tavainimene

Ikka veel Aino, Linda, Maimu, Selma

Posted in * by tavainimene on 13/07/2016

Nad võivad seda ju pansionaadiks nimetada, aga see on vanadekodu. Siia sattumist ma olen viimased paarkümmend aastat kartnud. Ei, rohkemgi. Eks nendest kohtadest räägiti ikka õuduslugusid. Kuidas kellelgi oli ikka too sugulane või too naaber … ja too hais … Ja kui sai selgeks, et mul järeltulijaid ei ole ega tule … no eks siis ikka liikus mõte ka sellele, et kuidas ma vanaduspõlves … aga mis sa tollest ikka mõtled, ega ei saa ju üldse kindel olla, et eladki nii vanaks — et ei tule mõnda rasket haigust enne, nagu tollel oli, noh, mis ta oligi nüüd. Ei tule meelde nimi. Paljud asjad ei tule meelde. Jah. Ma ikka mõtlen, et kui mul oleks kodus keegi, kes elaks minuga koos ja kellega ma saaksin kogu aeg rääkida — ega tema ei peagi rääkima, hea, kui ta kuulab — võib-olla siis mu mälu ja mõistus oleks ka paremad. Aga ei ole ju kuskilt võtta sellist inimest. Too seal Tallinnas, näed, nimi ei tule meelde jälle, too oleks ju võinud tulla siia kolida minu juurde. Tal on mees surnud. Või ei ole surnud? Kas ma nägin unes toda? Näed, mul läheb uni ja päris segamini mõnikord. Ah tollel ikka mees elab. Nojah, ega ta siis ei tule siia minu juurde. Kes siia vanainimese juurde ikka tahab kolida. No mis tollest, et siin mugavusi ei ole. Saan mina pangi peal käidud, siis saavad nemad ka. Ja pesta — vanasti ei pestudki nii palju. Mis sa ikka pesed, kui sa rasket tööd ei tee ja ei higista. Kord kuus saunas käia on küll. Aga jah, nüüdse aja inimesed on muidugi teistsugused. Vanasti oleks naabergi sisse astunud üle ukse — kasvõi mitu korda päevas — ja vaadanud, et ega sa abi ei vaja. Aga nüüd ei ole selliseid naabreid. Nood vana aja inimesed on ära surnud. Minuaegsed on kõik ära surnud. Ei ole kellegagi rääkidagi enam. Vanasti ikka inimesed käisid mööda teed, vaatasid või aknast neid. Mõni astus ikka sisse ka. Nagu too, noh, tead küll, sealt tolle majast. Nojah, sa ei tea toda. Aga nüüd — ei midagi … Ega ma saan aru, et kodus ma ei oleks enam toime tulnud. Ahju kütmise ja tollega vast ikka oleks saanud kui oleks puud sisse toodud. Ja toit. Ja kui keegi oleks nii paari tunni tagant käinud kaemas, kuidas mul seal on. Aga no kui ei ole säärast inimest. Mis sa teed. Jah. Lehte ma ikka lugesin ja televiisorit vaatasin ka. Aga see lugemine ja vaatamine oli ka nii … ma ei saanud aru enam paljudest asjadest. Ajalehes peab keegi mulle pealkirjad ära seletama. Ega ma sisu ei jõuagi lugeda, ma loengi rohkem pealkirju. Ja pilte vaatan, kui on mõni tuttav nägu. Ja televiisorist oli ju üldse muudkui sport ja sport. Nüüd suvel ei ole sealt enam üldse midagi vaadata. Eks mul toas ikka televiisor mängis. Et oleks nagu mingi hääl toas, et ei oleks päris vaikne. Aga mis ma sealt vaatasin või mis ma aru sain. Nii et ma rohkem magasin viimasel ajal. Igavuse pärast. Hommikul magasin nii kümneni, siis tuli üles, siis sõin. Kui rohkem jõudu oli, tõin ajalehe ära. Lugesin seda. Kuulasin raadiot. Pikutasin. Õhtul tegin ahju tule. Siis tegin televiisori lahti. Vaatasin seda. Ei, rohkem ma enam ei söönud. Ma näksisin niisama ühte ja teist. Võileibu. Või küpsiseid. Noid on hea rohkem igavuse pärast suhu pista. Ja šokolaadi — toda mul kulub kõvasti. Toda mul peab ikka varu kodus olema. Näed, nüüd on mul siin sahtlis šokolaadid. Jah. Nii et mind toodi ikka kodust ära. Muidugi, mis neil üle jäi. Ma ütlesin neile küll sada korda, et ärge te mind vanadekodusse viige, et las ma suren omas kodus. Aga mis sa teed, kui see surm ei mõista õigel ajal tulla. Mina oleks valmis küll kasvõi homme minema. Mis ma siin ikka enam. Nojah, mul ei ole suuri valusid. Aga ega ma enam õige inimene ka ei ole. Ei, ega siin ei ole nii hirmus. Peaasi, et on soe. Sooja ma tahan kangesti. Sööki on ka nii palju, et ei jõua ära süüa. Täna ma küll veel süüa saanud ei ole. Või olen? Sõin või? Näed, ei ole meeles. Too oli vast eile? Täna? Jah … Nood teenijad või teenindajad on kõik kenad ja lahked. Aga no nad käivad nii — viuh!  Ajavad oma asja ära ja siis on läinud. Ega seda küll ei ole, et keegi sinuga niisama juttu ajaks. Eks ma saan aru, et neil ei ole aega. Ah toanaabritega? No mis ma nendega räägin. Nad on ju jumala võõrad. Üks ei kuule ka suurt midagi. Kuuled või? Kuuled?! KUULED?!! Näed, ta ei kuule midagi. Ega mina ka ei kuule enam nii hästi. Peas nagu kumiseb. Või kõrvades. Minuga peab rääkima aeglaselt ja selgelt. Siis ma saan aru küll. Kui naised räägivad peenikese häälega ja kiiresti pudrutades, siis ma ei saa mitte ühte sõna aru, aga mehed räägivad madalamalt ja aeglasemalt, toda ma kuulen küll. Ja saan aru. Ega ma loll ei ole. Mõni tuleb minuga rääkima nagu lolliga, nagu väikse lapsega. Toda ma ei kannata. Aga no eks me oleme siin nagu imikud. Mähkmed jalas kõigil. Ei tahagi voodist välja tulla, kus sa nende mähkmetega ikka jalutad. Ja riidesse panna — too on jälle suur tüli, pane riidesse, pärast kisu neid riideid jälle ära, kes neid riideid peseb, kui nad mustaks saavad. No vahel ikka õnnetusi juhtub. Ei jõua nii kiiresti. Näed, väljakäik on seal muidu. Aga mul on siin potitool voodi kõrval, näed, kaas käib üles. Siia ma ennast upitan. Jah, meil on kolme peale see potitool siin. Praegu ta on siin minu voodi kõrval, teised peavad hõikama mõnda teenijat, kui tahavad potile. Toda ühte aidatakse. Ei ole siin mingeid sirme ümber! Misjaoks! Kas lapsele paneb keegi sirmi ümber, kui tal peput pühitakse? Jah, nii ongi, et sina sööd suppi ja naaber kõrval teeb häda. Jah, nii ta on. Omas kodus muidugi toda ei ole. Omas kodus sööd siis, kui tahad, ja käid potil siis, kui tahad. Siin käib kõik kella järgi. Kõigi silme all. Kui tahad omaette olla, siis paned silmad kinni ja magad. No mul on raadio kõrvaklappidega, ma vahel kuulan toda. Kui tuleb ilusat muusikat. Ega toda juttu ei viitsi kuulata, tollest ei saa aru ka alati. Sõnadest saab, aga mõttest ei saa. Keegi peaks mulle seletama. Nojah. Ei ajalehti siin vist ei käi. Või Postimees käib? Aga too on mulle nii võõras leht, toda ma ei ole kunagi lugenud. Nondel hooldajatel vast on Õhtuleht ka, aga ma ei tihka küsida. Mis ma ikka. Las ta olla. Siin on lugemiseks natuke pime ka. Aken on küll peatsi kohal, aga ma tahan ikka hästi valget, kui ma loen. Jah. Sellist lampi, mis oleks kohe õige lähedal. Sellepärast ma ei saa toda värvimiseraamatut ka värvida. Et ma ei näe. Ja ega siin ei ole sellist lauda ka, mille peale raamat panna. Siit öökapist käib sahtel välja — näed, — siia saab supikausi panna. Aga raamat siia ei mahu. No vast seal eesruumis kuskil on mõni kirjutuslaud. Aga hakkan ma sinna minema. Siis peab riidesse panema — ega ma palja tagumikuga, mähkmete väel, ei lähe ju. Ja too kõndimine on mul nagunii vilets. Ma tegelikult natukene kõnnin küll. Haiglas ma käisin öösel palatist väljas. Ümbrust uurimas. Et kus ma õieti olen. Siis anti mulle unerohtu. Ei päeval ma ei tahtnud kõndima minna. Ma ei tea ise ka, miks. Ei tahtnud tüli teha. Tähelepanu äratada. Mõtlesin, et kui nad näevad, et ma kõnnin, siis nad arvavad, et ma olen tervem kui ma tegelikult olen. Ei, las ta parem olla. Oleks ainult surm rutem tulnud. Ei ole vaja midagi. Aga šokolaadi, toda võid küll tuua. Too kohe rohkem, siis ma tean, et mul on varuks, et ma võin üsna julgelt süüa. Jajah. Olgu pealegi. Head nägemist ja tule sa ikka mind vaatama. 

12 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. Udu Pea said, on 13/07/2016 at 11:34

    Valus

  2. Kadi said, on 13/07/2016 at 12:16

    Ma ei mäletagi, millal ma viimati midagi nii valusat, ausat ja kurba lugesin. Pisar tahtis vägisi silma tulla.

    • H. said, on 13/07/2016 at 19:47

      Sama.

  3. Indigoaalane said, on 13/07/2016 at 13:00

    Kust Sa need lood küll võtad? Ja kuidas Sa oskad need niimoodi kirja pana, et ma lausa nutan. Seekord.
    Vahel naeran. Mõne teise loo peale.

    Vapustav

  4. tavainimene said, on 14/07/2016 at 17:47

    Lood on ikka elust enesest.

    Hetkel ma mõtlen, et lisaks kogukonnakoolidele peaksid olemas ka kogukonnavanadekodud. Kus oleks olemas just need pisiasjad — kalender seinal, haisuneutraliseerija potitoolis, lugemislamp, laest rippuv kardin ümber iga voodikoha jms. Ideaalses maailmas käiks veel kogukond külakorda iga päev vanuritega vestlemas ning neile ajaleheuudiseid üle seletamas. Ja utsitamas, et nad paneks ööseks öösärgi selga ja päevaks päevariided, ja tõuseksid voodist üles, kui vähegi jaksu on, ja oleksid päeval elutoas ja tegeleksid millegagigi.

    • mustkaaren said, on 14/07/2016 at 23:32

      Kõik need asjad, millest antud loo vanainimene puudust tunneb, pakuvad talle ainult hoolivad lähedased, sest isikliku teenindamise teenuse ostmine on alati luksuskauba hinnaga.
      Aga kust võtta karjade kaupa vabatahtlikult hoolivaid inimesi?
      Kylakorda vanade inimeste juttu kuulama saatmine on lahendus, aga kesse ikka soovib emme vaeva maksta. Naiste töö jne.
      Omaette teema on inimese kaduvuse ja elu lõplikkusega leppimine.
      Ole tugev, see tee, mida sa just kirjeldasid, tuleb meil kõigil käia.

    • nodsu said, on 15/07/2016 at 01:34

      Kuskil Hollandis vist oli üks selline lahendus, et vanadekodu ja lasteaed ühendati, et eri põlvkondade esindajatel oleks võimalik rohkem suhelda.

      ja mingi teine vanadekodu pakkus tudengitele tasuta elamist, kui nad olid vastutasuks nõus seal natuke abitöid tegema, aga eelkõige vanainimestega suhtlema.

      sellega seoses meenus mulle kadunud vanaema, kes siis, kui ta polnud veel Tallinna minu vanemate (ehk oma tütre ja väimehe) juurde kolinud, võttis endale kostile paar keskkooliõpilast, kes olid maalt linna kooli tulnud ja vajasid korterit. ja nende vanemad eelistasid ilmselt, et nad elaks pigem vanainimese pool kui omaette. Vanaema tegi neile süüa, nemad tõid poest vajalikke asju ja maksid natuke elamisraha.

    • nodsu said, on 15/07/2016 at 01:37

      nüüd leidsin ka lasteaed-vanadekodu lingi üles. mäletasin ennist valesti, hoopis USAs oli.

  5. sdsds said, on 16/07/2016 at 14:15

    Oh, ma pole veel teab mis vana (41), aga lapsed on praegu pikemalt laagris ja mina üksi kodus. Viiendal üksi veedetud päeval langetasin otsuse, et kui nad kord pesast välja lendavad, siis ma otsin kindlasti vähemasti ühte vabasse tuppa ühe viksi ja viisaka tudengi vms tegelase sümboolse raha eest elama. Päris üksi on ikka natuke liiga üksi. Kuigi ma elan keset Tallinna linna kortermajas:)

  6. Piret said, on 17/07/2016 at 06:50

    Suur tänu selle elust arusaamise kirjapaneku eest!

  7. NN said, on 18/07/2016 at 15:00

    Olin Soomes hooldekodus tööl kuus aastat , siin on palju asju teistmoodi , mähkmetega keegi ei käi ja on igaühel oma tuba oma asjadega .. nii kurb oli lugeda aga nii nii tõetruu … kas tõesti EESTI vanadekodud on nii armetud , emale tehti ka juba ettepanek sinna kolida – ema ka ei taha . Mina olen ise invaliid ja ei saa ema hooldada . varsti pean ehk isegi hooldekodusse kolima aga siin Soomes ma seda ei karda ja siin ei pea lapsed maksma juurde kui rahast puudu tuleb – riik maksab ja hoolitsetakse suure südamega … ma ei tea ehk oleneb ka osakonna juhatajast . meil oli küll nii suure südamega inimene ja köik hoidjad olid ka südamega asja juures .. oli aega lugeda lehte ja käia jalutamas vanuritega …

  8. väga väga naine said, on 04/09/2016 at 08:39

    Oh, kui ilusti kirjutatud!
    Aga tõsi on ka, et ma olen olnud teisel pool. Töötanud (hoolduspraktika) Eesti kõige kallimas erahooldekodus. Jaa, muidugi on seal kardinad laes ja privaatsus, hooldajate tööülesannete hulka kuulub ka patsient-klientidega jalutamine (ka siis, kui see tähendab inimese õueriietesse riietamist, ratastooli tõstmist ja tema lükkamist ümber maja, ning samas kes ikka ei taha seda jama, ega neid vägisi jalutatud. Kes suutsid, neile oli selline rolleritüüpi isesõitmise vahend, lubatud välja- ja sissesõiduks ka siseruumesse), on ajalehtede ettelugemise ring igal hommikul ning üldine lahke suhtumine mitte ainult seepärast, et töötavad inimesed on lahked, vaid see käib tööülesannete juurde. Päris ma ei kuulnud korduvalt ja korduvalt: “Nad maksavad – ja mitte vähe – selle eest!”
    Aga.
    Mähkmete vahetus käis ikka kella järgi, sest lakkamatult nendega ringi joosta iga soovi peale eraldi on võimatu ja lisaks osad ju ei ütle midagi, enne kui nad, vabandust, sita sisse uppuvad, isegi kui nad muidu tunduvad täiesti adekvaatsed. Neid patsient-kliente, kes olid hüpohondrilised ja oleks lasknud õel oma vererõhku tunnis kolm korda mõõta, kui oleks saanud, oli mitu, Oli tädi, kellelt tuli riided karmilt ära võtta ja pesumajja viia, sest ise ta neid ei andnud, “ah, ma lobistan siin kraanikausis läbi” ja pissihais käis üle pea, sest kuivavad riided haisesid.
    Vanad inimesed on vanad ka siis, kui nendega räägitakse, kui nende mugavuseks tehakse kõik, sest nad on vanad, erinevad, haigused siin ja seal, sa võid neid armastada, aga nad on rasked pidada.
    Nii lihtsalt ongi.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: