peale kontrolltöö tuleb, siis… mul oleks igatahes raskusi.
Et jah. Võiks olla lahus norm “sellest PEATE aru saama” ja taust “aitab arusaamisel ja on niisama huvitav, aga meelde jätta ei ole vaja”.
Ma mäletan, et on olemas paljasseemnetaimed ja katteseemnetaimed, aga millised need ühed ja teised täpsemalt on — no ei mäleta. Ja siis olid veel ühe- ja kaheidulehelised …
käisin kontrollisin guuglist, olidki – huvitav, kuidas ja miks see info mul külge jäi. vbla sellepärast, et seda tuli mitu korda eri keerukusastmel.
ühe- ja kaheidulehelisi tean laias laastus ka, a mitte päris nii, et suvalise taime puhul alati lambist ära ütleks (pmst on kaheidulehelised need, mille seeme läheb vabatahtlikult pooleks: näide: “mandel kukkus pudrus kaheks, Agda Oskari saab meheks”, järelikult roosõielised on kaheidulehelised.)
Jap, paljasseemnetaimed ja katteseemnetaimed, nagu ma nüüd loen, on hõimkonnad. Ja need ühe- ja kaheidulehelised on klassid. Nende viimaste õppimiseks tuleks ilmselt torgata mulda mõned murulaugu- ja mõned rediseseemned.
tavainimene
mul olid need Neustriad ja värgid koolis prantsuse keele tunnis, sealt jäid meelde. üldse lihtsalt hämmastav, kui palju muude õppeainete asju tean ma hoopis prantsuse keele tunnist. sest õppematerjalipuuduses vaevlev õpetaja tegi ise lastele lugemis- ja jutustamismaterjale küll kirjanduse, küll geograafia, küll ajaloo teemal. vaat milline mõju on ühel võimekal õpetajal.
ühtlasi on see hea näide õppeainete integreerimisest.
Mina sellist asja keskkoolist paraku ei mäleta. Aga praegu on mul öökapiraamatuks keskaja ajaloo õpik 11. klassile. Loen ja imestan, mida kõike peab üks keskharidusega inimene keskajast teadma. (Ma ise ei jõua küll sealt Neustriast kuidagi kaugemale, sest uni murrab alati enne maha.)
no eks see mulgi oli juhus. idee järgi oleks selliseid asju pidanud ikka ajaloo- ja geograafiatunnis õpetama, aga need libisesid küll kuidagi suvaliselt maha (kirjandusega oli paremini).
Mul ongi hetkel pigem küsimus, et kas sellist asja peab ajalootunnis õpetama.
Oleneb, mis klassis. kui keskaja ajalugu juba õpetada, siis ilma frangi riigita on raske hakkama saada. a kui koolis on nii, nagu meil vanasti, siis tuleb keskaja ajalugu liiga noorelt. kohati on mul tunne, et ajalugu on mõtet eraldi ainena anda vbla alates põhikooli paarist viimasest aastast, mitte enne. a muudes tundides võib muidugi juba varem infot tilgutada, nagu meil prantsuse keeles oligi.
Frangi riik on 7. klassi teema ajaloos, piirkondi eraldi ei ole neil tarvis teada … aga no kui kaardil need nimed kirjas, siis ikka jääb silma ju :)
“Belgide ja teiste keldi hõimude ülestõusu käigus võeti roomlastelt tagasi endine katuvellaunide pealinn Camulodunum (tänapäeva Colchester Londonist kirdes).”
“Tsistertslaste ordu populaarsust suurendas eriti Clairvaux’ klooster, mille rajas Burgundia aadlik Bernard 1113. aastal.”
Käsi püsti, kes mäletas koolist katuvellaune … Kas seda õpitakse kontrolltööks või ülikooli astumiseks või kogu eluks? Jällegi — ma oleks rohkem rahul, kui õpikus oleks selgelt eraldi välja toodud see, mida peab ka 30 aasta pärast teadma, ja see, mida võib lisaks lugeda, kui on sügavam huvi aine vastu ja edasiõppimissoov.
katuvellaunid tulevad mulle hoopis “Asterixi” koomiksist ette, järelikult pigem antiigi kui keskajaga seoses.
koolist ma keskaja ajalugu üldiselt ei mäleta, sest kuna meiega tehti viiendas klassis eksperimenti “õpetame ajalugu prantsuse keeles”, jäi keskaja ajalugu pmst vahele, kuna meie keeleoskus oli veel sellisel tasemel, et seda ajalugu sai pmst ainult lihtlausetes õpetada. Mäletan ainult seda osa, mis tuli prantsuse keele tunnis hiljem lihtsalt jutustamismaterjalist (see oli muidugi Prantsusmaa ajalugu, aga õnneks on Prantsusmaa keskajal nii tähtis piirkond, et sellega sai tagantjärgi päris palju kaetud),
Tsistertslasi mäletan samuti prantsuse keele tunnist.
a kle. arvestades, et tänapäeva inimese põhilisi eluks vajalikke oskusi on massiivses infotulvas vajalike killukeste leidmine – äkki on see, et õpikust tuleb ise aru saada, mis on tähtsam, mis vähetähtsam, hoopis harjutamine igapäevaseks internetieluks?
11. klassi keskaja ajaloo õpikus võiks olla pigem sellised ülesanded:
“Üks poliitikablogija kirjutas nii: “Euroopa Liit vajub omaenda raskuse ja sisevastuolude ning barbarite sissetungi all kokku samamoodi nagu Rooma riik.” Arutlege selle mõttekäigu üle.”
rooma riigi kokkuvarisemine ei ole küll keskaja ajalugu.
ot tänapäeval on keskaeg 11. klassis või?
isegi hea variant, võrreldes minu kooliajaga (vastab mu ettekujutusele, et selliseid aineid on üldse mõttekam suurematele lastele õpetada, keskkoolis ja äärmisel juhul põhikooli lõpuklassides).
ja euroopa liidu teema (vähemalt kokkuvarisemise aspektist) oleks loogilisem ühiskonnaõpetuse tunnis. EL asutamine ehk mahuks kuidagi lähiajaloo alla.
No see oli n-ö keskaja eelmäng :) Aga ajalugu tulekski ju õpetada tänapäeva ühiskonnaõpetuse, kirjanduse jm-ga lõimitult?
Oleks ilus küll.
Mh, mu enda prantsuse keele tunni kogemused on ju näide sellest, kui kasulik on lõimimine. See, et me pidime pr keeles Muhammad al Idrisist ja Karl Suurest jutustama, jättis paratamatult neist midagi meelde – ilma et me prantsuse keelt sellevõrra vähem oleks õppinud.
(Mul on vist elu lõpuni meeles, et “1154 kandis araabia geograaf Muhammad al-Idrisi Tallinna Kolõvani nime all maailmakaardile”. mitte et see oleks eluvajalik teadmine, aga nii oli “Hõbevalget” lugedes näiteks juba ahaa-elamus – näh, jälle see tüüp. Ja ühtlasi harjutasime selle käigus, kuidas pr.k aastaarve öeldakse jm väljendeid.)
(seevastu 5. klassi eksperiment nimega “ajalugu prantsuse keeles” oli lõimimisest halb näide. et kuidas seda ei tohiks teha – tundmatut tuleks tuntu kaudu selgitada, mitte lajatada korraga kahe tundmatuga.)
veel teemal, “mida peab ka 30 aasta pärast teadma, ja see, mida võib lisaks lugeda, kui on sügavam huvi aine vastu ja edasiõppimissoov” – üks häda on see, et paljud õpilased ei tea veel riigieksamite tegemise ajaks, mida nad õieti edasi tahavad õppida või kas üldse. ja teevad siis igaks-juhuks-riigieksameid. tähendab, keskkooli asi on valmistada nad ette piisavalt üldiselt, et neil oleks mitmes suunas šansid olemas. .
Nojah … Ilmselt on kõige taga lihtsalt minu ebameeldiv avastus, kui kasinad on mu enda teadmised. Ja nüüd tahan, et noored ka targemaks ei saaks. (Väikest lohutust pakub siiski, et küsitluse andmetel ei ole ma ainus ajaloovõhik :)
tglt on ju normaalne, et vanemast peast on teadmiste haare vähem lai kui koolilõpetajal. just nimelt sellepärast, et koolilõpetajal on hea, kui ta saab korraga kõiki raudu tules hoida; hiljem on juba ettekujutus olemas, mis teadmisi üldse vaja läheb (mida iganes see “vaja” siis ka tähendab – alates töövõimalustest ja seltskondliku vestlusega lõpetades). ja elu jooksul on inimene mingil määral jõudnud spetsialiseeruda.
Keskaega õpitakse (ka) 7. klassis.
see on juba rohkem selle stuudiumi moodi, mida ma oma kooliajast mäletan.
Üks ebaoluline detail: 7. klassi keskaja ajaloo õpiku (1991) andmetel oli Karl Suur haritud mees, kes palju luges. 11. klassi õpiku (2000) andmetel aga oli ta kirjaoskamatu.
wiki andmeil on tõde vahepeal: ta oli haritud (kuigi mitte munga tasemel) mees, kes peaaegu ei osanud kirjutada. Lugemise kohta pole teada. Aga raamatuid armastas (lasi endale ette lugeda).
selle kohta on mul kooliajast meeles peamiselt fakt pr k tunnis õpitud lastelaulust, et “kui Prantsusmaad hüüti Galliaks ja prantslasi gallialasteks, siis oh mis tore laisk aeg oli, sest see kuradi Karl Suur polnud veel sündinud” ja õpetaja seletas, et “kuradi Karl Suur” on süüdi koolikohustuses.
Hilisemate õpingute ajast on meeles üks kunstiajalooraamatu pilt, mis kujutas näidet Karl Suure püüdlustest antiiki renestseeritada: konkreetsel pildil oli tegemist “joonia sammastega”, mis olid sellised nunnud töntsakad sambajurakad, kaks rullbisvkiiti ülaservas.
Ma sirvisin eile lapse bioloogia õpikut. Oh mis tore teaduslik jutt. Nad on just elusolendite klassifitseerimise juures. (Linne noh). Huvitav ja puha, aga jube detailirikas. Kui selle *kõige* peale kontrolltöö tuleb, siis… mul oleks igatahes raskusi.
Et jah. Võiks olla lahus norm “sellest PEATE aru saama” ja taust “aitab arusaamisel ja on niisama huvitav, aga meelde jätta ei ole vaja”.
Ma mäletan, et on olemas paljasseemnetaimed ja katteseemnetaimed, aga millised need ühed ja teised täpsemalt on — no ei mäleta. Ja siis olid veel ühe- ja kaheidulehelised …
paljasseemnetaimed on vist kuused jne?
käisin kontrollisin guuglist, olidki – huvitav, kuidas ja miks see info mul külge jäi. vbla sellepärast, et seda tuli mitu korda eri keerukusastmel.
ühe- ja kaheidulehelisi tean laias laastus ka, a mitte päris nii, et suvalise taime puhul alati lambist ära ütleks (pmst on kaheidulehelised need, mille seeme läheb vabatahtlikult pooleks: näide: “mandel kukkus pudrus kaheks, Agda Oskari saab meheks”, järelikult roosõielised on kaheidulehelised.)
Ei ei, see oli see liik – perekond – sugukond – … – riik puu värk.
https://et.wikipedia.org/wiki/Taksonoomia
Jap, paljasseemnetaimed ja katteseemnetaimed, nagu ma nüüd loen, on hõimkonnad. Ja need ühe- ja kaheidulehelised on klassid. Nende viimaste õppimiseks tuleks ilmselt torgata mulda mõned murulaugu- ja mõned rediseseemned.