tavainimene

Küsija suu

Posted in * by tavainimene on 17/06/2016

Ma ei tahtnud teemat võõras kohas üles võtta, et mitte jätta trollija või tülinorija või Riigikogu arupärija muljet; tegelikult on mul ikka tunnetuslik huvi: kuidas enda jumala kätesse usaldamine nõuab suurt julgust, kui samal ajal usutakse, et jumal on kõikvõimas, lõpmata tark ja lõpmata hea? See on ju nagu hüppamine lõpmata suurele ja lõpmata pehmele madratsile?

Oh jah. Nagu ütles üks riigikogulane nondesamade arupärimiste kohta: “Teil on teie küsimused — meil on meie vastused.”

15 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. nodsu said, on 17/06/2016 at 14:44

    ma arvan, et üks kahest: kas ta pidas silmas, et iseenda käest kontrolli äraandmine (isegi kui see on ainult kujuteldav kontroll), on nii hirmus, vahet pole, kelle kätte; või klassikalist usuhüppe asja – et uskumisega on juba automaatselt see asi, et loodad, aga ei tea. hüpe tundmatusse ühesõnaga.

  2. iibis said, on 17/06/2016 at 16:56

    Usuteemad ja ratsionaalsed argumendid ei peagi olema seotud. Õigupoolest, üks vist välistab teise.

  3. ritsik said, on 17/06/2016 at 17:44

    Notsuga nõus, mõlema variandiga. Võib küll uskuda, et jumal on hea, aga see ei tähenda, et su elus oleks kõik alati hästi. Ja siis nõuabki vaprust uskumine, et kõik on millekski hea ja osa suuremast plaanist.

  4. iibis said, on 18/06/2016 at 08:59

    Teatud piirini suudaksin sellist suhtumist mõista. Et kui ma jään bussist maha, ei saa soovitud töökohta, mõlgin oma auto ära, isegi kui armastatud inimene leiab teise. Võib ju tõesti mõelda, et iga asi on millekski hea. Aga kolmanda maailma väärkoheldud ja hüljatud laste juures ei suuda mina isiklikult küll mingit suurt ja head plaani näha. “Pikk-jalg isas” vihastab peategelane Jerusha Abbot suhtumise peale, et rikaste inimeste jaoks on vaesed justkui liik kasulikke koduloomi, kes on vajalikud, et rikkad saaksid head teha. Mina ka ei ole sellise suhtumisega nõus. (Aga ega see ilmselt suuremat tähenda, õnneks või kahjuks.)

  5. tavainimene said, on 18/06/2016 at 11:16

    Vahepeal õnnestus mul mööda saata pikk õhtu elusa moslemi seltskonnas ilma kordagi esitamata küsimusi nagu “miks pidanuks jumal tahtma luua roojaseid olevusi” ja “mis saab siis, kui lennujuht tornis ramadani ajal veepuudusest minestab”. Aga mind endiselt tohutult huvitab see, kuidas inimesed neid usuasju enda jaoks seletavad.

  6. nodsu said, on 18/06/2016 at 16:15

    ma ise ei tegele küll sellega,et “suuremas plaanis on kõik maailmas toimuv hea”. ma lähenen pigem just sedapidi, et maailm on arusaamatu ja sellega ei maksa ennast lolliks pongestada, sest ma ei pea maailmas edukas olema, et endaga rahule jääda. ühesõnaga, mul on anti-eduteoloogia. see ongi mul vist üks kesksemaid usuasju: ohvrisüüdistamise vastustamine; et ei ole nii, et kui kellelgi läheb halvasti või kui kellelegi tehakse halba, siis “küllap ta ikka ise midagi tegema pidi, heade inimestega halbu asju ei juhtu/tehta” (seisukoht, mida ma näen masendavalt sageli, sest ju on paljudel nii lihtsam mõelda); et ühiskondlik hakkamasaamine ja seltskondlik aktseptaablus ei võrdu headusega ja vastupidine ei võrdu halbusega, vaid ühis- ja seltskondlik edu on lihtsalt miski, mis teeb edukal elu mõnusamaks, aga mille pärast ei ole tal alust endale vastu rinda taguda ja teistele pähe sülitada. vanas keelepruugis “selle maailma vürsti” valdkond.

    seega olen ma justkui anti-kreeklane.

    ja teiseks see, et ma ei pea ennast selle pärast vihkama, et ma ei ole täiuslik.

    igasugused maailma loomise küsimused mind eriti ei huvita ja isegi teodiike küsimus, mis siinset blogipidajat nähtavasti alatasa vaevab, jätab ükskõikseks. ma olen ikka enesekeskne, mind ei huvita maailma ega kurjuse päritolu, vaid see, et ma tohiks ennast armastada, isegi sellise käkina, nagu ma olen.

  7. Tanel Vari said, on 18/06/2016 at 19:27

    Søren Kierkegaard, hüpe tundmatusse

  8. lugeja said, on 19/06/2016 at 17:36

    julgus vist ikka selles mõttes jah, et vahetad totaalselt maailma mõtestamise ja üldse toime tulemise strateegiat. Tegelikult arvan, et inimesed on liiga nõudlikud enda suhtes, et usk on nagu katoliiklik abielutõotus, kui otsustasid siis otsustasid ja tagasiteed ei ole, või kui siis mingil eriti piinarikkal moel. Miks mitte proovida usku, muude strateegiate hulgas (totaalne usk küll ei luba mingit proovimist, kahtlust ja kõhklust ei tohi kübetki olla, muidu asi ei tööta väidetavalt, selles mõttes on muidugi raskused…)

    • nodsu said, on 20/06/2016 at 02:00

      huvitav, need usu üle mõtlejad, keda mina olen lugenud, räägivad küll kõik, et see pole miski õige usk, kui kahtlusi ja kõhklusi ja üleüldist heitlemist ei ole. Jumalaga maadlemine on kah soovitatav.

    • lugeja said, on 20/06/2016 at 13:43

      > nodsu: “Jumalaga maadlemine .. soovitatav”
      Mõtlesin vist selle vee peal kõndimise loo peale, „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?”. Tegelikult on see huvitav hargnevate mõtete aed tõepoolest https://en.wikipedia.org/wiki/Christian_existentialism

    • nodsu said, on 20/06/2016 at 16:34

      mnjaa, vee peal kõndimise lugu tõesti. aga ometi on kirik rajatud sellele kaljule, kes kahtles-kõhkles-salgas ja rohkem kui üks kord.

  9. Bianka said, on 26/06/2016 at 16:01

    Kuna mina isiklikult arvan, et kõik jumalad on üks ja sama, ainult pühakirjad ehk usu tõlgendused ja käsulauad on erinevad. Miks peaks Jumalasse uskumine tähendama automaatselt, et Jumal on hea? Jumala käes on ülemvõim otsustada su elu üle, aga see ei pea ilmtingimata tähendama, et Jumal teeb head või et ta hoolitseb alati kõigi eest.

    Indias näiteks on jumalaid palju, aga peajumal Šiva on nii hävitav kui ka loov jumalus. Ta on tujukas ja meelevaldne türann, kes on ka oma lapse hukanud. Ja usklikud paluvad seal nii, et armas Jumal, ära veel mu elu hävita, lase natuke veel seda nautida. See aitab paremini mõista usu olemust. Sa annad oma elu Jumala kätesse, aga see ei tähenda, et edaspidi ta teeb su elu õnnelikuks. Võib-olla alles paradiisis… Ja usk pole muud kui Tema ülemvõimu tunnistamine. Või arvab keegi tõesti, et ta ise on oma õnne sepp ;)

    • Morgie said, on 27/06/2016 at 15:12

      Oma õnne sepp? Aga just seda näivad kohustuslikuks pidavad hoopis paljud usklikud, kelle meelest halvad asjad juhtuvad ainult nendega, kes on selle kuidagi ära teeninud; ja jumalale meelepärased isikud peaksid, kui mitte hästi elama, siis vähimalt saama oma kannatuste eest hüvitise. Ja et palve annab tulemusi.
      Nah.

      Inimesed, kes jumalat/jumalaid ei usu, ei pea sugugi “oma õnne sepp” teooriat pooldama; pigem kehtib ükskõikse universumi teooria, mis ütleb, et juhtub, mis juhtub, punnita mis sa punnitad, suva, kas usud, armastad või palvetad, universumil on sellest ükskõik paraku.
      Ja ei me ette tea.

    • nodsu said, on 29/06/2016 at 00:13

      muide, (hästi)peidetud jumalaga (deus absconditus) religioon ei erine maailma kirjeldamise mõttes eriti ilma jumalata ükskõikse universumi mudelist.

      “halvad asjad juhtuvad ainult nendega, kes on selle ära teeninud” on näide sellest, mida mina kutsun (vbla ebatäpselt) maagiliseks mõtlemiseks: et universumil on nupud küljes, tuleb kood õigesti sisse toksida ja läheb mis ludiseb. maagiline mõtlemine kui müstilise mõtlemise (ehk “tegelikkus on arusaamatu, tõde on peidus ja lihtsalt õigete liigutuste tegemisega seda teada ei saa”) vastand.

  10. reet said, on 29/06/2016 at 21:12

    Eeee, kas mina põhjustasin küsimuse?

    Igatahes on Nodsu ja Ritsik minu eest juba vastanud, aitäh neile! Ma kunagi mõtlesin selle usu ja julguse teema enda jaoks lõpuni valmis, jäin rahule ja unustasin ära, nii et ma enam ei oska õieti seletada, miks ma nii arvan. Aga minu kogemus on küll selline, et mingist hetkest alates (kui oled juba enda meelest nagu täitsa kristlane ja puha) hakkavad tekkima väljakutsed, millega toimetulekuks tavalistest, igapäevastelt kättesaadavatest ressurssidest nagu ei piisa – või hakkan ma ise neid väljakutseid tugevamalt tajuma, kes teab. Siis tulebki mängu julgus Jumalat usaldada ja uskuda, et kõik on Tema kontrolli all ja mina ei peagi Suurt Pilti nägema. Hirmsasti tahaks küll ise kontrollida, aga nii mõnelgi juhul olen saanud kogemuse, et omatahtsi enda poolt valitud suunas rabelemine ei pruugi endaga midagi head kaasa tuua. (Kahtlusi-kõhklusi ikka on ja Jumala peale karjunud olen ka, aga see on hoopis teine lugu.)

    Morgie viitab natuke niinimetatud eduteoloogiale, mille järgi peaks tugevama/õigema usuga inimesed kuidagi jõukamad/õnnelikumad olema. Mina olen kuulnud, et see ei ole päris õige asi.

    Aga olge te kõik väga õnnistatud!


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: